On huvitav seaduspära, kirjutab arhitekt Ike Volkov, et silmapaistvad tulemused, auhinnatud majad tekkisid hoolimata seadustest ja ettekirjutustest, pigem neid loovalt tõlgendades.
Ike Volkov: telli seda – ei tea mida
28. jaanuar 2011, 17:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmselt peavadki ametnikud olema konservatiivsed, ametiasutused ebaefektiivsed. Uurima põhjalikult seadusetähte, nende koosmõju, erandeid ja täiendusi, pretsedente ja paragrahve.
Kooskõlastama, igaks juhuks veel dubleerima ja seejärel saama täiendavaid kinnitusi. Ametnik (vähemalt Tallinnas) ei tohi eksida – pole olemas inimlikku eksitust, on rumalus või kuritegelikkus.
Ametnik on osav ja kindlustab end kõikvõimaliku vastu. Kõige kindlam on asju edasi lükata, tegeleda näivusega. Üheksa korda mõõda ja siis lõika. Seda vastukaaluks erasektori teotahtele, kärsitusele ja lohakusele. Riik on stabiilsuse kandja. Linn on sajandeid kestnud.
Küsimus on selles, et reeglid peavad olema ühesugused kõigile. Ei saa näiteks kohalik omavalitsus seadusi ja enda kehtestatud korda eirata. Erasektori tegija lahendust uuritakse luubiga, saadetakse tagasi lauseehituse konarlikkuse või joone paksuse pärast.
Lastakse üle ja ümber teha, kordasid tõlgendatakse vastavalt vajadustele, kindlustatakse end kõikmõeldavate, kohati juba paranoiliste nägemuste valguses. Ent linnale vajalik läheb süüdimatult läbi. Eriti ilmekad on viimasel ajal toimunud süsteemide äkksööstud.
Võtame turud. Teistes maades reisides ei jäta ma neid kunagi külastamata, isegi Helsingi ja Hamburgi kalaturgu, kuigi ma ise kala ei söö ja kalalõhnagi ei talu. Seal kontsentreerub rahvuslik temperament, botaaniline ja kulinaarne mitmekesisus, keele ilu ja elamise valu. See on linna identiteet, keskus, kuhu tullakse, kus saadakse kokku.
Turuhoonete hulgas leidub palju arhitektuuri mälestusmärke. Ka meil – Tartus, Nõmmel (mahapõlenud turuhoone). Ent iseenesest ju kena platsikese ja purskkaevuga Nõmme turu korrektne lahendus oleks saanud olla ja pidanud olema innovaatilisem, rohkem võimalusi pakkuv. Otsustati odavate barakkide kasuks. Müüjatel soe, rahvas rahul, samas jäi neil teadmata, mis kõik oleks võinud olla.
Eriti hull on asi Kristiines – kunagiste garaažikooperatiivide vaimus salatirohelised putkade rivid suvalises (seejuures ebaseaduslikus) kohas. Sellisel sotsiaalse funktsiooniga ehitusel pole ainult utilitaarne tähendus, see on orientiiriks linnaruumis, suhtleb linna ja inimestega, see pole mitte ainult odavuse etalon või valimisplakat.
Võtame Kultuurikilomeetri. Võõrale maale rajatakse kiirustades iseenesest vajalik asi. Ei arvesta see käimasoleva planeeringuga, ei juriidilise taustaga, ei tulevikuvisioonide ega -projektidega. Teede rajajad pole planeeringust kuulnud, killustiku silujad ei tea tulevasest teetrassist midagi.
Mida peavad tegema vastutavad ametnikud? Eks ikka veeretama palli edasi, nii ruttu kui saab, laiutama käsi, teesklema teadmatust. Noogutama, kui vaja. Ent kuidas käsitleda seda rajatist ümbritsevaid projekte ja planeeringuid? Ebaseaduslikuga arvestada justkui ei tohiks?
Hangetega on ju igavene häda. Nad on ometigi mõeldud efektiivsuse tagamiseks, rahva raha kokkuhoiuks. Ent enamasti ei sisalda nad mõõdetavaid kriteeriume peale hinna, või kui sisaldavad, siis väga pentsikuid. Ei nõuta vajalikku kvalifikatsiooni. Neid hankeid vaidlustatakse alati ja asjad jäävad aastateks seisma.
