Programmi «Noored kooli» kaudu õpetajaks jõudnud Pae gümnaasiumi õpetaja
Irina Gross ütleb, et noorelt inimeselt ei saa oodata vaid ühele tööle pühendumist või kõikide valikute tegemist kooli kasuks. Ta lisab, et praegu tundub õpetamine olevat luksus, mida saab lubada endale inimene, kel on hea sissetulekuga abikaasa.
Kui meie teema on hariduse kvaliteet, siis alustan sellega, et ka minu omaaegse õppimiskogemuse järgi on tänapäevane kool kaugel ideaalist. Muidugi, praeguses kontekstis on tekkinud koolide konkurents, kus iga kool püüdleb selle poole, et luua õpilastele paremaid tingimusi, et saada endale suuremat arvu õpilasi. Nagu on teada – õpilaste arvuga on seotud kooli sissetulek.
Selliste tegurite seas nagu kooli üldine maine, eksamite tulemused, kas remont on tehtud või mitte, IT-vahendite nüüdisaegsus jne mängib tähtsaimat rolli aga ikkagi inimene, teisisõnu ÕPETAJA. Ja sellest, kes on see õpetaja, mis on tema väärtused, maailmavaade, kontseptsioon, oskused ja võimalused, sõltub tõesti palju.
Igaüks mäletab kindlasti nii oma paremaid kui ka halvemaid õpetajaid. Ja teab, et õpetajal on suur mõju – ta võib muuta meie suhtumist nii ainesse, klassikaaslastesse, õppimisse üldiselt kui ka tervesse maailma. Teha seda nii positiivselt kui negatiivselt. Millest tuleks siis alustada? Tuleks tegeleda sellega, et koolides õpetaksid õpetajad, keda ei saaks nimetada konserviks.
Minu arvates ei tohiks õpetaja olla teadmiste, oskuste ja ka väärtuste konserv. Ta peab tänapäeva eluga ühte jalga astuma ja oma teadmisi pidevalt uuendama, end arendama. Teistmoodi ei ole lihtsalt võimalik valmistada eluks ette põlvkonda, kelle väärtused ja oskused on väga palju muutunud.
Tuleks mõista, et praegune maailm on ettearvamatu. Faktilistel teadmistel on üha vähem tähtsust. Nendest pole kasu, kui inimesele ei õpetatud õppimist. Iga aastaga tekib uusi erialasid ja inimene peab olema valmis ümber õppima, olema paindlik igas situatsioonis, oskama kasutada ja otsida uut informatsiooni, teha loogilisi järeldusi – olla võimeline õppima iseseisvalt.
Sellist inimest peab õpetama inimene, kes on ka ise valmis pidevalt ja lõpmatult juurde õppima, laiendama oma silmaringi.
Vaadake, kui palju uusi võimalusi on noortele loodud, kus nad saavad kaasa lüüa: «Noored kooli», «SINA», «Vmeste – Koos», AIESEC ja paljud teised, mis tegelevad mitteformaalse õppimisega.
Need kõik on mõeldud selleks, et anda uuele põlvkonnale võimalus arendada oma algatusvõimet, ise otsustada, luua, organiseerida, muuta ühiskonda – kõike seda, mis välistaks muutumist passiivseks kodanikuks, kes ootab, et keegi tema eest otsustaks ja midagi ära teeks. Ja kui seda ei tehta, siis näeb ta väljapääsu parem välismaale minemises.
Nimetatud projektid on väärt erilist kiitust, kuna tegelevad ka rahvusliku küsimusega Eestis. Nad toovad kokku nii eesti, vene kui ka teisi rahvusi, loovad koostöövõimalusi, õpetavad koostöö kaudu tolerantsust.
Kui meie õpetaja on konserv, kas ta teab sellistest võimalustest? Oskab ta suunata noori osalema sellistes projektides? Ennetada laste juhuslikku kasvatamist tänaval? Iga õige õpetaja peab vastutama oma arengu eest.
Aga ei tasu oodata, et õpetajad peaksid selle järelduseni ise jõudma. Arvestades stressi ja ajamahtu, palga suurust nende töökoormust, ei tasu loota, et iga õpetaja jookseb lisakursustele või hakkab internetist noortele võimalusi otsima.
