Tiit Hennoste: õpikurevolutsioon. Kokkuvõtteks

Tiit Hennoste
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiit Hennoste
Tiit Hennoste Foto: Sille Annuk

Revolutsioon ei jõua kooli täna ega homme, aga ta peab algama täna, sest uus õppekava tähendab uusi õpikuid ja nende kirjutamine võtab aega. Just nüüd tuleb otsustada, kas kirjutame õpikud paberile või arvutisse, kirjutab Tiit Hennoste.

Ma avaldasin 15. oktoobril teksti nimega «Õpikurevolutsiooni manifest». Selle tuum oli kahes lauses. Viime kõik Eesti kooliõpikud e-formaati ja paneme lugerisse või tahvelarvutisse.

Tulemuseks ei ole ainult õpikute revolutsioon, vaid revolutsioon ka õpetamises ja õppimises. Postimees pakkus tookord võimaluse kirjutada artikkel, aga ma ei tahtnud. Nii leppisime kokku, et kirjutan pikema loo lõpetuseks.

Kõigepealt, väitlus oli tõepoolest huvitav. Ma ei suuda parima tahtmise juures mahutada sellesse artiklisse kõiki probleeme, mis esile tulid. Aga püüan välja tuua erinevad arvajate ja probleemide rühmad. Alustan kaugemalt.

Kõige suurem osa netivaidlusest kulus selle peale, kas iPad ja Apple on head või halvad. Seda vedasid kommijad, kelle ainsaks sooviks paistis olevat välja elada oma viha Apple’i vastu. Hämmastas natuke see, et minu jutt seoti iPadi ja tema suletuse propagandaga.

Tegelikult ei huvitanud see teema mind üldse. Kes vähegi tähelepanelikult luges (ja neid oli piisavalt palju), see sai aru, et iPad oli vaid näide ja üldnimi. On ju selge, et iPad kooli tahvelarvutiks ei sobi. Õpikuarvuti peab olema palju odavam ja kindlasti avatud erinevatele platvormidele ja programmidele, et iga kool saaks valida firmade ja markide vahel.

Suur rühm kriitikuid leidis, et õpikud ja õppimine ei kõlba tehniliselt tahvelarvutisse/lugerisse. Aku kestab liiga vähe. Värvilise lugeri tegemine on kaugel mägede taga. Arvutiekraan sööb silmi. Arvutid jooksevad pidevalt kokku. Arvuti läheb kergesti katki (rahulikumad pakkusid, et peab vastu paar aastat, radikaalsemad leidsid, et algkoolilaps lõhub selle kord kuus ära). Jne.

See tekitas minus kaks vastandlikku tunnet. Esiteks, et osa inimesi elab eelmise sajandi lõpus, ja teiseks, et arvutite tehniline areng on mõne inimese jaoks igaveseks lõppenud. Elu on olnud ikka nagu teistsugune ja sügise lugeriuudised ka, kas või uus värvilise puuteekraaniga Nook...

Üks probleem kindlasti on. See on asja hind. Võib olla siiski kindel, et tahvelarvuti hind langeb. Ja teistpidi: ma olen kindel, et peagi tuuakse turule just koolidele mõeldud arvuti- ja lugerivariandid. On selge, et need peavad olema odavamad, nende akud kestvamad, nad ise tugevamad, nende ekraanid väga head. Samas ei pea nad hoopiski pakkuma kõiki tehnilisi võimalusi. Vastupidi, nad peavad osa võimalusi välistama, et vältida tunnis kõrvaliste asjadega tegelemist.

Kogu süsteemi hinnaga on keerukam lugu. Arvan, et isegi suurusjärkude arvutamine on siin suuresti soolapuhumine, sest kõiki probleeme ei oska ette näha. Aga siiski. Ma ei arva, et riik/ühiskond peaks kõik kinni maksma. Ka praegu maksavad suure osa koolikuludest lapsevanemad otse omast taskust. Ja teiseks, kui alustada tulevikule mõtlemist rahast, siis jõuame peaaegu alati selleni, et midagi ei saa teha.

Nüüd tulen asja tuuma juurde: jah või ei. Hulk arvajaid toksis arvutiklahve selleks, et avaldada oma vastuseisu kogu ideele. Konkreetseid põhjendusi oli hulgi, aga need koonduvad mõnda rühma.

Mitmed kirjutasid sellest, et tahvelarvuti/lugeri kooliviimine iseendast ei muuda midagi. Muidugi ei muuda. Selle manifesti nimi oli õpikurevolutsioon, mitte arvutite või lugerite ostmise üleskutse. Muutuma peavad õpikud, õpetajad, programmid, metoodika jne. Arvuti on ainult tehniline vahend.

Üks seltskond leidis, et arvuti teeb õppimise kehvemaks. See hajutab tähelepanu ja võimaldab kolada internetis. Arvutis kirjutamine kaotab käelised oskused (huvitavaim komm: kelle käekiri on Arial?). Jms. Millised oleks vastuväited? Arvuti saab netist välja lülitada.

Tahvelarvutisse saab kirjutada ka käsitsi. Arvuti lubab tuua ekraanile vaid ühe asja ja just keskendada tähelepanu. Arvuti lubab arendada individuaalõpet. Jne. Mõni muuseas leidis, et arvutiga ei saa koolis kõike teha (näiteks mustandit joonistada). Kas peaks siis saama?

Huvitavaim komm oli nimemärgilt FA, kes leidis, et paber tekitab hoopis suurema  vajaduse mõelda kui arvuti, sest pliiatsiga kirjutades teeb inimene enne lause peas valmis ja arvuti taga asub kohe kirjutama. Suulise keele uurijana ei suuda hoiduda kommenteerimast.

