Heakord on linna arengutaseme indikaator

, ajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koristamata lumehunnikud Pirital Vabaõhukooli tee bussipeatuses 1970. aastatel.
Koristamata lumehunnikud Pirital Vabaõhukooli tee bussipeatuses 1970. aastatel. Foto: Erakogu

Nii nagu paljudes teisteski valdkondades, peegeldavad Tallinna praegustki heakorrataset eelkõige võrdlused varasema ajaga. Kümned tuhanded fotod Nõukogude aja hoonetest ja tänavavaadetest võimaldavad tänapäeval saada objektiivse ülevaate heakorra tegelikust seisust.


Eriti tõetruu pildi annab perifeersete alade võrdlemine, sest potjomkinlus ja heakorraalane retoorika võib ka tänapäeval segada neid, keda terviku asemel huvitab mingi väiksema ala käekäik, unustades selle juures, et varem või hiljem laieneb perifeerias maad võttev anarhia ka valitud piirkondadele.


Hoolimatuse periood


Heakorra puhul ei tohi unustada tõsiasja, et see ei ole seotud niivõrd riigikorra, kuivõrd kohaliku mentaliteediga. Nõukogude ajal püsis hoolimata massilistest repressioonidest veel mitu aastakümmet eestiaegne mentaliteet. Ilmekalt kajastub endine suhtumine veel 1960. aastatel kõnniteede pesemises näiteks Pelgulinnas ja Kalamajas.


Tõenäoliselt seda elanikelt tollal otseselt ei nõutudki, kuid eestiaegseid traditsioone alleshoidnud inimestele oli puhas koduümbrus väga oluline. Linnaetnograafilised küsitlused näitavad, et kui selliste vaadetega inimesed domineerisid konkreetses piirkonnas, siis isegi mujalt Eestisse tulnud võtsid peagi vähemalt korrashoiu osas omaks kohaliku mentaliteedi.


Lihtne oli edasiminekut rublades või ruutmeetrites kajastada siis, kui sai natsionaliseerimise käigus peremeestelt hästi hooldatud maju endale ja kus võis mõnda aega kokku hoida ka hooldusremontide pealt. See aga ei saanud kesta igavesti.


Edaspidiste kokkuhoidmiste huvides tuli näiteks lammutada piirdeaedu või plaanide täitmise huvides eelistada katuserennide parandamisele korralike õhukuivade akende ja siseuste asendamist uute akende ja ustega, mis olid valmistatud viletsasti kuivatatud materjalist.


Kuigi valjuhäälne retoorika pidi tähendama rahva osalust, ei mõelnud seda keegi tõsiselt. Süda-Tatari puitasumite uurimise ajal sain tutvuda ühe elaniku ligi 20 aastat erinevate ametkondadega kestnud kirjavahetusega, mis puudutas ühe puitmaja katuse remonti. Remondini ei jõutud ja maja tuli lõpuks lammutada.


Kui heakorda kasutada muutuste indikaatorina, siis kogu linna hõlmanud fotode võrdlemine tõendab, et eemaldumine nõukogulikust keskkonnast on olnud muljetavaldav. See, kes tahab meenutada tolleaegset olukorda, võiks külastada tänapäeva Peterburi ning piirduda ka linnasüdamest veidi eemal paiknevate elurajoonidega.


Leian, et hoolimata Tallinna linnapildis toimunud suurtest muutustest on edasimineku huvides kasulik meenutada seda stardiplatvormi, mis kehtis meil heakorra alal enne 1940. aastat.


Politsei hea töö


Kui rääkida suurimast erinevusest võrreldes praeguse ajaga, siis näeme, et tollal oli hoopis selgem läbipaistvus asjaajamises, kodukandi ühendustel võrratult suurem mõju ja toimis kõikide lülide sujuvam koostöö. Põhijoontes ei erinenud tolleaegne lähenemine heakorra, linnaehituse ja muinsuskaitse küsimustes mitte millegagi tänapäeva Soome ja Rootsi praktikast.


Rohked arhiivimaterjalid, samuti põlistallinlaste mälestused tõendavad veenvalt, et tolleaegne politsei suutis tagada kõikide linnaehituse- ja ka heakorraseaduste täitmist. Seejuures ei kuulunud politsei pädevusse mitte ainult kontroll heakorra üle, vaid ka uute hoonete projektile vastavuse jälgimine.


Tavaline asi oli see, kui kõigest kaks-kolm päeva pärast järjekordse heakorraseaduse ilmumist Riigi Teatajas olid igal linna politseijaoskonnal nimekirjad majadest, kus oli uue seaduse järgi vaja teha korrastustöid. Arhiiviallikate järgi võime jälgida, kuidas politsei andis väga lühikesi tähtaegu puudujääkide kõrvaldamiseks, kontrollis tähtaegadest kinnipidamist ja kuidas vajadusel määras karistusi.


Libled munakivide vahelt


Põlistallinlaste mälestuste järgi politseid respekteeriti ja politsei korraldusi täideti vastu vaidlemata. Võrreldes praeguse ajaga oli politseis ametnikke hulga vähem ja jalgsipatrullide osa tunduvalt suurem. Politsei sees kontrolliti pidevalt kordnike tegevust ning need hinnangud on säilinud tänapäevani.


Tihtipeale on väidetud, et tänapäeval pole vaesuse tõttu veel õige aeg koormata politseid heakorraküsimustega. Kui tuua paralleele ajaloost, siis 1920. aastate algus oli märksa raskem ja keerulisem aeg kui praegu. Võimalused olid tollal uskumatult ahtad, kuid tahe midagi ära teha oli tunduvalt suurem.


Arhiivimaterjalidest selgub, et 1920. aastatel võeti väga tõsiselt heakorraküsimust. Need, kes ei täitnud politsei korraldusi, pidid kõvasti trahve maksma. Juhtus ka seda, et pikka aega korrastamata maja sattus sundvõõrandamise alla.


Heakorrareeglistik täienes pidevalt. Juba 1920. aastate teisel poolel nõuti kõnniteede veega kastmist, kõnni- ja sõiduteede lumest puhtana hoidmist, kusjuures isegi öösel sadanud lumi tuli enne tööpäeva algust kuhjadesse kühveldada ning hiljemalt kolme ööpäeva jooksul ära vedada. Mõeldamatu oli prahi vedelemine tänaval nädalate kaupa. Koplis nõudis politsei ka munakivide vahel kasvava rohu eemaldamist.


Tänapäeval on palju probleeme tekitanud naabrite ignoreerimine. Need probleemid oleks olematud, kui oleks jätkunud keskajast kuni 1940. aastani kehtinud uus- ja juurdeehitiste projektide kooskõlastamine naabritega.


Tõeliselt kvalitatiivsed muutused paraku takerduvad just nende muutuste taha. Mida see muutus linnale annab? Tahaks kasutada ühe Kalamaja põliselaniku hinnangut 1980. aastatest: enne linn lõhnas, nüüd aga haiseb. Erinevus on ju väga suur. Küllap selle nimel tasub ka pingutada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles