Teater NO99 töötajate hinnangul on Eesti teatri- ja kultuuripoliitika laiemalt muutunud kaootiliseks ning väga lühikese perspektiiviga rapsimiseks, mida põhjendatakse pidevalt rahapuudusega, kuigi nende hinnangul on tegelikult probleemiks igasuguse dialoogi puudumine kultuuri loojate ja riigi vahel.
Teater NO99 otsustas Postimees.ee päringule vastata ühiselt, sest teemasid arutati mitmekesi.
Millised on tänase teatri suurimad probleemid ja kas on olemas võimalikud lahendused?
Viimase paari aasta jooksul on Eesti teatri organisatsioonilised probleemid muutunud esmakordselt olulisemaks kui kunstilised kitsaskohad. Ei ole enam aegagi rääkida lavastajate põuast või näitlejate vormist, vaid pidevalt tuleb tegeleda nii enda teatri sees kui ka laiemat teatripilti vaadates küsimusega, mis alustelt Eesti riik kultuuriga tegeleb?
Kogu teatri- ja kultuuripoliitika laiemalt on muutunud kaootiliseks ning väga lühikese perspektiiviga rapsimiseks, mida põhjendatakse pidevalt rahapuudusega.
Aga praeguste probleemide põhjus ei ole sugugi (ainult) rahapuudus, vaid absoluutselt igasuguse dialoogi puudumine kultuuri loojate ning riigi vahel. Lahendus? Niipea, kui kultuuriministeerium suudab luua võrdväärse dialoogi kultuuriinimestega, võivad väga paljud praegused probleemid leida lahenduse.
Muide, see ei ole sugugi tavapärane «võim vs vaim» kurtmine, kuna olukord riiklikus kultuuripoliitikas on olnud ka palju-palju parem. Tegemist on mingi laiema mentaliteedinihkega Eesti poliitikas ja parteides.
Oleme erinevate elualade esindajatega kõneledes aru saanud, et dialoogi puudumine puudutab mitte ainult kultuurivaldkonda, vaid kogu Eesti ühiskonda: spetsialiste ei kaasata, asju otsustatakse kitsas ringis ja seetõttu ka kitsast huvide perspektiivist kantud inimeste seas. Ja varem see nii ei olnud.
Kas olete kodumaise teatri suunas kuulnud kriitikat, millega üldse ei nõustu? Näiteks?
Meile on silma jäänud see, et kritiseeritakse ühelt poolt Eesti teatri vähest kunstilist julgust (millega me oleme nõus) ja teiselt poolt öeldakse, et teatrid peaksid tundma muret publikuarvu vähenemise pärast.
Siin on sees vastuolu. Pidev riigipoolne rõhutamine, et kunst peab elatuma suurel määral ikkagi ise, mis teatrite puhul tähendab näiteks erakordselt suurt sõltumist piletitulust, ongi toonud kaasa ka vähese kunstilise julguse.
Mida arvate väitest, et «teatrijuhid ei julge eriti avalikult sõna võtta ja teatrid ei suuda eriti midagi uut pakkuda» ja mitte ainult enda teatri vaatenurgast?
Nõustume. Oleme vaikinud. Põhjus on ilmselt selles, et asjaajamine on muutunud ministeeriumiga suheldes sedavõrd isiklikuks, et kui sind tabab pooleaastane täielik suhtlusboikott (nagu juhtus Andres Siitaniga), siis oled pääsenud veel kergesti.
Inimesed kardavad oma töökohtade pärast ja vaadates viimase aasta kultuuripoliitikat, mis on ennekõike personalipoliitika, saame me ka nende hirmust aru.
Kuid kui kultuuriinimesed ei mõista, et nad pole ainult saajate osas, vaid nad peavad ise ka vastutama ning, et tänane tõeline kaos kultuuripoliitikas on vähemalt osaliselt ka nende endi süü, kuna on vaikitud, siis pole nagu eriti millegi peale enam loota.
