Mõttetalgutel «Teater :| väärtus» teravaima ettekandega esinenud teatrikriitik ja poliitik Jaak Allik ütleb otse välja, et tema meelest puudub riigil teatripoliitika. Endise kultuuriministri ja Ugala kauaaegse juhi sõnul on riigil võimalik teatripoliitikaks kasutada kolme hooba: raha, teatrihariduse ning seadused. Kahe viimase hoovaga on Allik üldjoontes rahul.
«Riik eraldab küll teatritele raha, kuid ei tunne vähematki huvi, mida selle raha eest tehakse,» ütleb Allik. «Julgeksin öelda, et masu tingimustes vajaks Eesti teatud mõttes «protektsionistlikku» kultuuripoliitikat, mis kindlustaks meie omade kunstitegijate ellujäämise. Meil pole selle üle eriti mõeldud.»
Ministeerium nõuab seaduse alusel teatritelt repertuaariplaani, kuid Alliku sõnul ei tee sellega midagi. Teater näiteks pakub seal kaheksat uuslavastust, ministeerium aga võiks ju otsustada neist nn riikliku tellimise korral toetada valikuliselt (etendusasutuste seadus lubaks seda).
Ülejäänuid võib aga teater omal finantsriskil lavastada. Allik küsib näiteks, miks peab Estonia poole aasta jooksul lavastama nii «Nahkhiire» kui ka «Silva». See-eest võiks soosida hoopiski eesti algupärandite lavastamist või noorte lavastajate lavastusi.
Alliku sõnul ei tegele kultuuriministeerium teatrite repertuaari ega ka kunstilise taseme analüüsiga. «Võib-olla meenutan liialt aegu, mil olin teatrite valitsuse juhataja ja hiljem ka minister, aga siis me sõlmisime igal aastal lepingud kriitikutega, kelle ülesanne oli vaadata ära kõik konkreetse teatri uuslavastused ja teha kirjalik analüüs.
See andis ministeeriumile võimaluse saada tagasisidet. Sest kui kõrvuti on finantstulemused, mis näiteks on ebarahuldavad, ja kunstiline analüüs, mis on ka ebarahuldav, siis saaks teatrijuhtidega sel teemal rääkida ning ette võtta ka põhjendatud, mitte suvalisi personaliotsuseid.
Muidugi ei pruugi teatrijuhid ministeeriumi valitud kriitiku hinnangutega nõus olla. Aga see vähemalt annaks mingigi tagasiside, praegu pole sedagi. Praegu jääb osa lavastusi üldse ilma igasuguse kajastuseta. Võib-olla mõnd teatrijuhti selline olukord rahuldab, kuid kindlasti mitte enamikku.»
Ministeeriumil ja teatritel oleks tegelikult võimalik ka praegu saada asjatundlikku tagasisidet – Eesti Teatriliidu iga-aastaste auhindade žürii vaatab ära pea kõik uuslavastused. Kolmel viimasel aastal žürii tööd juhtinud Allik aga ütleb, et ei ministeerium ega ka teatrid ise tunne žürii arvamuse vastu huvi.
Allik jääb enesele kindlaks, et kui ministeerium annab teatrile raha, siis on tal ka õigus ning kohustus raha kasutamist suunata. Demokraatlikus ühiskonnas ja ajakirjandusvabaduse tingimustes säiliks Alliku arvates sellisel suunamisel avalikkuse kontroll. Ja selgete valikuprintsiipide korral on võimalik otsuseid vaidlustada.
Meenutan Allikule skandaali seoses kultuuriminister Laine Jänese raha eraldamisega eelarveartiklilt «Teatriüritused ja projektid». «Aga siin ei olnud mingitki sisulist teatripoliitilist otsust! Poliitiline otsus on ju see, kui teatud põhimõtetest lähtudes tehakse rahaeraldisi mingi tulemuse saavutamiseks.
Ministeerium jagas pea kümme miljonit avaliku konkursita, teatrite rahastamise komisjon ei teadnud sellest rahast.
