Me tegime minu kõige parema filmi, hõikab Priit Pärn välja intrigeeriva lause – jutt käib täna esilinastuvast animatsioonist «Elu ilma Gabriella Ferrita». Nii või naa, üks on kindel – see on Pärna kõige pikem teos, kokku 45 minutit. Dramaatiline lugu armastusest, lukus ustest, näotust vargast, haavatud kurest ja veel mitmest pöörasest tegelasest.
Kõigepealt õiendaks ära ühe pisukese segaduse. Kas «Elu ilma Gabriella Ferrita» autoreiks on Priit Pärn ja Olga Marchenko, nagu tiitrites kirjas, või Priit Pärn ja Olga Pärn, nagu kuulutab reklaam?
Priit: Õige on nii, et filmi tegid valmis veel Priit Pärn ja Olga Marchenko, kui tuli aga aeg reklaami tegema hakata, oli Olga Marchenkost saanud juba Olga Pärn.
Siis – palju õnne!
Priit ja Olga: Aitäh!
Olga on valgevenelanna, kunstnik nagu Priitki. Kohtusite aga Prantsusmaal – kursustel, kus Priit oli õpetaja ja Olga õpilase rollis. Mis juhtus?
Priit: 2005. aasta märtsiks kutsuti mind nädalaks Prantsusmaale õpetama. La Poudriere’i kooli direktriss, keda ma ammusest ajast tunnen, kirjutas, et neil on üks Valgevene tüdruk, kes tahaks, et ma juhendaksin tema diplomitööd. Mõtlesin, et ju on see kellegi uusrikka venelase tütar, kes on pandud Prantsusmaale kooli. Diplomitöö juhendamine nägi ette lisatasu, vaatasin, et kerge raha, ja ütlesin jah.
Kui esimest korda nägime, sain miskipärast kohe aru, et olin mööda pannud. Olga oli ise omal initsiatiivil, keelt oskamata Prantsusmaale sõitnud, et animatsiooni õppida. Vahetasime peaaegu aasta otsa e-kirju ja nägime lühidalt kaks korda. Siis võttis Olga oma 60 kilogrammi konspekte kaasa ja kolis Eestisse.
Olga: Mul olid Priidu filmid kõik peas. Ausalt. Ühesõnaga, Priit oli suur autoriteet. Ja siis selgus ootamatult, et me vaatame ja mõistame maailma asju ühtemoodi.
«Elu ilma Gabriella Ferrita» näitab, julgen väita, et uue loomingulise tandemi sünd on mõjunud Priit Pärnale ergastavalt – andnud ehk isegi uue loomingulise hingamise, kui triviaalselt väljenduda. Igatahes seda igavest viimase filmi juttu te, Priit, enam ei räägi, ja nii palju kui ma tean, käivad hooga juba ka järgmise ühise teose võtted. Tunnetate te seda ise ka?
Priit: Kahtlemata. On täiesti võimalik, et «Karl ja Marilyn» (2003 – toim) oleks jäänud minu viimaseks filmiks. Tõsi, olin mitu korda varemgi avalikult väitnud, et nüüd on lõpp, aga see oli rohkem selline intrigeerimine. Aastal 2005 oli lugu teine. Ütleme nii: puudus motivatsioon.
Kui pärast «Karli ja Marilyni» tuli minu kord filmi teha – meie stuudios käib see üldiselt järjekorra alusel –, ütlesin ära. Esimene motivatsioon tuli tagasi siis, kui... Lühidalt, loa muretsemine selleks, et Valgevene inimene saaks Eestis elada, on, pehmelt öeldes, keeruline. Ainuke võimalus on pakkuda sellele inimesele tööd. Just sel ajal tuli Priit Tender välja kogumiku «Must lagi» (mõneminutiliste animeeritud luuletuste kassett – toim) ideega ja poisid küsisid viisakusest, kas ma võtan ka osa. Ilmselt tuli see neile üllatusena, aga ütlesin jah – Olga pärast. Nii tegimegi koos Olgaga valmis filmi «Ma kuklas tunnen...» – Jüri Üdi järgi.
Aga... Kaua sa seda kaht minutit animatsiooni ikka teed? Seega tuli välja mõelda järgmine projekt.