Arhitektuuri vallas pole näiteks ehitusettevõttega seotud projekteerijal mingi küsimus olematu hinnaga pakkumine teha – ehituses on see protsendike tühine. Ja enamasti ei nõuta ega sageli ka võimaldata projekti autoril tööd lõpetada ja järelevalvet teostada, kuna eskiisile järgneb näiteks projekteerimise ja ehitamise ühishange. Või on hange kohe ühine.
Isegi arhitektuurivõistluse võitnud autor ei saa vastutada lõpptulemuse (hoone) eest kõigis selle detailides. Näiteks siis, kui järgmises etapis sigineb odavam pakkuja. Kui arhitektid isekeskis (näiteks oma kutseorganisatsioonis) arutavad murettekitavat asjaolu, kuidas küll võitnud ettevõte arvuteid, programme ja kvalifitseeritud töötajaid kaasates omadega välja tuleb (rääkimata toasoojast, elektrist ja riigimaksudest), on tegemist kurjategijate pundiga, kes sõlmivad kartellilepet. Ja käerauad plaksuvad.
Hangete puhul peaks sõltumatu ekspert olukorda analüüsides määrama umbkaudse reaalse hinna, (ehk ka tegijate kvalifikatsiooni – meile kui euroliidu liikmetele peaksid kvalifikatsioonikriteeriumid kohustuslikud olema), millest kõikumine saaks olla ehk protsentides, mitte aga kordades.
IT-vallas korraldatakse igasuguseid vajalikke uuringuid ja arendusi. Kurvastaval kombel on sel keerulisel ja salapärasel alal kompetents eri ministeeriumidesse laiali paisatud. Seega (lihtsustatult) konkureerivate parteide tallermaale.
Ja loomulikult alustab iga üksus oma asja ajamist ja arendamist taas ja uuesti, kaasates parimal juhul avakoosolekule teisi (kes samasuguse asjaga ehk aastaid tegelenud on, aga siin diskreetselt vaikivad, tüli ei taha ju keegi).
Ehitatud keskkonna vallas on info pihustunud ja otsustamine lahustunud, kohati ka dubleeritud mitme ministeeriumi, Riigi Kinnisvara ASi, maavalitsuste ja kohalike omavalitsuste (Tallinnas veel ka linnaosade) vahel.
Aga Eesti on ju imepisike! Kust tuleb see kompetents, otsustamisoskus, teadmised? Mihkel Mutt mõtiskles äpudest. Asi on ju lausa hull. Riigi maa-ametil on rahvusvaheliselt tunnustatud GIS-lahendused, Eesti aluskaart, Tallinnal on hästi töötav planeeringute register, mis kõik on ju planeerimise ja projekteerimise vundament, algus ja ots.
Ent ikka on uusi lahendusi vaja, miljoneid tuulutada, selle asemel et teha inventuur olemasolevale, seda arendada ja otsad kokku sõlmida.
Vahel tundub, et ei teata täpselt isegi seda, mida tellida – küll hanke võitja ütleb, tema ju asjatundja. Miks antakse ülesandeid asutustele, millel pole kompetentsi? Miks puudub inventuur? Miks on süsteem ikkagi nõnda ebaefektiivne ja aina paisuv?
Riik on stabiilsuse kandja. Linn on sajandeid kestnud. Ent neil on vaja sümboleid. Maju, objekte, mille ees oma last pildistada.
On huvitav seaduspära, mida ise ametnikuna töötades kogesin ja mida ajalugugi on korduvalt tõestanud. Silmapaistvad tulemused, auhinnatud majad, ajakirjade esikaanepildid tekkisid hoolimata seadustest ja ettekirjutustest, pigem neid loovalt tõlgendades. Ei ole Fahle maja, Rottermanni kvartal, Aia tänava futuristlik elamu, Telegraafi hotell, inglise kolledži spordihoone kristallpuhta taustaga. Ilmselt ongi innovaatilisus ja süsteem erimärgilised. Ja seetõttu ei tohigi neid segi ajada.
Süsteem ei tohi rabistada, ei saa iseennast seestpoolt õõnestada. Süsteem peab kirjatähest kinni pidama, väga vastandlikke eriarvamusi nivelleerima, leidma erinevates huvides, soovides ja ettekirjutuste rägastikes konsensuse. Ent ta peab olema konstruktiivne, täpne ja asjatundlik.
Kuskil on kompromissi koht ja selle tunneb hea tahtmise juures ära. Ja siis peavad otsustajad otsustama, kuulates asjatundjaid. Kui neid ei ole mahti kuulata, pudeneb meid talvel kaitsev ja kattev kampsun erivärvilisteks lõngajuppideks. Ja linn näotuteks barakkideks.