Minister jagas lihtsalt suvaliselt ja läbipaistmatult raha, mis tuli riigieelarvest täiendavalt seoses lubadusega kompenseerida piletite käibemaksu tõus viielt protsendilt 20-le. Esimesel aastal jagati see summa enam-vähem käibemaksunäitajate alusel, teisel aastal aga selliselt, et ministeeriumist helistati teatrijuhtidele ja teatati, et teie saate miljoni ja teie kolmkümmend tuhat, kirjutage selleks projekt.
Kusjuures finantsraskustes teatrid said märgatavalt rohkem kui need, kel polnud raskusi. Ühekordse abina oleks see ehk aktsepteeritavgi, kuid 2011. aasta eelarveprojektis on näiteks Ugalale ja Vene Teatrile juba miljon krooni juurde kirjutatud, sest ministeeriumi praegune eelarvepoliitika on lihtsalt juhtimisvigade tõttu tekitatud aukude lappimine!»
Ugala ja Vene Teatri keerulised ajad on Alliku arvates tingitud just kultuuriminister Laine Jänese põhjendamatutest kaadrimuudatustest, mida ta püüab rahaeraldistega siluda. ERSO on vaid viimane näide selles reas.
Allik nimetab sellist kultuuripoliitikat ebaõiglaseks. Tuues näiteks, et mullu tegi Rakvere teater jõulude ajal mängimiseks spetsiaalselt kolm lavastust (kaks lastele ja üks täiskasvanuile), ja kui ta oli Üllar Saaremäelt küsinud, miks nii palju, siis viimane vastas, et muidu ei tule ju välja.
«Nüüd vaatan, et Ugala, kes riigilt on uuel aastal tegevustoetuseks saamas ligi poolteist miljonit krooni rohkem kui Rakvere teater, teenindades samal ajal pea 20 000 külastajat vähem, teeb laste jõululavastuse väikeses saalis. 1983. aastast on lastelavastus detsembris toonud Ugalale kaheksandiku aasta külastajatest, see on olnud alati välja müüdud. Aga kui riik annab raha juurde, siis ei pea ju pingutama.
Sellise «poliitikaga» võidakse indutseerida vaid võimukriise vastustundetult juhitud ja pingeliselt töötavais kollektiivides, aga nii kaugele ministeeriumis ei mõelda, sest «jaga ja valitse»-meetod on kindlam viis sõnakuulelike ja hirmunud alluvate tekitamiseks.»
Lisaks rahale ja eespool nimetatud hoobadele on veel üks võimalus teatripoliitikat teha. See on õigete inimeste kasutamine õigetes ametites. Allik toob näiteks N099 sünni – Tiit Ojasool lubati lasta lahti kogu senine trupp, riik nõustus vaatajaarvu vähenemisega, samas jäi dotatsioon Alliku andmetel pea samaks. «See oli riskantne, paljudele haiget teinud, kuid täna võime öelda, et ennast õigustanud kultuuripoliitiline otsus,» märgib Allik.
«Mõnikord räägitakse, et meil on riiklikke teatreid liiga palju. See on asjatundmatu jutt, sest keegi ei pea silmas Estonia, Vanemuise või draamateatri sulgemist, aga teatri sulgemine Pärnus, Viljandis või Rakveres ei annaks märgatavat kokkuhoidu, neist igaüks saab riigilt keskmiselt 13 miljonit aastas, see ei päästa finantsiliselt midagi, tekitaks vaid suure skandaali ja ühe linna kultuurielu kängumise.
Aga kui keegi on näidanud end andeka lavastajana või erateatrijuhina, siis võiks ministeerium talle pakkuda riigiteatri vedamist. Lollus on lasta mõnd riigiteatrit mitmekümne miljoni krooni eest mädaneda ja samal ajal hoida kunstiliselt tulemusrikast teatrit miljoni või 130 000 krooniga hingitsemas ning kuulda nende kaebusi või kadedust riigiteatrite suhtes.»