Juhtkiri: kultuur - vedur või viimane vagun?

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Kas kultuur on luksuskaup, mida arendatakse siis, kui riigil raha üle jääb? Või võiks kultuur olla mõnes valdkonnas ise majanduse vedaja? Keda peaks riiklik kultuuripoliitika üldse toetama? Kultuurivaldkonna peamine probleem näib olevat määratlematus, milliseid kultuuripoliitilisi valikuid miks ja kuidas tehakse.



Kultuuri luksusena koheldes on hõlbus tasakaalu nimel selle eelarvet kärpida. Samas – kui on jälle tarvis – saab end kultuurisõbrana esietendustel või laulupeol näidata. Olulised võimalused nii kultuuri hoidmiseks kui ka selleks, et kultuur saaks mõnes valdkonnas majanduskasvu vedada, on jäetud tähelepanuta.

Võtame näiteks loomemajanduse retoorika. Selle taha võib peita kasutut loba, halvemal juhul lausa kahjulikke plaane. Midagi, mis meenutab kassipoegade vette viskamist – vaadaku ise, kas ujuvad või upuvad. Teistpidi võib kultuur mõnel alal olla vedur. Näiteks Tartu Ülikooli doktorant Andres Kuusik tõestas oma hiljutises (PM 6.01) kirjutises, et kultuurisündmused motiveerivad turiste meid uuesti külastama. See on üks näide, kuidas kultuur suudab otseselt mõjutada mõnd teist valdkonda, kõnealusel juhul turismi, mis omakorda tähendab töökohti ja sissetulekuid.

Või näiteks arhitektuur: tasemel arhitekt valib tasemel inseneri ja disaineri, kes omakorda vajavad tasemel töölisi, mis heal juhul võiks tekitada terve ekspordiahela.

Samas on hulk kultuurivaldkondi, mis ealeski ei suuda ilma toetusteta kõrgtaset hoida. Selliseid, mis ongi meie enda jaoks. Me vajame omamaiseid kirjanikke, heliloojaid ja kunstnikke, kelle eesmärk ei saa olla loomemajandus.

Aga kõik see eeldab kultuurivaldkonnas läbirääkimist ja otsuste tegemist. Või mida saab rääkida kultuurist, kui isegi sama ministri juhtida olevas spordivaldkonnas sõltub alaliitude rahastamine sellest, kui osava riigikogu liikme on mõni alaliit endale etteotsa saanud. Prioriteetide seadmine tähendab paratamatult sedagi, et kõik korraga ei saa olla tähtsaimal kohal. Mis tahes valikuid tehes ei ole võimalik kõigile ühtviisi malbelt naeratada.

Paraku peegeldab paljudes valitsuskabinettide koosseisudes ka erakondade tehtud ministrite valik seda, et kultuuriministri kohta ei peeta kuigi vastutusrikkaks ega oluliseks (on muidugi erandid). Sest keskmine valija, see statistilis-müstiline olend, ei pidavat kultuuriküsimusi tähtsaks. Sellest järeldub, et valija käes ongi nüüd see ainus hoob, millega kultuuriala arengut suunata – valimisotsus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles