Suri kirjanik Uno Laht

Raul Sulbi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uno Laht koos Leonid Stolovitšiga (vasakul) 2005. aastal kirjanike liidus.
Uno Laht koos Leonid Stolovitšiga (vasakul) 2005. aastal kirjanike liidus. Foto: Peeter Langovits

Pärast pikka ja rasket haigust suri kirjanik Uno Laht, luuletaja, novellist, dramaturg, aga ennekõike muidugi satiirik, üks kõige vastuolulisema saatuse ja heitlikuma loominguga kirjanikke oma põlvkonnas.

Uno Laht sündis 30. aprillil 1924 Valgas tolliametniku perekonnas, hiljem
elas perekonnaga Loksal ja õppis Tallinnas. 1940. aastal, mil Eesti kaotas
iseseisvuse, tegi kuueteistkümneaastane nooruk oma valiku, mis jäi hilisemal ajal kummitama kogu ta edasist elulugu, on kirjas Eesti Kirjanike Liidu nekroloogis.

Tema oli üks vähestest, kes tol saatuseaastal komsomoli astus. 1941. aastal Eestisse jõudnud sõtta läks ta miilitsapataljoni ridades. 1942. aastal mobiliseeriti ta tagalas Punaarmeesse. Pärast haavatasaamist õppis Kaasani ülikoolis töö kõrvalt inglise keelt, sealt suunati ta Leningradi oblastisse komsomolitöötajate kursustele.

Kodumaale naasnult tegutses noor Uno Laht aastatel 1944-1946 Riikliku Julgeolekuministeeriumi (hilisem KGB) operatiivtöötajana. Aga juba 1946. aastast sai temast ajakirjanik, algul Noorte Hääles, 1951-1953 Rahva Hääles. Kommunistlikku parteisse astus Laht Stalini surma aastal 1953.

Sellest ajast oli ta kutseline kirjanik, ühtlasi ka kirjanike liidu Liige. 1986.
aastal astus Laht kirjanike liidust omal soovil välja, kuid taastas oma
liikmelisuse 1992. aastal.

Ajakirjanduses följetonide ja satiiriliste värssidega tähelepanu äratanud
Lahe esimene luulekogu «Piimahambad» ilmus 1954. See äratas küllalt suurt tähelepanu ja märgistas vaieldamatult omanäolise satiiriku tulekut kiduralt naljavaesele nõukogulikule kirjandusmaastikule.

Küllap olidki järgnenud tosinkond aastat Lahe loometeel kõige päikselisemad. Järgnesid mitmed värsikogud («Sinelitaskust seanahkse portfellini» 1958, «Selle suve värsid» 1960, «Suitsuangerjad ja kastemärjad roosid» 1960, «Kümne küüne laulud 1962», «Ingel läheb apteeki korralikus seltskonnas» 1967 jmt), kus oli ehedat ärategemislusti ühiskonna vastu, milles elati.

Oli perioode, mil võimukoridorides leiti, et Laht on lubamatult liiale läinud. Ta oli mitut puhku kantud isikute nimekirjadesse, keda ei lubatud raadioeetrisse ega teleekraanile.

Aastakümnete jooksul kogunes ta parteitoimikusse korralik kollektsioon karistusi ja noomitusi. Näis, nagu oleks endine noortšekist astunud sõnarelvaga sellesama ühiskonna vastu, mida ta omal ajal tulirelvaga
kaitses.

Peale loomuomase satiirikuande ilmutas Laht ka lüürilisemat palet. Tema tundelisemaid luuletusi viisistasid mitmed heliloojad, neid deklameeriti kultuurimajades ja koolipidudel.

Seitsmekümnendail, stagnatsiooniajastu süvenedes ilmub Lahelt veel mitmeid luulekogusid, k.a. Smuuli aastapreemia saanud «Mu kallis koduvillane provints» (1973) või «Roosa müra» (1981), aga endist kaalu ja tähendust ühiskonnas neil enam pole. Nagu ka küllalt mahukal pamfletilaadsel loomingul läbi mitme segažanrilise raamatu.

Kahjuks jäi episoodiliseks ka Lahe jõuline tulek novellistikasse: 1974. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud «Bordelli likvideerimine» (1974) tekitas tõsist elevust. Selles valimikus ilmunud «Meie, tippkutid üle kogu maakera» sai 1975. aastal Tuglase novellipreemia.

Hilisemast perioodist võiks osutada kogumikule «Katastroika» (1990),
segažanrilistele valimikele ja kirjanduslikele paroodiatele.

Õnne proovis ta ka dramaturgias («Atlandi heeringas», 1959 Pärnu teatris), samuti kirjutas ta tekste omas ajas menukatele estraadietendustele. Periooditi pühendus Laht ka tõlkimisele, luule kõrval eestindas ta inglise ja vene keelest ka proosat: Eliotist Updike`ni ja Pasternakist Aksjonovini.

Uno Laht oli ere näide andeka eestlase eksikäikudest segase sajandi sogases
lainetuses. Nüüd on see vastuoksne kirjanik meie seast lahkunud, viies
endaga kaasa mitmed möödunud sajandi teise poole põlvkonnaomased probleemid ja konfliktid, nii välised kui sisemised.

Uno Laht ei unune, sedavõrd rohkesti oli ta elus ja loos isikupärast, õpetlikku ja hoiatavat.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles