Ligi pooled 12-17-aastased Eesti koolide õpilased tunnistasid, et neil esineb koolis probleeme ja konflikte, selgub Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi värskest uuringust.
Värske uuring maalib õpilaste kooliprobleemidest musta pildi
28. veebruar 2011, 19:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
73 protsenti noortest tunnevad pidevalt väsimust ja jõuetust; 65 protsenti õpilastest on sageli haiged ja puuduvad seetõttu palju; 53 protsenti tunnistas, et ei taha õppida; 45 protsenti ei taha üldse kooligi minna; 38 protsenti tunnevad ükskõiksust; 27 protsenti on sageli närvilised ja lähevad kergesti endast välja ning kümme protsenti tahaks suisa kodust põgeneda.
70 protsenti õpilastest tõdes, et tema koolis kiusatakse teisi õpilasi. Iga neljas tunnistas, et ta on ise kiusamise ohver ning iga viies kogeb kiusamist iga päev. Kolmandik õpilasi märkis, et kogevad kodus füüsilist vägivalda.
Avatud ühiskonna instituudi juhataja Ivi Proos rääkis täna toimunud Tallinna koolirahu mõttetalgutel, et enim probleeme on õpilastel koolis siiski õppimisega ning sellele järgnevad konfliktid õpetajatega. Probleeme tekitavad ka põhjuseta puudumised ning konfliktid klassikaaslaste ja vanematega.
Proos rääkis, et kui kodu on Eesti ühiskonnas nagu akendeta ruum, mille sees toimuv välja ei paista, siis kool on vastupidi avalik ruum, mille igas seinas on aken ning seetõttu tulevad ka probleemid nähtavale.
«Iga kord, kui tuleb mõni uuring, mis ütleb, et vägivalda on palju, siis tuleb see paljudele üllatusena ja keegi ei taha seda uskuda,» nentis Proos. Põhjusi hakatakse tema sõnul otsima kohe koolist ning pereprobleemid jäävad tahaplaanile, mis on aga Proosi hinnangul väärastunud lähenemine.
Tema sõnul kipuvad koolijuhid liiga kergesti omaks võtma süüd, justkui kõik probleemid saavadki alguse koolidest. «Kutsun koole üles kõvemat häält tegema ja näitama laiemat konteksti probleemide ümber. Kool ei ole enamasti sugugi probleemide allikas,» märkis Proos.
Ka viie lapse ema, Tallinna abilinnapea Yana Toom tõdes, et paljud lapsevanemad ei leia oma laste jaoks aega ega anna endale aru, kui oluline on tema väikse lapse mure ja kui tähtis on ta ära kuulata. «Tihti ei märgata väga olulisi asju. Mul on tunne, et ühiskond on täis andureid, mis annavad meile märku, et midagi on mäda, aga meil puudub aju, mis suudaks neid andureid lugeda,» rääkis Toom.
Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi direktor Raino Liblik tunnistas, et selliseid probleeme, kus kooli käed jäävad õpilase aitamisel lühikeseks, on üha enam. «Enamasti on siin mängus perekond, kelle suhtumine on paigast ära,» tõdes ta.
Samas takerdub probleemide lahendamine Libliku sõnul sageli ka ajapuuduse, ebapiisavate oskuste ja teadmiste taha. Tema sõnul peaks kooli tugipersonal olema kindlasti suurem, kui praegused ressursid seda võimaldavad.
Probleemiks on tema hinnangul seegi, et paljud õpilased ei pöördu oma murega näiteks koolipsühholoogi juurde, kes oskaks aidata.
Ristiku Põhikooli õppealajuhataja Ruuda Lind rääkis, et õpetaja võib küll märgata probleemseid õpilasi, kuid ta ei suuda nendega üksi tegeleda ning seetõttu tuleb kaasata erinevaid spetsialiste, et abi oleks võimalikult mitmekülgne ja süstemaatiline.
Tallinna Lasnamäe Lastekeskuse juhataja Marina Baranjuk leidis, et kooliprobleemidega võitlemisel ei ole kõige tähtsamad raha ega tehniline varustus, vaid hooliva ja armastava ruumi loomine, kuhu õpilastel oleks hea ja turvaline tulla. Tema sõnul peaks Eesti koolivägivallaga võitlemisel välja töötama enda mudeli isiklikust kogemusest lähtuvalt ja mitte nii väga keskenduma teiste riikide eeskujule.