Selleks sai «Elu ilma Gabriellata». Nii et see filmitegemise juurde tagasitulek oli üpris pragmaatiline, kui nii võtta. Teisalt, nii suurt filmi nagu «Gabriella» pole võimalik valmis teha, ilma et asi ise mingil hetkel tõeliselt huvitavaks ei läheks. Võin öelda, et «Gabriella» puhul läks huvitavaks juba stsenaariumi kirjutamise ajal.
Olga: Kõigepealt oli sul ju pealkiri – «Elu ilma Gabriella Ferrita». Ja – et see on «Kolmnurk» 25 aastat hiljem. (Priit Pärna film aastast 1982 – toim.)
Priit: Rõhutan veel, et see oli Olga, kes mind filmi juurde tagasi tiris – ja lõpuks sai määravaks see, et me moodustasime hea meeskonna. Me ei pidanud hakkama üksteisele seletama, mida kumbki ühe või teise asjaga silmas peab – tundsime ühtmoodi. Ja olime kogu aeg ninapidi koos. Paljud imestavad, et elate koos ja töötate koos – kuidas on see võimalik? On.
Esilinastuse eel huvitab kõiki, kes on, või õigemini, miks on Gabriella Ferri – see itaalia laulja, keda siin nii väga ei tunta ja keda me filmis näeme ainult korraks, sedagi üksnes plaadi kaanelt.
Priit: Kui võtta pealkirja kui väidet, siis puudutab see väga suuri asju. Esiteks elu ennast. Ja teiseks elu ilma milletagi. Ilma Gabriella Ferrita? Ei ütle, et ma oleks suur Gabriella fänn olnud. Oli üks CD. Suvi, päike, võib-olla pühapäev, vein rõdul – paneme Gabriella peale? See oli ühe elu osa. Ühel hetkel seda elu enam ei olnud. Mitte et Gabriella CD oleks kuhugi kadunud, lihtsalt seda polnud enam vaja...
«Elu on ilus ja siis me sureme» on ainus lause, mis selles filmis öeldakse, kui ma ei eksi. Iseloomuliku pärnaliku koomuski, musta huumori ja iroonia tagant kumab sellest kõigest läbi mingit sõnulseletamatut nukrust, tajutav on elu üürikus, lootuste minetamine, aga ka leppimine ja uue lehekülje pööramise vajadus. See puudutab, emotsionaalselt, rohkem kui varasemad Pärnad. Priit, kui isiklik film on «Elu ilma Gabriella Ferrita»?
Priit: Ma arvan, et see on üsna isiklik, aga esitatud, mõistagi, distantsilt ja väga vajalikult distantsilt – nii et, see ei oleks üks ühele. Sellistel puhkudel ei pruugi autor enam ühegi tegelaskujuga samastuda. Kõige taga võib olla lihtsalt mingi tunne. Usun ka, et «Gabriella Ferri» film sai sündida alles nüüd – paar aastat varem poleks see veel võimalik olnud.
Tegelikult ei kujutaks ma ette, et teeksin läbinisti tõsise filmi. Loojaid on kahesuguseid. Ühed on pateetilised. Sellisel juhul usub autor, et see, mis ta teeb, on lõplik tõde, on püha, tõstes ennast jumala staatusesse. Selline oli Tarkovski. Mina kuulun teise kategooriasse, kes ei tea, kuidas asjad on. Pateetika on mulle võõras. Mulle meeldib, kui see, mida ma kujutan, võib tähendada ka vastupidist.
Siin on muidugi see asi ka, et kui sa paned filmi huumorit ja irooniat, eeldades ühtlasi, et ka traagiline tasand peaks välja tulema, siis on tegu alati riskiga.
Olga: Minu meelest on «Elu ilma Gabriella Ferrita» traagiline ja poeetiline. Edgar Allan Poe küsis kord eneselt, mis on kurbadest asjadest kõige kurvem. Surm, kõlas ilmne vastus. Aga millal on surm kõige poeetilisem, arutles ta edasi. Siis, kui see on seotud Iluga. Seega – ilusa naise surm olevat kõige poeetilisem kujund, mis maailmas eksisteerib. Sellisele järeldusele jõudis Poe.
Meistrid, kes hakkavad võitma elutööauhindu, pöörduvad ikka ja jälle tagasi n-ö juurte juurde – ka «Elu ilma Gabriella Ferrita» pildiline stilistika on suhteliselt lakooniline, peaaegu et monokroomne, aga väga huvitav vaadata. Näiliselt lihtne, tegelikult... Kuidas see sündis ja kui palju on seda vorminud Olga käsi?
Olga: Lähtusime väga paljuski Priidu ofortide stilistikast. Arvutis on võimalik üles ehitada sellist visuaalset maailma, mis ei ole kliiniliselt puhas, vaid kus on ka tolmu, räma, õhku ja ebaselgust.
Priit: Olga on hariduselt graafik – täpsemalt, ta spetsialiseerus ofordi erialale – ja meie esteetilised taotlused olid juba enne kokkusaamist üsna samasuunalised. «Gabriellas...» me viisime neid taotlusi koos edasi. Ja lõpuks – minu arvates haakub stilistika küllaltki täpselt jutustava loo enesega.
Filmile paneb nagu täpi i-le Erkki-Sven Tüüri muusika.
Olga: Erkki-Sveni muusika on uskumatu! Ja see, millist rolli täidab tema muusika meie filmis – see ületab kaugelt selle, mida oskasime kujutleda.
Priit: See kaheks kiskumine, lugu, mis on kohati väga jabur, ja siis see traagiline muusika, sealt, nende kahe koosmõjust selline tulemus sünnibki.
Kuhu võiks paigutuda «Elu ilma Gabriella Ferrita» Pärna filmide reas?
Priit: Ma arvan, et me tegime minu kõige parema filmi.
Mis edasi saab?
Priit: Film, mille peategelasteks on Tuuker ja tema naine, Öine Kirurg, on juba tegemisel. Selle tegevus toimub vaheldumisi naise päevastes unenägudes ja vihmasel Pirita teel, kus valmistatakse ette Tuukri saatmist parasjagu Tallinna lahes uppuvale reisilaevale.
Lohutuseks, see tuleb ainult 15 minutit pikk.
«Elu ilma Gabriella Ferrita» esilinastub täna kell 18 Tallinnas Sõpruse kinos ja jääb ekraanile kuni 8. oktoobrini
Perekond Pärn
• Olga Pärn (endine Marchenko) on sündinud 1976. aastal Minskis. Õppis Minski kunstikoolis illustratsiooni ja gravüüri. 1996–2003 töötas stuudios Belarusfilm graafiku, animaatori, dekoraatori ja kunstnikuna. 2005. aastal lõpetas Prantsusmaal La Poudriére’i animatsioonikooli, diplomitööks film «Unistaja». Koos Priit Pärnaga teinud animeeritud luulefilmi «Ma kuklas tunnen...».
• Priit Pärn on sündinud 1946. aastal Tallinnas. Eesti kõige kuulsam animafilmilavastaja. Hariduselt bioloog. Võitnud arvukalt auhindu, viimati tänavu juunis, kui nimekas Zagrebi festival andis Pärnale elutööpreemia. Üle 30 isikunäituse kõikjal maailmas. Hinnatud õppejõud ja Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna juhataja.
Mida arvate pärnade uuest filmist?
Iga Priit Pärna filmi esilinastus on suursündmus. Enamasti töötab Priit üksi, kuid seekord on autoreid on kaks, Priit Pärn ja Olga Pärn. Priit on ka korra varem ühe filmi teise režissööriga kahasse teinud, siis, kui koos Janno Põldmaga valmis «1895». Tasub tähele panna, et «1895» on rahvusvahelistelt festivalidelt enim auhindu võitnud eesti film! Tundub, et ka seekord on koostöö ennast igati õigustanud ja stuudiol on põhjust auhinnariiuleid juurde tellida.
Ferri-film on ilmselt rohkem tõsine kui naljakas. Seda ka võrreldes varasemate filmidega. Ent Pärna loomingule – nagu muide Fellini omalegi – on alati tähtis olnud tõsise ja naljaka kooslus. See, et tegelikult need vastandid – tõsine ja naljakas, ka traagiline ja koomiline – saavad oma tähenduse ja sügavuse, justkui lisadimensiooni, just tänu oma vastandile, antud vastandist teadlik olemisele. (Väljavõte Lauri Kärgi arvustusest, mis ilmub laupäeval.)