Raske on tahta õpetada nii, kuidas sind ei ole õpetatud. Järeldus – tuleks luua soodsad tingimused sellisele mõtteviisile, et õpetada nii, kuidas sa tahaksid, et sind õpetataks. Ei tasu unustada, et arenguks on vaja ka aega.
Vaevalt et õpetaja, kes töötab 35 tundi koolis ja, rõhutagem, jätkab ka kodus tundideks ettevalmistamist (ning vaevalt jõuab tegeleda oma lapsega, kes võib-olla samuti paari aasta pärast kooli läheb ja keda oleks vaja kooliks korralikult ette valmistada), jõuaks käia seminaridel, konverentsidel ja ise toredaid projekte luua.
Te küsite, miks ta peab 35 tundi nädalas töötama? Sest koolid soovivad, et õpetaja oleks koolis hõivatud maksimaalselt, et tal ei oleks muud töökohta, millega tuleks arvestada tunniplaanide sobitamisel ja kuhu ta äkki kord otsustab lõplikult minna.
Võib-olla selles ongi viga? Endiselt on koolides arusaam, et inimene peaks ühele töökohale pühenduma. Vähe sellest, arvatakse, et on täiesti normaalne kutsuda inimest tööle päevadel, mil tal tunde pole: seoses koosolekutega, vanematepäevadega, näituse ülespanekutega koolis ja paljudel teistel põhjustel. Ja seda kõigist seesugustest kohustustest ette teatamata hetkeni, kui ta juba on tööl.
Hästi, vanemad õpetajad on olukorraga kursis. Noort inimest aga ei valmista selleks keegi ette. Ja igal juhul on raske arvestada sellega, mida sa enne plaaninud pole. Tekib tunne, nagu sul polekski elus teisi ülesandeid peale töökoha, millega oled end sidunud. Äratus-äratus!
Maailm on muutunud. Me elame mitmefunktsioonilisel ajastul, mil inimese tegevus on jagatud mooduliteks. Ta töötab, õpib, elab pereelu, juhib organisatsioone, tegeleb spordiga jne. Tal on paks märkmik (või arvuti), kus iga päev on tunnikaupa paika pandud. Noorelt inimeselt ei saa oodata, et ta sooviks pühenduda vaid ühele tööle või teha kõik oma valikud kooli kasuks.
Veel üks mure on kodu soetamine. Ma soovin kord saada emaks ja olen väsinud üürikorteritest. Üürikorter on õpetaja palgaga koguni võimatu. Kui mõtlen tuleviku peale, siis kindlasti valin töö, mis võimaldaks mul pere luua. Ma pole valmis ohverdama oma pereelu koolile, ükskõik kui palju ma sooviks meie riiki ja maailma parandada. Praegu tundub, et õpetamine on luksus, mida saab lubada endale inimene, kel on hea sissetulekuga abikaasa.
Õnneks on meie riigis hulk inimesi jõudnud arusaamiseni, et praegust olukorda tuleks muuta, ja võtsid enda peale kohustuse käivitada uus protsess, mis peaks parandama koolide olukorda. Need inimesed on sihtasutuse Noored Kooli loojad, organisaatorid, toetajad ja eestvedajad.
«Noored kooli» on programm, mille eeskujudeks võib pidada USA mittetulundusühingut Teach for America ja Inglismaa organisatsiooni Teach First, millel on kahe peale kokku enam kui 20 aastat kogemust. Eesti on kolmas riik maailmas, kus sarnase mudeli järgi on eraalgatusel tõsiselt hakatud tegelema haridusprobleemidega, meie eeskuju on järginud Läti, Leedu, Saksamaa, India, Lõuna-Aafrika, Tšiili ja varsti ka palju teisi riike.
Koostöös Tallinna Ülikooliga on töötatud välja uudne õpetajakoolitusprogramm, mis vastab riiklikele nõuetele, «Noored kooli» vajadustele, seda on aktsepteeritud ka Tartu Ülikool.
Programmi idee on tuua igal aastal koolidesse õpetama motiveeritud ja võimekaid noori ja luua nende jaoks keskkond, kus neist kasvavad iseseisvad õpetajad ja liidrid, kes tooksid koolidesse, haridusse, ühiskonda positiivseid muutusi.
Kui enne programmiga liitumist kartsin, et kõik mu ideaalse õpetamise ideed on lihtsalt teooria ja hüpotees, noore inimese naivistlik utoopia, siis nüüd oligi võimalus saada oma ideedele kinnitust või kukutada need läbi.
