Hotellivaras ihaldab... teelusikat!

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida odavam hotell, 
seda rohkem kaob: 
Tallinna hotelli Dzingel 
turundusjuht Kristi Lehtla 
demonstreerib pikanäpumeeste lemmik-kraami.
Mida odavam hotell, seda rohkem kaob: Tallinna hotelli Dzingel turundusjuht Kristi Lehtla demonstreerib pikanäpumeeste lemmik-kraami. Foto: Михкель Марипуу

Kui Nõukogude ajal loeti hotellikülalise lahkudes toa inventar üksipulgi üle, siis nüüd sellist asja ei harrastata. Vargad pole aga kuhugi kadunud.

Konkurentsitult kõige sagedamini võetakse kaasa teelusikas, ütleb Riias kolmetärnihotelli Albert juhtiv Tauri Sumberg. «Nende kadu on ikka lausa märkimisväärne.

Kui 200-toalist hotelli avades on sul kuni 350 teelusikat, siis kahe-kolme kuu pärast pead tegema uue ostu.» Ülejäänu on Sumbergi sõnul juba nipet-näpet kraam – nagu põhjatusse auku kaovad soola- ja pipratoosid, käterätikud ja kõik, millele trükitud või õmmeldud hotelli logo, sest nii mõnigi klient lausa kollektsioneerib hotellidest pihtapandut.

«Kui juhtisin üht viietärnihotelli, pillas inimene kohvri maha, see läks lahti ning sees olid Soome viietärnihotelli käterätid ja hommikumantel, aga ka meie omad. Täiskomplektid olid kaasa võetud,» meenutab Sumberg.

Kui viietärnihotellis on sussid kuludesse arvestatud, siis hommikumantlid ja käterätikud mitte – need lähevad veel mõnele ringile. Mis sest, et Hiinast muretsetud kvaliteetne frotee on odav.

Radisson Blu Hotel Olümpia müügi- ja turundusdirektor Vitali Makejev nendib, et kümne aasta taguse ajaga võrreldes tuleb vargusi ette kuni 40 protsenti vähem, ent siiski. «Mõnikord tehakse minibaar tühjaks ja pärast seda ei tunnistata,» toob ta näite.

«Aga pidevalt sellega kokku ei puututa.»
Aeg-ajalt kaovad sviitidest ja äriklassi tubadest ka juba mainitud hommikumantlid, rätikud ja sussid. «Seda tuleb aga väga harva ette, sest inimesed, kes sellise hinnaga tubades ööbivad, tavaliselt neid asju kaasa ei võta,» rõhutab Makejev.

Markantsemad lood
Hotelliärimehed kinnitavad kui ühest suust, et enamasti peab siiski paika reegel: mida odavam hotell, seda rohkem ka asju kaob.
Tallinna hotelli Dzingel turundusjuht Kristi Lehtla tunnistab, et kõige tavapärasemalt kaovad avajad, veeklaasid, riideharjad, riidepuud, tualettpaber, tuhatoosid ja restoranist lusikad. Suvisel ajal aga haihtuvad hotelli õue­alalt isegi lilled koos amplitega.

Ent juhtub ka markantsemaid lugusid. Saunas pidutsesid kliendid, kerged õlled sees ja tuju hea. Ühel hetkel märkas turvamees, keda Lehtla tubliduse eest taevani kiidab, et sauna kõrval asuvast meeste tualetist astus välja üks saunalistest, suur laelamp – nelinurkne paneel – kaenlas ja juhegi järel lohisemas. Mees öelnud selgituseks ja õigustuseks, et saunas olnud liiga pime.

Dzingli majapidamisjuht ei jõudnud aga ära imestada üht ajalehefotot – sellel poseerisid spordipoisid, kes äsja hotellis ööbinud, koos hotellist jalgade soojendamiseks kaasa võetud voodikattega.

Makejev meenutab möödunud aastat, kui ta veel ühes Tallinna vanalinna kolmetärnihotellis töötas. «Tegu oli puhkajatega, kes olid just toa võtnud, tulid aga tunni möödudes vastuvõttu tagasi ja palusid tuba vahetada. Vastuvõtja tuli palvele vastu, vahetas toa välja, ja kui kunded olid järgmisel päeval lahkunud, avastati, et mõlemast toast olid kardinad läinud!»

Tasku- ja lihtsalt vargad
Sokos Hotel Viru kommunikatsioonijuhi Peep Ehasalu väitel nende kliendid ei varastagi. Hajameelsust ja pahatahtlikkust on kerge segi ajada ning tema arvates on see pigem häbiasi, kui märkad kellegi kodus hotellilogoga tuhatoosi.

Peavalu valmistavad aga tänavalt majja imbunud taskuvargad. «Oleme neid kinni püüdnud, näod on ju tuntud, ja politseisse üle andnud,» selgitab ta. Peamiselt kaovad taskuist muidugi rahakotid ja mobiiltelefonid.

Ent kutsumata külalised polegi pelgalt kesklinna probleem. Hiljuti püüti keset päist ja töist päeva Männikul asuvas Dzingli hotellis kinni varganägu, kes täpselt vastuvõtuleti vastas asuvast arvutinurgast raali välja toimetada üritas.

«Sama isik oli endale kotti ajanud ka hulga raamatuid ja küünlajalgu,» tähendab Kristi Lehtla, kellele ühtlasi meenub intsident, mil kutsumata külaline hotelli lobby’s asuva puhuri kaenlasse võttis ja sellega minema jalutada üritas.

Kadudega on arvestatud
Kui veel 20 aasta eest luges korruse korrapidaja enne kliendi lahkumist kogu toas leiduva vara üle, siis enam nii ei tehta. Makejevi sõnul tuvastab hotell puudujäägi enamasti alles siis, kui klient lahkunud. Kardinalugu lõppes igatahes sellega, et tänu hotelli jäetud krediitkaar­di andmetele võeti aknakatete maksumus kaar­dilt maha.

«Aga hommikumantli eest ei hakka hotell enamasti raha maha võtma,» räägib Makejev. «Eriti kui on tegu rühmakliendiga, sest vastuvõtt ei saa kõigilt rühmaliikmetelt krediitkaarti küsida ja seega on neil hotellist varastada tunduvalt lihtsam.»

Sumbergi sõnul ei hakata ka minibaarist kadunud veepudeli pärast klienti taga ajama – jaht kujuneb kulukamaks kui vee hind. Ning õigupoolest ongi minibaaris sisalduva hinnad kõrgemad just seetõttu, et hotelliärimehed usuvad jookide «iseeneslikku» kadumisse.

«Kui kadu on alla kümne  protsendi, on hästi läinud, kaheksa protsenti on juba väga hea,» räägib Sumberg.
Nüüdisaegsetes hotellides on aga n-ö külma minibaariarvet teha keeruline, sest infrapunakiirtega varustatud kapist väljatõstetu sisestatakse automaatselt arvutisse.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles