Täna 60 aasta juubelit tähistav Siim Kallas on leppinud saatusega olla alatine liider. Endine Eesti peaminister peab oma suurimaks saavutuseks rahareformi.
Siim Kallas – pool elust juhina
2. oktoober 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas te tänast päeva tähistate?
Väike pidu ikka on ja komisjoni majas ametlik vastuvõtt ka. Üldiselt siin sünnipäevi väga suurelt ei tähistata, aga inimestele, kes tahavad õnne soovida, on selleks võimalus antud. Ja ilmselt tulevad õnnitlema kõik Eesti sõbrad, kes Brüsselis on.
Kui vaatate 60 aastale tagasi, siis millised on olnud kõige tähtsamad tegemised teie elus?
Kindlasti ei ole praegu veel aeg, mil peaks hakkama mälestusi heietama. Ei ole üldse sellist tunnetki, et peaks hakkama kuidagi otsi kokku tõmbama! Aga üks kummaline asi on mulle pähe tulnud... Viimased 30 aastat olen olnud seotud administreerimisega ehk töödega, kus on tarvis inimesi juhtida. Selles mõttes on kummaline, et kui ülikoolis planeerisid väga paljud end tulevaseks juhiks ja oli suur juhtimisteaduse koolkond, siis ei pidanud ma juhi ametit kunagi oma eesmärgiks. Aga kummalisel kombel olen olnud ligi 30 aastat juhtival tööl. Järelikult on see minu saatus ja hakkan sellega vaikselt leppima.
Rääkides juhtimisest – praegusel raskel ajal on kõlanud ka teie kõige suuremate vastaste suust, et Siim Kallas on olnud läbi aegade parim Eesti peaminister. Kui tähtis see juhiperiood teile oli?
Sellist juttu on muidugi meeldiv kuulda, aga tuleb arvestada, et ma olin peaminister väga lühikest aega ja mul ei olnud võimalik püstitada väga keerulisi strateegilisi eesmärke. See on tunduvalt erinev valitsusest, kes on saanud selge mandaadi, et tegutseda kogu järgmine valimisperiood. Kuidas sellega hakkama saaks või oleks hakkama saanud, on iseküsimus. Valitsused on alati väga keerulises olukorras ning peavad tegelema asjadega, mis neist otseselt ei sõltu.
Aga kas teile oleks põnevaks väljakutseks ühele riigile suuri strateegilisi eesmärke seada ja neid ellu viia?
(Muigab.) Selles küsimuses on salakaval intriig!
Ei, sugugi mitte, naiivne, süütu küsimus.
Olen alati rahutu hing olnud. Aastaid tagasi ütles üks sõber mulle sünnipäeval kõnet pidades, et alati, kui mingi kaklus käimas, on nähtud mind sinnapoole tõttamas. Pidades silmas, et kui midagi sütitavat toimub, süttin sellest ka mina.
Eks see väljakutse muidugi oleks ja need on alati põnevad. Aga minu praegune väljakutse on ka uskumatult põnev ja keeruline.
Just arutasime siin finantskriisi teemat ja kuidas sellest välja tulla. Tegemist on hiiglasliku ülesandega, kuhu oma väikese panuse annab igaüks, kes Brüsselis üht või teist ametit peab.
Mida selles üleilmses finantskriisis Eestile soovitate?
Praegu tundub, et Põhjamaade pangad, millel on ka suur osa Eestis, on suhteliselt turvalises seisus. Ootamatut kokkukukkumist ei ole põhjust karta. Teine oluline asi on see, et ega tavalisele inimesele suurt katastroofi silmapiiril paista. Kõik hiigeloperatsioonid, mis on tehtud Ameerikas ja ka Euroopas, on tehtud tegelikult selleks, et hoiustaja ei saaks kahjustada.
Eestis ei ole sellist operatsiooni silmapiiril näha ja Eestil pole ka selleks põhjust, sest kõik pangad on välisomanduses. Tuleb suhteliselt rahulikuks jääda, sest edasi-tagasi jooksmine ei ole tingimata alati kõige mõistlikum tegevus olnud.
Mida peate kõige suuremaks saavutuseks elus?
Mul ei ole keeruline sellele küsimusele vastata. See hetk, mil kokku langesid kõik head asjad – aeg, võimalused, teadmised, entusiasm –, oli loomulikult rahareform. Tegemist oli tõeliselt võimsa ettevõtmisega. Meil oli tohutult kiire, kõik see asi oli puhtalt Eesti projekt ja meie risk ning me saime sellest väga selgelt aru. Hüppasime vette tundmatus kohas ja kui mõtlen tagasi inimestele, kes ütlesid, et sügiseks on see asi õhtal, siis oli korraks endal ka kõhe.
Aga usk oli suur ja tegelikult läks kõik täkke. Oli hea idee, hea teostus, laialdane toetus, õige ajastus – kõik neli tingimust langesid kokku ja kindlasti võib rahul olla. See on ju teeninud Eesti majanduse stabiilsust kõik need aastad. Eriti praeguses valguses, kui euro tundub ettevaatliku kinnituse järgi üks maailma stabiilsemaid rahasüsteeme. Ja Eesti kroon on väga oluline riigi stabiilsuse tegur.
Rahareformi ja teie nime vahele võib panna võrdusmärgi, aga millised on olnud veel eredad hetked?
Ilusaid aegu on olnud palju. Euroopa Liidu ja NATOga liitumise läbirääkimiste lõppfaas oli üsna emotsionaalne, väga intensiivne ja väga põnev periood. 2002. aastast, mil osa asju otsustati tõesti viimasel minutil, on väga eredad mälestused.
Aga milline on olnud rängim hetk?
Rängimad hetked on olnud kindlasti seotud ajaga, mida ei taha tegelikult meenutadagi, ehk kuulsa kohtuprotsessiga. Aga raske aeg oli siis, kui töötasin hoiukassade peavalitsuse juhatajana. Seitse aastat juhitööd, mil olin tegelikult kätest-jalgades seotud ja pidin vastutama musttuhande asja eest, mis minust üldse ei sõltunud ja mille parandamiseks midagi teha ei saanud. See oli väga raske aeg, aga ka väga õpetlik.
Julgen väita, et tegin seal noorusele omaselt vigu, mida juhid teha ei tohi, aga edasise suhtes oli see väga õpetlik ning on võimaldanud vigu vältida. Olin siis 30-aastane, moodustasime noortest inimestest toimiva meeskonna ja tahtsime väga kõike teha. Aga samas oli see emotsionaalselt ka väga raske aeg.
Kes on teie elus olnud kõige tähtsamad inimesed?
Loomulikult perekond. Inimene, kellega sain tuttavaks 38 aastat tagasi ja kellega abiellusin 36 aastat tagasi, on kindlasti kõige tähtsam inimene minu elus. Ja minu lapsed on kohe sealsamas kõrval. See pole deklaratsioon – perekond on minu jaoks olnud minu väike meeskond. Ta on olnud usaldusväärne taustajõud väga keerulistel aegadel.
Mul on alati olnud väga pikad tööpäevad ning palju sõite ja kui sellega peaks kaasnema veel perekondlik mittemõistmine, siis on infarkt kerge tulema. Seda, missuguse võimaluse annab usaldusväärne perekond koormavas ametis inimesele, ei saa alahinnata. Ja sõpru on mul väga palju. Neid on ülikooliajast ja isegi keskkoolist veel mõni alles.
Kas Eesti saab teid varsti tagasi?
Kes teab... Seda on raske prognoosida.
CV
Siim Kallase karjääriredel:
• 2004 Euroopa Komisjoni asepresident
• 2003–2004 riigikogu liige
• 2002–2003 Eesti Vabariigi peaminister
• 1999–2002 Eesti Vabariigi rahandusminister
• 1995–1999 riigikogu liige
• 1995–1996 Eesti Vabariigi välisminister
• 1991–1995 Eesti Panga president
• 1989–1991 Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees
• 1986–1989 Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja
• 1979–1986 NSVL Riiklike Hoiukassade Eesti Vabariikliku Peavalitsuse juhataja
• 1975–1979 ENSV rahandusministeerium