Väikeses grupis läbisime oma lennuga enne kooli õpetama minemist intensiivse suvekoolituse. Õppimine jätkus ja jätkub siiani paralleelselt õpetamisega. See meetod on väga efektiivne, sest annab võimaluse seostada teooria praktikaga nüüd ja praegu. Meiega tegelevad õppejõud, psühholoogid ja spetsialistid, suunates meid langetama õigeid otsuseid ja leidma küsimustele vastuseid.
Tähtsaim mõte on selles, et meid õpetatakse nii, nagu peaksime õpetama meie – konstruktiivsel meetodil, mitte biheivioristlikul, kus peamiseks muutub mitte oskus, teadmine ja soov, vaid hinne hinde pärast.
Kas see, millega oleme ära harjunud, on õige? Kas tõesti on tähtis, et koolis õpetamine oleks inimese ainus rakendus? Äkki oleks parem, kui koolidesse läheksid õpetama inimesed, kes on jõudnud elus juba midagi saavutada, midagi ise loonud? Äkki oleks õpilastel huvitavam õppida keemiat õpetajaga, kel on labor või kes töötab samal alal? Õppida kirjandust kirjanikuga? Käsitööd disaineriga? Kodundust restorani kokaga?
Kas ideaalsem on variant, kus inimene õpib õpetamist teoorias viis aastat ja alles hiljem, tööle minnes mõistab, et see pole see, mida ta tahtis? Kas ta lahkub koolist ja läheb tööle, mis ei ole tema erialaga seotud või jääb kooli vaid seepärast, et tal pole aega ega rahalist võimalust saada teist kõrgharidust muul erialal?
Ma esitasin need küsimused endale ja mul on aastate jooksul tekkinud mingi arusaam, kuidas oleks võimalik saada motiveeritud õpetajaid koolidesse ja kuidas selliseid inimesi koolist ellu saata.
Need mõtted on tekkinud mul seoses «Noored kooli» programmiga – õpetades ja õppides. Me püüdleme selle poole, et teha inimeste elu ilusamaks, sest õpetamise kvaliteet mõjutab põlvkondi pikka aega. Me oleme need, kes sooviks käivitada uut mõtlemisviisi, aga kindlasti vajame rohkem inimesi, kes meie ideedega kaasa tulevad või oma ideid meiega jagavad.
Ma võiksin võrrelda õpetajaametit kirurgi omaga. Mõlemad võivad haige inimese terveks ravida ja terve inimese teha invaliidiks. Ainult et füüsiline kahju on näha suhteliselt kiiresti ja moraalset kahju on raske mõõta.
Õpetajatele oleks vaja anda rohkem vaba aega tagasi. lastega tuleks enam elulistest asjadest rääkida. arvamus, et oskame vähe, tuleneb ehk meie kultuurilisest taustast.
Marju Lauristin
Tartu Ülikooli professor
Kool on õpetaja, see on õpetaja ja õpilase suhtlemine, ning kool õpetab õppima siis, kui mõlemad naudivad õppimist, naudivad teadmist ja teineteist. Kool, kus, nagu ütles Irina Gross, õpilane kardab õpetajat, kus õpetaja võtab ära igasuguse tahtmise, õpetaja on õpilase arvates valesti orienteeritud, kui õpilase arvates ei hinnata seda, mida ta on saavutanud, kus õpetajat tegelikult õpilane ei huvita, ta võib olla suur, väga suur kool väga suures linnas, isegi Tallinnas, ei pruugi olla hea kool.
Me räägime kogu aeg sellest, et õpetajale on vaja rohkem raha, koolidel pole ehitusi, kuid minu arvates räägime liiga vähe sellest, kas kool on see koht, kus õpetaja tunneb, et ta saab seal koos õpilasega luua, luua seda isiksust ja neid teadmisi.
Õpetajal on võib-olla rohkem puudus ajast. Rohkem puudus respektist. Rohkem puudus avalikust tunnustusest. Ja võib-olla kõige selle tõttu hakkab kõik taanduma rahale.