Kas ja kuidas oleks võimalik teatrit inimestele lähemale tuua ning milline on see suhe Teie hinnangul praegu?
Ainus võimalus on inimesest lugu pidada. Teha kunsti, mis läheb tegijale korda, sest ainult siis läheb see ka vaatajale korda. Ja vehelda siinkohal kultuuriministeeriumi kombel numbritega, et hoolimata kultuuriministri (!) algatatud piletite hinnatõusust armastab eestlane endiselt teatrit, on pehmelt öeldes veider.
Kuidas hindate Jaak Alliku arvamust, et «riik võiks rahastamisega mõjutada teatrite repertuaari»?
Põhimõtteliselt oleme nõus. Allik on küll ka ise viidanud sellele, et kunsti hindamisel on raske tagada absoluutset objektiivsust, kuid ikkagi oleks see nii sisuliselt kui ka vormiliselt õige.
On avalik saladus, et praegu ei tee kultuuripoliitikat tegelikult kultuuri-, vaid rahandusministeerium. Seda kahel moel: raha ei anta ja kui antakse, siis otsustavad just rahandusministeeriumi ametnikud, mis alustelt kultuuri toetatakse, millised süsteemid võetakse aluseks jne.
Kuna erinevaid valdkondi ei saa ühiskonnas käsitleda ühiste tariifide ja skeemide alusel, ongi sellest tingitud ka kaos. Ja kuna kultuuriministeerium on ülbe kunstnike suhtes, mõjutu aga rahandusministeeriumi juures, siis olemegi olukorras, kus paljutsiteeritud väide «kultuuriministeeriumi asemel võiks olla ka lihtsalt server» on paraku tõsi.
Asjad ei toimi juba igapäevaselgi argimajandamise tasandil, rääkimata pikema visiooni olemasolust. Kõik kultuuriinimesed saavad aru, et raha on vähe. Keegi ei taha – nagu Laine Jänes end väljendab (ja me ei suuda endiselt uskuda, et ta seda ütles) - «võtta raha laste ja eakate arvelt».
Küsimust ei saa taandada, nagu Reformierakond seda kipub tegema, ainult rahapuudusele ja emotsionaalsetele kultuuriinimestele, kes sellega ei lepi. Me oleme leppinud väga paljuga ja enamik Eesti teatreid majandas end läbi kriisiaastate vastutustundlikult ja hästi.
Küsimus on kaoses, dialoogi puudumises, ülbuses, visioonituses, pika perspektiivi ja stabiilsuse puudumises.
Kas senine teatrite tegevustoetuste süsteem on õige või kuidas Teie seda muudaksite?
Teatud vähesegi stabiilsuse ju AITAde süsteem tagab, kuid ajad on muutunud ning kui vaadata teatrite kunstilist taset, siis puudub siin igasugune loogika, miks näiteks Rakvere Teater, Von Krahl ja Theatrum saavad riigilt kolme peale kokku täiesti naeruväärse summa võrreldes mõne kunstiliselt
laisa suurteatri omaga.
Küsimus ei ole ainult riigis. See, kuidas Tallinna linn käitub jätkuvalt Linnateatriga, on lihtsalt ülbe, alandav ja teatri tegevust halvav.
Ja kunstilist taset ei võta tänases Eestis muidugi keegi enam arvesse. See on meie arvates vale.
Mida sooviksite antud teemal ise lisada?
Teatrid soovivad meie arvates ühte lihtsat asja: dialoogi. Seda, et meiega räägitaks. Me ei nõua kõigi oma soovide täitmist, vaid seda, et kultuuripoliitikasse tekiks mingi loogika, stabiilsus ja arusaam, ning see saab tekkida ainult siis, kui parteid, valitsus ja kultuuriministeerium lõpetavad ühiskonna suhtes ülbitsemise ning käituvad normaalselt. Dialoogi pidades.