Akshay Mody: viie rikkama riigi sekka – kelle arvel?

, ravimitootjate liidu juhatuse esimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja
Akshay Mody, ravimitootjate liidu juhatuse esimees kirjutab, et riik hoolib vähe oma rahva tervisest, kui kavatseb tõsta ravimite hinda.

Viimasel nädalal on enamikus meediakanalites aktiivselt ar(v)u(s)tatud valitsuse plaane tõsta makse. Rääkinud on plaanijad ise, ajakirjanikud, tööandjad ja ka töövõtjad. Kuid on üks osapool, keda maksutõus nii otseselt kui ka kaudselt kõige rohkem puudutab.
Nende häält pole ma meedias kuulnud ega ka näinud ühtegi sõna võtnutest nende olukorrast aru saavat.

Ma räägin siin haigetest ja eelkõige krooniliste haigustega inimestest. Kui nüüd keegi arvab, et nad on väikese grupp inimesi, siis tasub tähelepanelikumalt vaadata – meie ümber elab ligikaudu 100 000 kõrgenenud vererõhuga haiget, üle 70 000 suhkruhaige, umbes sama palju astmaatikuid jne.

Ma olen kindel, et paljud ei ole teadvustanud, et tänapäeval elab ka suur osa vähidiagnoosi saanud inimestest raviga veel aastaid. Kroonilised haiged, kellel on võimalik, käivad tööl, kellel pole, elavad riigi toetusest või siis pensionist. Igal juhul pole nende sissetulekud suure tõenäosusega suured, mistõttu puudutab maksutõus neid inimesi rohkem.

Suurenevad kulud


Tänavu kasvavad väljaminekud oluliselt. Lisakulu küttele (eriti gaasile) ja toidule elavad tööl käivad inimesed tõenäoliselt muid igapäevaseid kulutusi piirates arvatavasti üle (lisaks kärpides kulutusi bensiinile ja kõigele muule käibemaksu tõusu alla sattuvaid teenuseid/tooteid). Kuid kroonilisel haigel ei pruugi nn korrigeeritavaid kulusid kuigi palju olla.

Esiteks puudub tal vaba raha nende tegemiseks. Teiseks – oletame, et inflatsioon kõige toimuva foonil on 11 protsenti (väga tagasihoidlik arv, arvestades valitsuse plaane). Keskmine palk on meil ligikaudu 12 000 krooni. Sellest 11 protsenti on 1320 krooni. Keskmine pension on meil ligikaudu 4000 krooni, töövõimetuspensioni saajatel on see veel väiksem.

Ega pensionäride kulude kasv ole oluliselt väiksem kui keskmise palga saajal – ehk olemasolevatele kuludele lisandub 1320 krooni ka siis, kui su igakuine sissetulek on 4000 krooni. Loomulikult ei ole pilt nii must-valge, kuid põhimõtteliselt see nii on.

Palju kulutavad inimesed  ravimitele? Meie «õhukeses» riigis maksavad inimesed  pool ravimitele kuluvast rahast (1,35 miljardit krooni aastas tuleb inimeste taskust), sellega oleme muidugi esirinnas Euroopas (loe: teistes riikides maksab kindlustus enamiku kulusid ravimitele). Siinkohal ei saa jätta märkimata, et võrreldes muu Euroopaga kajastub ravimite valik, mida haigekassa meil kompenseerib, kindlasti ka meie lühemas elueas.

Mündi teisel küljel on mingil põhjusel unustatud, et tegemist on tervishoiukindlustusega. Inimesed maksavad kindlustusele raha, eeldades vastu saada kompensatsiooni kvaliteetse tervishoiuteenuse ja ravimite ostmisel. Nüüd on tulnud kolmas osapool (riik), kes ei ole ei kindlustusvõtja ega -andja (vähemalt otseselt) ja ütleb, et seda tegevust peaks veidi rohkem maksustama. Peaasi et eelarve paika saame, tervise eest hoolitsegu igaüks ise.

Tuletaks meelde, et Eesti Haigekassa on Eesti elanikele mõeldud tervise solidaarsuskindlustust pakkuv asutus. «Headel aegadel» on kogutud reservi, mis on mõeldud Eesti inimeste tervisekulutuste kompenseerimiseks. Kõik palgasaajad teavad, et osa sotsiaalmaksust koguneb sellel eesmärgil ühisesse katlasse. Nüüd siis muudetakse kindlustustingimusi – vaatamata sellele, et varem jäi raha üle (koguti reservi), on meil tegelikult veel palju vaja «kulutada», et oma eluea tõstmisega seotud eesmärke saavutada, selle asemel et osa raha süsteemist ja abivajajate taskust muuks otstarbeks kasutada.

Mida siis võiks teha?