Kui me vaatame, et meil ülikoolis tulevad praegu noored õppima õppejõuks, tulevad doktorantuuri ja nad teavad, et pärast kaitsmist saavad nad vähem palka kui nende kursusekaaslased, kes on õpetajad. Aga miks tahetakse olla ülikoolis õppejõud? Sest siin on vabadus, siin on looming, siin on kooslooming üliõpilaste ja kaasõppejõududega!
Aga miks me siis oleme ikkagi sellise struktuuri juures, mis paneb õpetaja konveierile, mis ei anna talle samasugust loomisruumi? Kas meie palga-, õpetajate hindamise põhimõtted on sellised, mis aitavad loovale õpetajale kaasa?
Teine pool on see, millest olen rääkinud: on väga palju asju, millele õpetaja ei peaks oma aega raiskama. Kui meil kõik õpilased on internetis, koolid samuti, miks peab õpetaja raiskama aega kontrolltöödele, mida saaks teha tsentraliseeritult läbi interneti?
Meil on päris palju asju, mille puhul peaksime mõtlema praktiliselt. Kuidas vabastada õpetajat, kuidas talle aega tagasi võtta just nimelt inimlikuks pooleks, selleks koosloomiseks. On asju, mida õpilane oskab väga hästi teha arvuti kaudu ja kus ta vajaks õpetajat kui julgustajat, kui konsultanti. See oleks tehtav. Me oleme ikkagi 21. sajandis.
Anna Levandi
iluuisutamistreener
Olen treener, seega pedagoog, ja pean ütlema, et laste spordis on täpselt samasugused probleemid nagu üldhariduskoolides. Vanemate ootused on sedavõrd kõrged, et sellest tekivad tihtipeale probleemid ja konfliktid. Praegu, nagu üks ema ütles, on tema tütrel iga päev ette planeeritud. Vaene laps, ütlesin. Kas tema tahab selles elus osaleda või on see ema «projekt»?
Mul on ka väike laps. Leian, et vanemad tahavad praegu kõike raha eest osta. Otsivad ringid, õpetajad, superõpetajad, supertingimused jne. Selle, mille vanemad peaksid ise ära tegema, nad lihtsalt ostavad. See on vale! Tuleks minna metsa jalutama, tuleks lihtsalt lapsega rääkida. Mitte tarkadest, vaid elulistest asjadest.
Viimasel ajal kuulen järjest rohkem ja rohkem televisioonist intervjuusid kehvas eesti keeles. Ja nii räägivad Eesti kodanikud, kes on üht-teist elus saavutanud. Pean tunnistama, et mul on seda valus kuulata, usun, et eestlastel on veel valusam. Leian, et probleem on selles, et needsamad siin sündinud ja siin midagi saavutanud Eesti kodanikud on mingil määral eraldatud Eesti ühiskonnast. Kas kunagi saavad kõik Eesti kodanikud koos elada, lasteaias, koolis ja ülikoolis käia, või on see välistatud?
Toomas Hendrik Ilves
Eesti Vabariigi president
Kui vaadata PISA-uuringut, siis esimesed 15 olid need, kes meie hinnangul on jõukad, arenenud, erinevalt meist, mahajäänutest. Aga tegelikult ongi nii, et SKT poolest ongi teised meist palju kõrgemad ja see võib-olla toobki selle kontrasti (et PISA-uuringu järgi polnud Eesti lapsed nii enesekindlad kui teised lääne lapsed – toim).
[Madala enesehinnangu põhjus] pole ehk meie majandus, vaid meie kultuur. Mina poleks taotlenud sissesaamist nn eliitkooli, kui minu kaaslased poleks seda teinud. Nemad ei saanud sisse, mina sain. Esimene reaktsioon oli, et vaata kui nadi ülikool: mina sain sisse, nemad ei saanud. Ja kui läksin edasi õppima nn kraadiõppesse, siis ma pettusin lõplikult Ameerika haridussüsteemis, sest nad ei suutnud nii viletsat inimest välja rookida.
See kõik tuli kindlasti sellest, et kõik mind ümbritsenud keskkonnast olid edukusele orienteeritud keep-smiling-ameeriklased, järelikult meie enda kultuur soodustab sellist madalat enesehinnangut. Kuigi tegelikkus näitab, et meil on väga targad, hästi haritud õpilased, ei taha me seda uskuda, seega oleks probleem justkui metoodikas: arvame, et seega peavad olema teised mööda pannud, sest meie ei saa olla nii head.