Juhtkiri: absurdne olukord

Isikuandmete kaitse seadus vajaks täiendamist

Olukord, kus mitmed koolid on isikuandmete kaitse seaduse ja andmekaitse inspektsiooni hirmus ära koristanud oma koduleheküljelt õpilaste pildid ja nimekirjad, on kaugel tervest mõistusest ja sunnib küsima, kas vastav seadus ei vaja täiendamist.

Nii on näiteks nii pildid kui nimekirjad oma koduleheküljelt ära koristanud Viimsis asuvad Püünsi põhikool ja eralasteaed Päikeseratas, Rakvere algkool ja Lustivere põhikool Jõgevamaal. See ei ole kindlasti veel koolidest enamik, kuid kui andmekaitse inspektsioon leiab koolide kodulehekülgedelt midagi seadusvastast, võib ette kujutada, et oma kodulehekülgi tsenseerivate koolide hulk aina kasvab.

Isikuandmete kaitse seadus viitab küll inimese eraeluliste andmete kaitsele, kuid Eesti avalikkus on olnud tunnistajaks, kui vastav seadus on tekitanud pigem segadust ja ei ole täitnud oma esmast eesmärki. Nii on sotsiaaltöötajad kaevanud selle üle, et andmekaitse ei lase neid puuetega inimeste juurde, raadios ei saa avaldada enam õnnesoove ilma sünnipäevalapse loata (kuhu jääb üllatus!?), lasteaedade järjekorra avaldamise keelamine, liiklus- ja ilmakaamerate tegevuse kahtluse alla seadmine jne.

Kui koolide kodulehekülgedelt hakatakse ära korjama pilte ja nimekirju ning seda ka jälgima, mida arvata siis Rate’ist või Orkutist, kus ilmselt tuhandete kaupa ilma loata üles pandud pilte ja nimesid? Või YouTube? Kui keegi riputab näiteks Eestist välismaal üles YouTube’i video – ja seda on korduvalt tehtud –, kus ka inimesed, kas andmekaitse inspektsioon küsib video autori väljaandmist, et tema üle Eestis kohut mõista?

Kuidas üleüldse kontrollida netilehekülgi? Kui keegi mõistetakse süüdi, siis on kindlasti sadu veebisaite, mille omanikud on ka süüdi, kuid kes pole veel n-ö vahele jäänud? Kas selline olukord on õiglane – seadused peaksid kehtima kõigile ühtemoodi?

Me ei kutsu üles seadust rikkuma ja igale poole pilte või nimesid üles panema. Eesti on õigusriik ja siin tuleb järgida seadusi.

Küll aga kutsume üles arutlema isikuandmete seaduse mõne sätte üle ja palume ka seadusandjail vaagida, kas see seadus sai ikka selline, nagu kavandatud. Seaduste täiendamises pole midagi häbiväärset, seda on tehtud varemgi ja tehakse ka hiljem.

On selge, et interneti plahvatuslik levik ja sisuliselt igaühe võimalus end avalikkuses väljendada on loonud uue olukorra, mida ei saa ilmselt vanade seadustega reguleerida. Sestap tulekski seadusloomega edasi liikuda ja mitte lasta tekkida absurdsetel olukordadel.