Kas Rahvarinde idee sündis Kadaka tee Žiguli teeninduses?

Alo Lõhmus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülo Mäe sõidab siiani Lada-autoga, mille ostmiseks ta sai oma kinnitusel loa Edgar Savisaare valitsuselt
Ülo Mäe sõidab siiani Lada-autoga, mille ostmiseks ta sai oma kinnitusel loa Edgar Savisaare valitsuselt Foto: Alo Lõhmus

Tulevane tipp-poliitik Edgar Savisaar käis 1988. aasta varakevadel Tallinnas Kadaka tee autoteeninduses oma sõidukit putitamas. Kas Rahvarinde asutamise idee vormus lõplikult sealsete ametimeestega poliitikast rääkides, uurib Alo Lõhmus.

«Vaatasin ühel päeval, et meile on tulnud Savisaare moodi klient. Kannab rohekashalli talvejopet, prillid on udused – oleks nagu Savisaar. Lugesin siis laua peal olevat töökäsku: oligi tema! Jõin kõigepealt ühe tassi kohvi ja siis mõtlesin: lähen ja räägin Savisaarega!»


Nii kirjeldab Tallinnas elav härrasmees Ülo Mäe kohtumist, mis tema meelest võis muuta Eesti ajalugu – või vähemalt mõningaid olulisi detaile lähiajaloo pöördelistes sündmustes.


Mäe töötas 1988. aasta kevadel Kadaka teel VAZi autokeskuses juhataja abina ning usub, et tema ja Savisaare vestlused Savisaare auto putitamise ajal võisid tulevasele poliitikule anda idee Rahvarinde asutamiseks.


Ehkki Mäe oli Nõukogude ajal kompartei liige, kandis ta enda sõnul kogu aeg hinges vastupanu vaimu. Selle märgiks rebis ta näiteks 1960. aastal Mere rajooni sõjakomissariaadis käies sealt maha kuulutuse, mis kutsus Eestis teenivaid Nõukogude sõdureid siia elama jääma.


1965. aastal organiseeris Eesti Raadio segakoori kuulunud Mäe kooriliikmete toetusavalduse 11-klassilise eesti keskkooli säilitamiseks. 1974. aastal viis ta Konstantin Pätsi 100. sünniaastapäeval lilled Tahkuranna monumendi jäänustele.


Kolm aastat hiljem läkitas mees Moskvasse aga omapoolsed ettepanekud NSV Liidu uue konstitutsiooni tarvis, mis nägid muu hulgas ette liiduvabariikide oma armeesid ning kõigi loodusvarade kuulutamist vabariiklikuks omandiks.


Otse loomulikult elas niisuguste hoiakutega mees elavalt kaasa esimestele vabaduse märkide ilmnemisele perestroika ajal. «Alateadvus mõtles pidevalt, mida teha. Otsis väljapääsu,» kirjeldab Mäe.


Tõi auto remonti


1970. aastatel olid ülemused saatnud Mäe marksismi-leninismi õhtuülikooli ennast täiendama. Seal oli tal õnn kuulata Eduard Raska loenguid, mis tegelikult kujutasid endast ülevaadet kogu sotsioloogiateooriast. Muu hulgas rääkis Raska loengutes põhjalikult ka rahvarinnetest kui ühiskondlik-poliitilise aktiivsuse vormist.


See tuli Mäele uuesti meelde, kui 1987. aasta kevadel moodustati loominguliste liitude kultuurinõukogu. Mäe taipas kohe, et kultuurinõukogu tuleb edasi arendada rahvarindeks. Selle eesmärgi saavutamiseks vajas ta aga liitlasi tuntud ja autoriteetsete ühiskonnategelaste seas.


Kõigepealt rääkis mees oma ideest kirjanik Arvo Valtoniga, kuid kavatsus rahvarinde plaan paberil visandada jäi autoavariisse sattumise tõttu ellu viimata. Seejärel otsis ta kontakti Jaak Alliku ja Mikk Mikiveriga.


«Neid ma aga kätte ei saanud,» nendib Mäe. «Telefoni teel ei tahtnud ma rääkida, sest KGB võis ju pealt kuulata.»


Raadiokoorile käis 1988. aasta alguses esinemas ka Tiit Made ning muidugi kasutas Mäe juhust tutvustada oma ideed ka talle. «Kuid Made peas ei plahvatanud üldse midagi,» oli Mäe pettunud.


Ning saabus siis 1988. aasta 3. märts, mil ENSV riikliku plaanikomitee osakonnajuhataja Edgar Savisaar ilmus Kadaka tee 72a autoteenindusse remontima oma sõiduautot VAZ 2108 numbrimärgiga ж 94-13 EH. Tänaseni Mäe valduses oleva töölehe kohaselt tõrkus sõiduki üks ustest ning tarvis oli teha muidki töid.


Kui Mäe oli sensatsioonilise nelja mehe ettepaneku ühe autori ära tundnud ning pisut julgust kogunud, astus ta Savisaarele ligi ning tegi juttu rahvarindest.


«Vestluse mõte oli, et Hirvepargi ja teiste niisuguste üritustega ei tule midagi välja. Me võime neid teha kümme tükki, aga see ei vii kaugele. Tuleb organiseerida rahvas,» mäletab Mäe.


