Krisfeldti moodsas jõmmikeeles ümber jutustatud «Kalevipoeg» on üks üsna lobe lugemine. Autor võttis aluseks Kreutzwaldi lood, miksis need kokku uuema aja Eesti ajaloo ja popikoonidega ning pani regivärsilaadsesse (vrd juustulaadne toode) pakendisse. Tuli välja midagi sellist nagu koomiks uue testamendi ainetel.
Keelenalju on Kirsfeldt endale ohtralt lubanud, alliteratsiooni ja assonantsi armutult uhanud. Autor armastab kangesti igasugust onomatopoeetikat: võitluses kostab tšahhdi, vuhvuhvuhti, tšunksti, vnjuff, põmmdi ja pummdi (autori kirjaviis muutmata).
Kalevipoeg ise särab kogu oma tuhmuses ja nõmeduses nagu algteoseski, teisi rolle kannavad uue aja kangelased: Tuuslarist on saanud Nykase Matti, Soome sepast põrguingel, Sarviktaadist Rootsi pankur.
Erilist rõhku paneb Kirsfeldt võitlus- ja seksistseenide kirjeldamisele. Need viimased võtavad enda alla kümneid lehekülgi ja on paberile valatud õige libeda (lurtsti-purtsti!) sule alt. Sel kohal võiksid vanemad ette vaadata, kas anda 2.0 kätte oma nooremas ja keskmises koolieas võsukestele. Võib-olla nad pole sedasorti sugutamist veel internetist näinud?
Kreutzwald võttis aine rahva suust ja kirjutas omatahtsi ümber, nii pole tal vaja viriseda, et Kirsfeldt kunsteepose uue aja usku väänas. Aga ehk oleks see veel mõjusam, kui kirjasõnast saaks taas lauliku elav ettekanne. Teha sest Eesti oma hiphop-ooper, DJ-le tuunida, MC-le maigutada?
Kiidusõnu väärivad Peeter Alliku roppvaimukad illustratsioonid, millest võiks lausa eraldi albumi välja anda. Tänuväärt lisandus kohalikku graafilisse kalevipojaanasse.
Raamat
«Kalevipoeg 2.0»
Kristian Kirsfeldt
AS Eesti Ajalehed 2010