Ma olen unistaja –
kuula mu laulu,
järgi mind iharalt
ja ära mõtle mitte millelegi.
kuula mu laulu,
järgi mind iharalt
ja ära mõtle mitte millelegi.
Romantismiajastu idealismi kuma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selline motiiv, esitatud saksakeelsena ja sellele keelele omase tungiva leebusega, alustab tantsuteatri Zick uuslavastust «Hoffmann-Promenade» Kumu auditooriumis. Kohati toimib soovitus mitte mõelda väga hästi, teinekord jälle kehvemini. Rohkem kui tunniajane tantsulavastus on veidi pikk, et järjest kaasa tunda. Kaunis, kuid kättesaamatu ideaal.
Dualistlik Hoffmann
Koreograaf Dmitri Harchenko on lavastuse aluseks võtnud saksa romantiku E. T. A. Hoffmanni loomingulise pärandi, kuhu kuuluvad näiteks «Undiin», «Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest» ja Tšaikovski kuulsa balleti aluseks saanud «Pähklipureja ja hiirekuningas».
Kuid tegemist pole kirjaniku teoste tantsukeelde panemisega, vaid pigem on saadud inspiratsiooni ühe romantismiajastu unistaja töödest ning kogu seda elamust siis tantsusammul edasi unistatud.
Lavastust on suuresti inspireerinud Hoffmanni teostele omane dualism. Inimese hingemaailma jumalikud ja saatanlikud alged on siin lahutamatult põimunud. Lavastuse heliline kujundus avab seda temaatikat eriti hästi – Händeli ja Tšaikovski helged helid vahelduvad õõvastava helimüra ja taluvuspiirini valjeneva siinusheliga.
Lavastusse on koos saba ja sarvedega kaasatud laulja Silva Valdt, kes lisaks ülemheli tehnikas esitatavatele lauludele ka liigub suurepäraselt ja annab oma võluva isiksusega põhitooni kogu lavastusele. Heli juhib liikumist väga selgelt, mitte üksnes laulud, vaid ka iga ohe seab tantsijate liikumist.
«Hoffmann-Promenade» näitab romantismiajastu ideaali kaasaja kõverpeeglist. Võõrandumine olevast, utoopilised ideaalid ja ebatavalised ning vastuolulised tegelaskujud, kelle skisofreeniline pool igal võimalikul juhul väljapääsu otsib, kannab siin «tänapäeva romantismile» omast tunnetust.
Kõik on karikatuur
Enam ei oska inimene olla küünilisusest vaba idealist. Elu on õpetanud ennast pidevalt kaitsma, ideaalid üksi ei kaitse enam kedagi. Seda suhtumist väljendab lavastuse läbivaim stiilielement – grotesk. Iga pilt muutub mingil hetkel karikatuuriks. See iseloomustab väga hästi aegruumi, kus me elame.
Mida rohkem on asju, mille puhul me ei oska enam teha muud kui naerda, seda kurvemaks muutub see naer ise.
Tantsulavastus
«Hoffmann-Promenade»
Koreograaf ja kunstnik Dmitri Harchenko
Tantsijad Dmitri Harchenko, Jane Raidma, Endro Roosimäe, Stella Suitso, Raido Bergstein ja Silva Valdt (ka laul)
Esietendus 25. septembril Kumu auditooriumis tantsuteatri Zick märgi all