«Minu mõte oli haarata kaasa loominguliste liitude kultuurinõukogu, juristid, majandusmehed,» selgitab ta. «Tegin Savisaarele asja niimoodi selgeks: rahvas peab asjal taga olema. Olgu see siis partei, varivalitsus või rahvarinne, aga rahvas peab taga olema.»


Savisaar kõndinud samal ajal mõtlikult ümber oma auto ja olnud vait. Lõpuks aga lausunud: «Noh, mõtleme.»


Lisaks andis Savisaar Mäele koduse telefoninumbri ning rääkinud ka oma plaanist suunduda plaanikomiteest tööle hoopis Mainorisse.


Savisaare käigud Kadaka tee autoteenindusse kordusid terve suve vältel. Neid mäletab hästi ka sealse autokaupluse juhataja Hardo Rätsep. «Kui VAZi teenindus oli 90 protsenti venekeelne, siis meie kauplus oli 95 protsenti eestikeelne. Seetõttu võtsime Savisaare auto enda juurde hooldusele, sest kes teab, mis sellega vene poole peal oleks võinud juhtuda,» meenutab Rätsep. «Savisaarel oli toona tarvis väga palju autoga ringi sõita. Siis ju ei saanud nii, et lähed ja annad auto teenindusse. Pidi olema tutvus või käsi sees.»


Auto remontimise ajal veetis Savisaar aega Rätsepa kabinetis, mehed tegi omavahel tuttavaks just Mäe. Mõnikord kestis remont mitu tundi ja niikauaks jätkus meestel ka juttu.


«Rääkisime kõigist arenguist, mis liidus käisid,» sõnab Rätsep. «Toona kombiti piire, et kui kaugele minna võib. Keegi ei julgenud kohe plärtsti vabariiki küsida, et mitte asja ära rikkuda.»


Rätsepale on meelde jäänud, et Savisaar uskus veendunult IME projekti käivitumisse ja isegi oma raha emiteerimise võimalikkusesse Nõukogude riigi koosseisus.


«Mina pidasin seda toona utoopiliseks, minu meelest oli IME ainult vahend Vene riigi õõnestamiseks,» ütleb Rätsep. «Tema oli siiski väga veendunud ja tänu jumalale, et just tema ajal esimesed rahatähed ära telliti. Need on siiamaani käigus.»


Rätsep möönab, et kabinetis arutati ka Rahvarinde teemat. «Aga et see idee oleks just seal sündinud – seda ma ei julge kinnitada,» ütleb ta.


Seevastu Mäe usub, et kui Savisaar 1988. aasta 13. aprilli õhtuses telesaates Rahvarinde loomise idee välja käis, ei sündinud see sugugi spontaanselt, nagu Savisaar hiljem väitnud on, vaid just tänu neile vestlustele.


Esiteks pole Savisaare raamatukeses «Revolutsioon jätkub», mis anti trükkimisele 1988. aasta jaanuaris, rahvarindest veel sõnagi, loetleb Mäe oma argumente.


Mäe ja Savisaare kontakte tõendavad Savisaare omakäeline kutse Rahvarinde kongressile 1988. aasta oktoobri alguses ning tänukiri Mäe organiseeritud kontserdipileti eest.


Mees nagu tank


Kõige tipuks sai Mäe koos selliste ühiskonnategelastega nagu Hando Runnel, Venno Laul, Tõnu Kilgas, Kaido Kama, Eri Klas, Jaak Salumets ja Jaak Kangilaski Savisaare valitsuselt autoostuloa. «Ega ta päris metsast tulnud mehele poleks autot andnud,» muheleb Mäe, kes sõidab Savisaare antud Ladaga tänase päevani.


Mäe arvates tundis Savisaar 1988. aasta kevadel, et hakkab poliitikaelu rongist maha jääma, ning korjas seetõttu üles idee massilisest rahvaliikumisest. Idee tegelikku autorit ei tahtvat Savisaar aga enam tunnistada.


«Ärge seda asja nüüd üle paisutage,» ütleb Edgar Savisaar ise Mäe jutule kommentaariks. Ta lisab, et sedalaadi ideedega tulid toona välja kümned inimesed.


«Kõik said aru, et vaja on uut teed edasiminekuks. Asi polnud selles, kes selle idee välja käib, vaid kes selle praktiliselt ära teeb. Mäe kohta ei oska midagi arvata, suhted temaga olid episoodilised. Kui tema pretendeerib oma rollile Rahvarinde nime leidmisel, siis miks ka mitte. Ainult et vähemalt samasugune roll oli veel paljudel inimestel,» lausub Savisaar.


Kuid ka Mäe jääb oma veendumuse juurde. Mees on koguni rõõmus, et tema varasemad katsed rahvarinde ideed teistele ühiskonnategelastele tutvustada luh­tusid.


«Need teised mehed ei oleks Rahvarinnet välja vedanud,» on ta veendunud. «On see Savisaar, mis ta on, aga temasugust tanki oli sel ajal vaja. Selles suhtes müts maha tema ees.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles