HU? solist ja TLÜ sotsioloogiamagistrant Hannaliisa Uusma räägib USA popkultuurispetsialisti Mark Yoffega rock-muusika seostest diktatuuride ja vampirismiga.
Vampiiride uus tulek ja rock’n’roll
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Yoffe on läti päritolu teadlane, kes juba 30 aastat Washingtonis resideerinud. Tema isiklikus ülekõige-meeldimise-edetabelis jagavad esikohta etnopunk ja mustlasrock, aga ka idaeuroopalik karge huumor. Minul, muusikul ja TLÜ sotsioloogiamagistrandil on vedanud! Sest mul avanes harukordne võimalus intervjueerida nii intrigeerivat persooni nagu Mark Yoffe.
Olete süvenenud popkultuuri uurimisesse. Miks keskendute just Ida-Euroopale, mitte näiteks Ameerikale, kus popkultuuri mustrid tõenäoliselt palju mitmekesisemad ja enam välja kujunenud?
Tuleb tunnistada, et Ida-Euroopa on piirkond, mis mind tõesti paelub. Pika eemaloleku tõttu on see kant minu jaoks ühtaegu salapärane ja mitmel moel üllatusi pakkuv. Uurijana naudin kirglikult eri kultuuride, ühiskondade ja indiviidide vaheliste seoste, sarnasuste ja erinevuste otsimist ning avastamist. Ida-Euroopas on omanäolisi ja ülipõnevaid kultuurimustreid ja seaduspärasusi lihtsalt väga palju! Viibisin teaduslikel eesmärkidel näiteks pikalt Venemaal ja Armeenias. Tegu oli minu jaoks kõige kütkestavamate etnograafiliste uuringute perioodiga üldse.
Oluline on toonitada, et oma uuringutes, millega lähen süvitsi subkultuuridesse, pole ma kaugeltki piirdunud Ida-Euroopaga. Olen teinud ulatuslikke välitöid peaaegu kõikjal Lääne-Euroopas. Samuti on mul erihuvi Ladina-Ameerika, eriti Argentina vastu. Üheks olulisemaks uurimisteemaks pean rockmuusikat ja selle seoseid diktatuuriga. Vot see on teema, kus võib leida hämmastavaid sarnasusi Nõukogude ja Argentina ühiskonna vahel.
Aga kuidas on lood Ameerika popkultuurimustrite mitmekesisuse ja kirevusega, kui võrdleme Ida-Euroopaga?
Jah, lisaks varem räägitule huvitab mind väga ka Ameerika ja selle ajalugu, etnograafia ning kultuur. Ei saaks öelda, et sealsed kultuurimustrid oleks tohutult kirevamad kui Ida-Euroopas. Need on lihtsalt nii erinevad. Selge on, et Ameerika on piirkond, kus kogu see suur asi, rock, algas, sündis. Siin ongi need selged, tõeliselt sügavad ja suured rockmuusikaga seonduvad traditsioonid. Siinset popmuusika sfääri iseloomustab professionalism. Kõik see rock-muusikaga seonduv toimib Ameerikas sügavate, vanade traditsioonide tõttu teisiti kui Ida-Euroopas. Eriti selgelt joonistub selleteemalise teistlaadsuse poolest välja näiteks Venemaa.
Üldse on minu arvates Euroopas rockkultuuri ümber palju rohkem romantilisuse hõngu. Ameerika muusikalised protsessid on lausa mütoloogiliste tähendustega süsteem...
Kas geograafiline distants ja teisene kultuuriruum võib aidata märgata olulisimaid nüansse Ida-Euroopa kultuuriuuringutel või on selliste teemade analüüsimisel ja uurimisel ideaaliks ikkagi täielikult asjas sees olemine, kohalikuks olemine?
Nii üht kui teist! Erialase hariduse sain Ameerikas, sündisin aga Lätis ning osa noorpõlve möödus Venemaal ja Kaukaasias. Ja tõesti, erinevatel uurimisväljadel olles, näiteks indiaanlaste reservaatides, mõistsin, kui suur väärtus on mulle kui uurijale see, et pärinen nii teistsugusest kultuuriruumist.
Üks nüanss. Kui unustan mõnele bulgaarlasele või sloveenlasele täpsustada, et olen sünnipäralt lätlane, suhtuvad nad minusse automaatselt kui ühte neist paljudest ameeriklastest: idiooti! Nii kui aga täpsustan neile oma tausta ning seda, et ka mina olen elanud «õilsas sotsialismis», suhtuvad nad minusse kui võrdne võrdsesse.
Etnograafilistel uuringutel on oluline pälvida usaldus. Uuritavad eeldavad, et kõike ei olegi vaja sõnadega öelda, sest uurija tajub ja teab seda niikuinii, isegi kui ta tegelikult ei tea. Siinkohal on isiklik seos uurimispiirkonnaga taas teretulnud.
Mind on aidanud ka idaeuroopalik huumorimeel. Uskuge või mitte, selleta poleks ma ehk oma Ida-Euroopa uurimisretkedel ellugi jäänud! Keskendun ju subkultuuridele ja teadupärast pole subkultuurlased sageli kõige sõbralikumad, eriti pole nad seda näiteks Venemaal! Seal olen tundud tõelist hirmu!
Kas Ameerika uurijale mõjub Ida-Euroopa kultuuriruum šokina, eksootilisena?
Ei teagi, kas midagi mind üldse enam šokeerib. Võib-olla ainult vägivald, aga seda ei seostaks ma Ida-Euroopaga. Vägivalda on ju tänapäeval kõikjal. Tegelikult on üks asi, mis mind idaeurooplaste juures võlub ja hämmastab – tõeliselt omanäoline huumorimeel; see, kuidas nad nalja konstrueerivad, mõistavad ning sellele reageerivad. Rääkides naljasoonest, joonistusid näiteks Bulgaarias minu jaoks välja huvitavad tähelepanekud. Sealsed naised näisid olevat tööle orienteeritud ja silmatorkavalt huumorikülmad, mehed aga vastupidiselt karjääriredelil ronides rahulikumad ja eriliselt hea naljasoonega.
Mis inspireeris teid süvenema rockmuusika uurimisse?
Olen rocki uurinud tõesti juba aastakümneid. Suur huvi rock-muusika, selle stiilide ja mütoloogia vastu algas 1970ndatel, käisin veel Lätis keskkoolis. Olin kindel, et mu tulevik peab olema seotud rock-muusikaga. Kuigi üritasime Riias natuke ka garage-bändi teha, sain enda kurvastuseks aru, et muusikalist talenti minus ei peitu! Siis leidsin sobivama suuna, hakkasin seda kõike hoopis uurima ja muusikast kirjutama. Tõsiseks muutus asi 1989, kui ma Michigani ülikooli doktorandina otsustasin kirjutada doktoritöö rocktraditsioonidest sovetlikus ühiskonnas.
Lemmikartistid?
Teaduslikust ja ajaloolisest olulisusest lähtudes hindan varajasi Ameerika rokkareid: Elvis Presley, Little Richard, Chuck Berry, James Brown, Bob Dylan, Velvet Underground. Muidugi ka The Beatles. Mind paelub ka briti rock-skeene eesotsas klassikaliste esindajate Pink Floydi ja King Crimsonsiga. Ja siis Sex Pistols ja The Clash ja hardcore, grunge, new wave jne. Praegu kuulan kodus aga peamiselt etnopunki ja mustlasrocki. Lemmikuteks Gogol Bordello, Firewater, Arcade Fire, Panic At The Disco, New Pornographers, My Morning Jacket, My Chemical Romance, Feist, Regina Spektor, System Of A Down.
Ehk on teil oma uurimuste raames õnnestunud ka mõne rock-staariga koos töötada?
Töötan pidevalt muusikutega. Võib-olla pole nad kõik just maailmakuulsad. Tuntumatest rääkides on intervjueerida õnnestunud Lou Reedi, Ivan Novakit Laibachist, läbi aegade parimat Venemaa bändi Zvuki Mu, vapustavat mustlaspungi kooslust Gogol Bordello jne.
Räägime vampirismist. Kuidas jõudsite sellise teemani?
Huvi vampiristlike subkultuuride vastu tekkis George Washingtoni ülikooli tudengite kaudu. Nad võtsid mind kaasa vampiiriklubidesse ja tutvustasid sealseid rituaale. Ausalt öeldes tundus see kõik mulle kuidagi totter. Siis lähenesin aga teisest vaatevinklist. Mind hakkas huvitama karisma, mis selliseid liikumisi koos hoiab. Nüüd ongi asi niikaugel, et uurin süviti vampiristlikke uskumusi ja vampiiri-müüti üldse. Uurimispaigaks Balkanimaad!
Seos moodsate vampiiride ja müütiliste vampiiride vahel?
Nii ja naa! See on just see teema, mida tahaksin käsitleda Tallinna loengutel. Väga eriline teema!. Üht võin praegu öelda: popkultuurilik liikumine ja popkirjanduses loodud vampiiri kujutis on kaugel TÕELISEST – sellest, mis leiab tegelikkuses aset ja mida võid kohata praegustes Bulgaaria külades ja Balkani folklooris.
Keda ootate kuulama oma loenguid? Ehk on ka vampiirid oodatud?
Muidugi on kõik oodatud! Ehk tuleb aga kasuks, kui ollakse näinud vähemalt mõnda vampiirifilmi. Suureks abiks oleks, kui oled lugenud Bram Stokeri «Draculat». Aga et Eesti vampiire loengusse? Hmm! Kunagi kohtasin vampiiri, jube oli, enam ei tahaks! Seega loodan, et ei pea kunagi enam ühegi vampiiriga silmitsi seisma!
Mark Yoffe loengud Eestis
• Mark Yoffe loeb Tallinna Ülikoolis rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute insituudi külalisprofessorina kaks loengusarja.
• 29.09–03.10 Vampires in Eastern European Folklore and Western Pop Culture (VAMPIIRID IDA-EUROOPA FOLKLOORIS JA LÄÄNE POPKULTUURIS)
• 06.10–10.10 Rock’n’roll Carnival: rock music, counter/sub-culture and humor (ROKKFESTIVAL: ROKK, VASTU-/SUBKULTUUR JA HUUMOR)