«Järvi tulek olnuks pöörane võit,» nendib ERSO ümber lahvatanud skandaali kommenteerides flöödirühma kontsertmeister Mihkel Peäske. Arter uuris, kuidas tunneb end poliitikute ja ametnike pingelises sõnasõjas südamega muusikat tegev orkestrant.
Muusiku monoloog
27. november 2010, 11:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mõistagi on orkestris kõik kunstniku tüüpi inimesed, kellel on kõvem närv, kellel mitte, aga küsivaid pilke on palju – mis saab edasi?» sõnab Mihkel Peäske (39), kelle sõnul pole ebameeldivused ERSO ümber suutnud pillimeeste meeleolu oluliselt rikkuda.
«Üldine meeleolu on siiski positiivne. Sest meie oleme oma arvamuse kirjas riigikogu kultuurikomisjonile juba 14. novembril esitanud ja sellega on kõik öeldud. Üks on kindel: pillimeeste mängukvaliteet pole sündmuste keerises karvavõrdki langenud.»
Neeme Järvi nagu Bill Gates
«Meile olnuks Järvi tulek täiesti pöörane võit. Orkester tahtis väga Järvit ja tahab siiamaani,» kinnitab Peäske ja lisab, et orkestriliikmed teadsid vaid hooajasisestest kontsertidest, välisreisid olid alles ühiste kavatsuste tasemel.
«Selline asi on nüüd meie käest ära võetud,» ohkab Peäske.
Orkestrandi meelest võinuks maailmanimega dirigendi tulekut orkestri etteotsa võrrelda vabalt olukorraga, kui Microsofti looja Bill Gates teataks ühel päeval oma otsusest tulla juhtima mõnd Eesti paljulubavat arvutifirmat.
Tavainimesele tundub ERSOt eluaeg juhatada soovinud Neeme Järvile pakutud töötasu (Postimehele teadaolevalt küünib tema ühe nädala tasu 160 000 kroonini – V. L.) astronoomilisena.
Peäske leiab, et ajakirjandusse lekitatud konfidentsiaalne info on taunimist väärt. Ta ei pea seda tavalise eestlasest maksumaksja õiglustunnet riivavaks. «Aga vaadake, milline teenistus on tippjuristil või tippärimehel, ükskõik millisel tipptegelasel,» tõdeb ta.
«Kindel on see, et Neeme Järvi legend tooks riigile sisse märksa rohkem, kui oleksid talle makstavad summad. Minu jaoks on see pigem suhtumise küsimus. Loomulikult tundub inimesele tänavalt, et summa on tohutu, aga inimestele, kes ringlevad kunsti- ja muusikamaailma absoluutsetes kõrgsfäärides, on see tavaline ja loomulik.
Elementaar-ne ja arusaadav. Inimesed võiksid eelnevalt lahti mõtestada, millega on tegu. Neeme Järvi märkas, et meie orkester on sellisel kunstilisel tasemel, et ta meid üldse ette julgeb võtta.
Temal, maailma ühel nimekaimal dirigendil, lasub ju tohutu vastutus, kui ta viib orkestri mõnda maailma tippkontserdisaali! Ma ei rõhuta, et ERSO oleks eliit- või tipptasemel, aga Järvi nägi, et meiega annab midagi ette võtta, et meid pole piinlik oma nimega siduda ja ühiseid muusikalisi eesmärke ellu viia.»
Eestlane on kultuurivaenulik?
Ekstreemsete sammude astumist – nagu seda oleks näiteks ERSO streik – pole Peäske sõnul kollektiivis kordagi jutuks tulnud, sest streik karistaks hoopis publikut, mitte tülide initsiaatoreid. Ent välistatud pole mingi väike «knihv», mis on seotud muusikaga ja oleks publikule lõbus ning juhiks samas probleemile tähelepanu. Teine võimalus oleks protestiks Eestis aetava kultuuripoliitika vastu orkestrist lahkuda ja endale teine töö otsida. Selline, kus muusik saab oma missiooni paremini ellu viia ja kus seda ka märgataks.
«Praegu ei ole kõige tähtsam võimu ja vaimu vahekord, vaid mõistmise ja iga hinna eest oma õiguse tagaajamise küsimus. Väga palju suuremeelseid žeste ja samme on jäänud tegemata, vähe on võetud vastutust oma tegude eest,» ütleb Peäske. «Me ei näita näpuga kellegi peale.
Ja seda polegi võimalik teha, sest selleks oleks vaja analüüsi. Aga analüüs saab olla tulemuslik vaid siis, kui kõik lähteandmed oleksid olemas. Lähteandmete hulk on aga igal inimesel erinev ja sealt tulevad ka eriarvamused.
Milles olen aga kindel – mängus on kellegi kustutamatu võidujanu. Kunst on igal juhul meist kõikidest suurem, ja selle kunsti nimel on oldud jõhker. Tehtud liiga vähe samme, et austada seda, mida kunstnik laval teeb.»
Kontsertmeister rõhutab: «Meie jaoks oleks olukord korras siis, kui meil oleks eelkõige Neeme Järvi. Kõige päikeselisemal hetkel, mis üldse saab ühe orkestriga juhtuda – just siis laksatab kõu. Hetkel, kui kõik tundub olevat suurepärane! Kui tekib võimalus, et sellise kaliibriga inimene nagu Neeme Järvi saab orkestri etteotsa, antakse meile pöörane löök.
Ma ei tahaks olla kellegi suhtes alusetult kriitiline, ent praegust kultuurikrahhi iseloomustab vastutusvõime puudumine. Kultuurisõbralikumaks saab meie riik muutuda aga ainult koos rahvaga. Ainult siis, kui rahvas seda nõuab. Rahvas peaks aga ennekõike mõtlema.
Aktiivselt mõtlema, mitte lähtuma emotsioonist, isiklikest sümpaatiatest, vaid analüüsivõimest. See on esimene punkt, et kultuuri karmist hetkeseisust üldse edasi rääkida.»