Tervisenäitajate paranemiseta ei ole suurt mõtet rääkida majanduslikust jätkusuutlikkusest kaugemas perspektiivis. Olen nõus, et inimesi peab ka harima, riiki kaitsma jne. Kuid eeldus on ikkagi, et on terveid inimesi.

Kus me siis praegu oleme? ÜRO inimarengu järjestuses on Eesti langenud aastaga neli kohta, 44. kohale, seda peamiselt kehvade tervisenäitajate ning madala oodatava eluea tõttu. Langus on olnud läbi aastate suur, sest veel 2002. aastal oli Eesti selles raportis 27. kohal. Eestlaste eluiga on üks madalamaid Euroopas – keskmine eestlane elab 71,2 aastat. Seejuures eestlaste tervena elatud eluiga on üle 10 aasta vähem kui Euroopa Liidu keskmine. 

Euroopa Komisjoni tellitud ravimite hindu ja soodustusi analüüsiva PPRI raporti järgi, mille koostamisel osalesid 27 Euroopa riigi spetsialistid, on Eesti 27 riigi seas tagantpoolt kolmas nii kulutustelt ravimitele kui ka tervishoiule ühe elaniku kohta aastas. Euroopa Komisjoni terviseuuringu järgi peavad eestlastest oma tervist ei heaks ega halvaks 36 protsenti ja halvaks 13 protsenti, mis annab Euroopa riikide seas tervisega rahul olevate kodanikega riikide pingereas samuti tagantpoolt kolmanda koha. Uuemate ravimite kompenseerimises on Eesti Euroopas tagantpoolt Poola järel teisel kohal.

Lähtuvalt neist faktidest tuleks teha järgmist.
Esiteks tuleb riigil juba mõnda aega 50-protsendilise soodusmääraga ravimitelt 200-kroonise «lae» kaotamist võimaldava seadusemuudatuste eelnõu lõpuks vastu võtta. 

Oluline on, et 50-protsendilise soodustusega ravim muutuks ka tegelikult 50 protsenti soodustatuks. Praegu võib kallimate ravimite korral olla reaalselt patsiendi makstav osa isegi üle 80 protsendi. 

Teiseks: et tagada sotsiaaltoetuste arvestamisel elatusmiinimum vähese sissetulekuga inimestele, tuleks kulutused ravimitele lugeda «sundkulutusteks», täpselt samamoodi nagu seda on üür, kütte- ja muud kommunaalkulud.

Kolmandaks: edasi peaks minema ka ennetuse soodustamisega või täpsemalt öeldes ennetuse kulutuste maksustamise kaotamisega. Seda on võimalik alustada ka piiritletult, lisades teatud tegevused töötervishoiuteenuste hulka.

Eesti riik funktsioneerib oma rahva huvides. Selle väljenduseks on valitud inimesed.
Huvitaval kombel on riigil olnud vähe tahet avalikult tegeleda ühe suurima vastutusvaldkonnaga – tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnaga. Põhjus tundub olevat lihtne – Eesti inimene teab keskmiselt rohkem alkoholist, ehitamisest, mööblist, riigikaitsest, välispoliitikast jpm kui tervishoiust ning sellest, mida seal hinnata ja mida mitte.

Tervishoid muutub oluliseks siis, kui meil on selle teenuseid vaja. Alles siis tajume, et see ei peaks olema nagu iga teine kaup või teenus, mille sarnaseks ta kahjuks meil iga päevaga järjest enam muutumas on.

Kolleeg tsiteeris mulle sellel nädalal parafraasi, mis sobib hästi siia ka lõpetuseks: «Valitsus, kes tõstab ravimite hinda, ei püsi kaua». Vaatame, kas see peab paika.  

Eesti karmid näitajad

•    ÜRO inimarengu indeksis on Eesti langenud aastaga neli kohta, olles 44. kohal.
•    2002. aastal oli Eesti selles raportis
27. kohal.
•    Eestlaste eluiga on üks madalamaid Euroopas – keskmine eestlane elab 71,2 aastat. Seejuures eestlaste tervena elatud eluiga on üle 10 aasta lühem kui Euroopa Liidu keskmine.
•    Eesti on ELi 27 riigi seas tagantpoolt kolmas nii kulutustelt ravimitele kui ka tervishoiule ühe elaniku kohta aastas.
•    Euroopa Komisjoni terviseuuringu järgi peavad eestlastest oma tervist ei heaks ega halvaks 36 protsenti ja halvaks 13 protsenti, mis annab Euroopa riikide seas tervisega rahul olevate kodanikega riikide pingereas samuti tagantpoolt kolmanda koha.
•    Uuemate ravimite kompenseerimise osas on Eesti Euroopas Poola järel tagantpoolt teisel kohal.
Allikas: Akshay Mody

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles