Linnaruumi seisukohalt oluliste planeeringute korraldamine tuleks Tallinnal lisakuludele vaatamata enda kanda võtta, kirjutab TTÜ õiguse instituudi magistrant Andry Krass.
Andry Krass: pantvangis pealinn
/nginx/o/2022/08/26/14789580t1hf06e.jpg)
1. detsember 2010, 11:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna linnas on praegu menetluses mitu avalikkuse huviorbiidis olevat detailplaneeringut: lauluväljaku ja ajaloomuuseumi vaheline kinnistu, Eesti Näituste kinnistu ja kunstiakadeemia kinnistud Tallinna kesklinnas.
Professor Krista Kodres juhtis oma artiklis («Linnakeskkonna planeerimise mustrid», PM 5.11) tähelepanu asjaolule, et reeglina toetub planeerimisprotsess arendaja algatusele ja finantseerimisele, mis dikteerib sellega teistele huvigruppidele linna ja arendaja ühisseisukoha. Seniste planeeringute puhul on eelnimetatud «ühisseisukoht» tegelikult tähendanud arendaja huvide pea täiemahulist elluviimist.
Sellist planeeringu koostamist võimaldab planeerimisseaduse paragrahvi 10 lõige 6, mille kohaselt võib kohalik omavalitsus detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga sõlmida halduslepingu planeeringu koostamise korraldamiseks. Oluline on siinjuures märkida, et nimetatud seadusesätte mõte on luua arendajatele võimalus planeeringute korraldamiseks olukordades, kus pole avalikku huvi detailplaneeringut menetleda.
Tegelikult on Tallinn nimetatud sätte alusel delegeerinud peaaegu kõik viimastel aastatel kehtestatud detailplaneeringud arendajatele, kes omakorda on selle ülesande tänulikult vastu võtnud. Ühelt poolt arendajate huvide planeeringutes maksimaalne arvestamine ja teiselt poolt linna kohustuste enda pealt äralükkamine ongi viinud selliste planeeringute kehtestamiseni, mis on saanud ühiskonnas teravat kriitikat.
Planeerimisseaduse paragrahvi 4 lõike 2 kohaselt tuleb tagada planeeringu koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine, mis on planeeringu kehtestamise eelduseks. Olukorras, kus Tallinna linn on omalt poolt loovutatud kõige olulisemad hoovad, mis tagavad planeeringute tasakaalustatud menetlemise, tuleks linnal eriti tähelepanelikult suhtuda oma kontrollifunktsiooni enne planeeringu kinnitamist.
Samas jääb mulje, et ka planeeringu järelevalve osas loodab linn pigem ühiskondlike organisatsioonide ja teiste planeeringu huvigruppide peale kui enda vastava ala pädevusega ametnike professionaalsusele, kohuse- ja vastutustundele. Seda, et selline tegevus(etus) läheb praktikas kalliks maksma, kinnitavad mitmed riigikohtu lahendid, kus juba kehtestatud detailplaneering on tagantjärele tühistatud.
Paraku pole ka märgata, et Tallinna põhimõtted planeeringute menetlemisel muutunud oleksid. Viimastest näidetest on üks markantsemaid novembrist avalikult välja pandud Tartu mnt 1 kinnistu (kunstiakadeemia) detailplaneering.
Arvestades, et siin on arendaja rollis Eesti Kunstiakadeemia ise, institutsioon, kelle ülesandeks on arhitektide koolitamine, ülikool, kelle õppejõud on korduvalt avaldanud kriitilisi artikleid sel teemal, võinuks oodata tõelist näidisplaneeringut.
Kahjuks tuleb tõdeda, et Eesti arhitektide alma mater on oma planeeringu koostamisel langenud nendesamade kiusatuste küüsi, mida ta ise on möödunud aastate vältel ajakirjanduse vahendusel siunanud.
Selle tulemuseks on planeering, mis üksnes ei eira huvigruppide ja naaberkinnistute omanike seisukohti, vaid kujutab realiseerimise korral endast reaalset ohtu läheduses olevate hoonete püsimisele. Artikli autor viitab planeeringu ehitusgeoloogiliste uuringute tulemusele, mille kohaselt alaneb kunstiakadeemia uue peahoone rajamisel maapind 20 meetri raadiuses hoonest ligi 10 cm.
Ei pea olema ehitusinsener, et kujutada ette, mis toimub läheduses asuvate eluhoonetega pärast seda, kui poole maja ulatuses kaob vundamentide alt ära 10 cm pinnast ning teine pool maja vundamendist jääb püsima endisele kõrgusele.
Kuigi kõige tõsisem, ei ole viimatinimetatud näide kahjuks ainus probleem, mis kinnitab detailplaneeringu õigusvastasust. Klassikalise lahendusena on planeeringu korraldaja üritanud planeeringu õigusvastasuse probleemi lahendada mitte oma planeeringut muutes, vaid hoopis enda ees olevaid takistusi kõikvõimalike meetoditega teelt kõrvaldada püüdes.
Siinkirjutaja ei sea kahtluse alla mitte kunstiakadeemia vastava ala kõrgpädevust, pigem kinnitab juhtum taas kord, et kui olulisi planeeringuid menetlevad arendajad, ei ole poolte huvide tasakaalustatud arvestamine tagatud isegi sel juhul, kui see antakse korraldada kunstiakadeemiale endale.
Lõppvastutust planeeringu tulemuste eest kannab ikkagi linn, kes kui mitte planeeringu algfaasis, siis vähemalt enne selle kinnitamist linnavalitsuses peaks võtma selge seisukoha, kui planeeringus esineb selgeid küsitavusi.
Kui seda ei tehta, tekib paratamatult küsimus, miks distantseerub linn linnaruumi seisukohalt oluliste planeeringute menetlemisest veel ka siis, kui planeeringu menetlemise käigus on esile tulnud ilmselged probleemid ja vastuolud. Kas ei oleks siiski viimane aeg sekkuda, kui detailplaneeringuga nähakse ette reaalne võimalus, et naabruses olevate elumajade osadest saab planeeringu realiseerimise protsessis vundamenditäide?
Minu hinnangul ei ole linnal vaja olukorra parandamiseks teha muud, kui võtta linnaruumi seisukohalt oluliste planeeringute korraldamine enda kanda. Ühelt poolt on sellega tagatud sisuline kontroll planeeringute üle ning teiselt poolt suureneb Tallinna vastavate ametkondade pädevus selle teemaga tegeledes.
Planeeringute iseseisev korraldamine tähendab linnale küll arvestatavat lisakulu, kuid teiselt poolt hoiab linn kokku õigusabikuludelt, mida arendajate vildakate planeeringute kaitsmiseks maksta tuleb. Seni on meil olnud õnne – pole olnud põhjust võrrelda end arengumaadega, kus valede ja läbimõtlemata otsuste tagajärjel varisevad terved majad või nende fassaadid. Seni veel.