Kui see oleks tõde, tuleks ära keelata kogu suuline suhtlemine. Sest kõneldes teeme oma lauseid kogu aeg nii, et alustame ilma teadmata, kuhu me jõuame. Ja kuna suuline tekstitegemisviis on meie jaoks esmane, siis on just selline tekstide tegemine ja keeles mõtlemine meile omane. Kirjalik tekstitegemine on õpitud lisaoskus, millele kirjutamise vahendid ja viisid on pannud hulga piiranguid. See on nagu võõrkeeles suhtlemine.

Sest tervete lausete kaupa teeme oma teksti valmis mälus siis, kui kõneleme võõrkeelt, mida me hästi ei valda. Ja arvuti on teinud midagi väga olulist: ta on võimaldanud esimest korda muuta kirjaliku teksti tegemise loomulikumaks. Meie loomusele omasemaks.

Järgmine seltskond kõneles sellest, et lapsed ja õpetajad ei võta uuendust omaks. Lapsed tahavad arvutis mängida, aga mitte õppida. Katsed maailmas on näidanud, et õpilased ei taha seda õppimisviisi eriti omaks võtta.

Kui muuta arvuti õpilastele kohustuslikuks, siis saab temast samasugune sunnivahend nagu praegu on õpik. Ja õpetajad on üldse konservatiivne seltskond. Kindlasti läheb aega, enne kui kasvab põlvkond, kelle jaoks see on loomulik. Aga ka tahvelarvutid ei tule kooli kohe.

Muuseas, umbes aasta tagasi kirjutas Boston Globe koolist, kus raamatukogu taheti panna Kindle’isse, et teha paremaks kohustusliku kirjanduse kättesaadavust. Selle kooli direktorit süüdistati snobismis ja raharaiskamises. Aga tipuks sai kuulutus, mis kõlab nii: «Save the books, fire the instigator of the book-burning. Let Hitler stay dead.» («Päästke raamatud, vallandage raamatupõletamisele õhutaja. Laske Hitleril jääda surnuks.»)

Järgmine osa kriitikuist kirjutas sellest, et see pole mingi revolutsioon, sest e-raamatud on ammu olemas. Kõigepealt, idee pole selles, et teha juurde mõned e-õppevahendid. Idee on selles, et muuta KOGU õppematerjali ja KOGU protsessi. Kui keegi tahab nimetada seda evolutsiooniks, siis mul pole midagi selle vastu. Sisuliselt on tegemist kahe variandiga.

Passiivne variant on õpikud lugeris, kus neid saab lugeda ja vajadusel servale märkmeid teha, alla joonida, eri osi siduda jne. Aktiivne variant on selline, kus kogu õppeprotsess on viidud tahvelarvutisse.

Teine seltskond leidis, et võib panna lihtsalt praegused õpikud arvutisse ja lasta neti kaudu liikuma. Küsimuseks jääb kindlasti, kas eelistada tahvelarvutit või tavalist sülearvutit. Kui keegi teeb sama kerge sülearvuti... Aga keskne probleem ei ole arvuti tüübis, vaid õpikutes. Mu arvates ei ole nii, et digitaliseerime lihtsalt õpikud ära ja paneme arvutitesse. Esiteks pole sel mõtet, sest arvuti tehnilised võimalused õpiku tegijatele jäävad kasutamata.

Näiteks kui praegu näeb õpikukirjutaja vaeva, et valida, kas kirjutada kirjanik A-st või B-st, siis tahvelõpikus seda probleemi ei ole. Kui praegu tuleb valida firma A või B õpik, siis arvuti jaoks võib teha hoopis moodulid, millest kool saab kokku panna oma õpikuvariandi.

Ja teiseks, suuremat osa praegusi õpikuid ei saagi arvutisse panna, sest nende sisu ja välimus on teistmoodi üles ehitatud. Nende asemele tuleb leida uued lahendused. Kirjutada uued ja teistmoodi õpikud. Ja siit algab olulisim.

Minu arvates on vaja alustada õpikurevolutsioonist. Õpiku kirjutamine ei ole ainult raamatu kirjutamine. See on ka ülesannete tegemine, metoodiliste soovituste koostamine, õpiku katsetamine ja õpetajate koolitamine. Ja alles siis, kui kõik see on tehtud, saab üle minna õpetamise ja õppimise revolutsioonile.

Ja lõpuks, revolutsioon ei jõua kooli täna ega homme. Aga ta peab minu sügava veendumuse kohaselt algama täna. Eesti koolis on võetud vastu uus õppekava. Ja see tähendab uusi õpikuid. Nende kirjutamine võtab vähemalt paar-kolm aastat. Aga otsustada, kas me kirjutame nad paberile, arvutisse, lugerisse või tahvelarvutisse, tuleb nüüd.

Ja sellega seoses on mul täiesti konkreetne üleskutse: kutsuda kokku huviliste seltskond, istuda maha ja arutleda konkreetselt selle üle, milline võiks olla üks eestikeelne tahvelarvutisse või lugerisse sobiv kooliõpik.

P. S. Suure osa põhimõtteliste arvutivastaste tekstidest jäi mulje, et Eestis on kohe algamas arvutipurustajate liikumise ajastu. Sealjuures kirjutasid neid asju inimesed arvutiga, saates oma kirja arvutivõrku... Neile pisike eriteade. Arvo Valtonil on novell «Ohtlik leiutis», mis ilmus kogus «Õukondlik mäng» Loomingu Raamatukogus issanda aastal 1972 numbrites 1-2 lehekülgedel 61–72. Tekst on paberil.

 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles