Ja lõhkevad pommid

Louis-Ferdinand Celine Foto: SCANPIX

Rokkstaari üldiselt raamatuga ette ei kujuta. Üks esindab justkui elu tema lopsakas pillavuses, teine aga on piiratud ruumi kokku surutud aneemiline «surnud kirjatäht», jäik mateeria.

Ometi, lugedes ühe karikatuurseima rokkstaaridest, kitarrist Slashi biograafiat, saame teada, et joomise ja seksimise kõrvale, mis bändituuridel ette tuli, meeldis talle vaiksematel hetkedel lugeda ka raamatuid. Ja Slash toob talle enim meeldinud kirjanikuna välja just meie tänase loo kangelase – prantsuse kirjaniku Louis-Ferdinand Celine’i.

Vastuolulise kuulsuse ja ehk ka saatusega mees see LFC. Ta sündis 1894. aastal Louis-Ferdinand De Stouche’i nime all. I maailmasõja veteran – sai pommikilluga pähe, pääses koju. Õppis arstiks, pidas siin-seal ametit, siis tuli kirjandus.

Celine’i raamatute kohta on ka küsitud, on need romaanid või antiromaanid. Intervjuudes on ta öelnud, et lapsena tal kunagi mingit soovi kirjanikuks saada polnud ja ta ei oska ka välja tuua ühtegi raamatut, mis oleks talle nii mõju avaldanud ja läbi raputanud, et nüüd ilma kirjanduseta enam ei saa.

«Kui mul raha oleks, siis ma muidugi ei kirjutaks,» on ta öelnud. Kas kirjutad ainult raha pärast? – Jah. – Aga mis sa siis teeks, kui sul oleks raha? – Noh, loeksin ajalehti ja tahaks, et mind ei segataks.

1930ndate lõpus kirjutas ta oma kodanikunime all kolm über-antisemiitlikku pamfletti. «15 miljonit juudinägu tahab 500 miljonile taha keerata. Come and get me!» – umbes selline oli nende pamflettide stiil. Ta toetas ka aktiivselt fašistlikku Vichy valitsust ning mõisteti hiljem selle eest tagaselja vangi ja kuulutati häbiks prantsuse rahvale.

Just hiljuti lugesin uudist, et aasta alguses avaldas Prantsuse kultuuriministeerium 2011. aasta kultuuritähtpäevade ametliku kava, milles oli välja toodud ka Celine’i 50. surmaaastapäeva tähistamise pidustused.

Sellele reageerisid aga valulikult sõja ajal represseeritute ühendused ning tähistamine võeti päevakorralt maha. Millele omakorda reageerisid valulikult kirjanikud. Kemplus käib. Louis-Ferdinand Celine – mingis mõttes äraunustatud kirjanik. Äraunustatud nagu koer, ütleks ta ise.

Kui teistele tema mõõduga kirjanikele on igal pool ikka kujud, nende auks nimetatakse tänavaid jne, siis Celine’i meenutab ainut neli auku ühe maja ukse kõrval Clichys, kust on maha võetud seal kunagi rippunud vaestearstikabineti vaskplaadike, ning tema näopildiga grafiti sealsamas asuva tuberkuloosidispanseri seinal.

Kuid ei maksa siiski unustamisejutuga liiale minna – Marcel Prousti kõrval pidada Celine olema siiski Prantsusmaal enim loetud kirjanik ning arvestades tema igasugust paatost ja aupaistet pelgavat vaimu, võib ta asjade senise käiguga üsna rahul olla. Vist.

Kuid jätkakem teemat, et rokkstaarid ei viitsi lugeda, kuid Celine’i, nagu küll ainut üks, kuid see-eest kõnekas näide ilmestab, viitsivad. Niisiis, alustame päris algusest. Celine (muide, ta emapoolse vanaema eesnimi): «Plaan oli hoopis keel uuesti tundlikuks muuta, et ta tuksleks, mitte niivõrd ei arutleks, SELLINE OLI MU EESMÄRK.»

Celine’i debüüt «Reis öö lõppu» (1932) on suuresti autobiograafiline romaan. Celine: «Pärast «Reisi öö lõppu» ja «Surma järelmaksuga» (1936) oli mul kirjanduses kõik öeldud ja ma avastasin, et ega mul midagi eriti öelda olnud.»

Peategelane Ferdinand Bardamu eksleb I maailmasõja tandril, satub sõjaväehaiglasse, molutab I maailmasõja aegses Pariisis, saatus viib ta koloniaal-Aafrikasse, sealt USAsse New Yorki ja Detroiti ning siis tagasi Prantsusmaa provintsilinnade tsirkulaarsesse põrgusse.

Raamatu peale kokku on ainult kaks positiivset tegelast – üks on läbinisti hea Detroiti prostituut Molly ja teine hullumaja slovakitarist sanitar Sophia. Kõik teised on täiesti paratamatud jätised – ahnepäitsid, liigkasuvõtjad, tseremoonitsejad, hullumeelsed jne.

Neid tüüpe siinkohal kirjeldama hakata oleks loomulikult mõttetu, samuti nagu oleks mõttetu kirjeldada seda kurja ja neetud huumorit, millega Celine oma karaktereid ja olukordi lahkab. Ning elu väikeste kommunikatsioonierror’ite kirjeldamises on ta muidugi vaat et Proustiga võrdne. Kuid kui Proust hõljus kuskil hääbuva aristokraatia pilkude, žestide ja sõnade kardinas, siis Celine tegeleb samasuguste asjadega märksa rohkem baastasemel.

Miks mitte tema suurepärane New Yorgi allmaa-ühispeldiku ökoloogia kirjeldus. Äravoolutorude Proust.

Kuhu iganes Bardamu satub, seal surrakse ja inimelu pole isegi faktiväärtusega – džungel, suurlinn, Detroiti autotehased 20. sajandi alguses jne. Bardamul endal õnnestub suremisest kõrvale hoida. «Kõrvale hoida» on õige väljend, sest Bardamu ei ole mingi seikleja ja avantürist.

Tema seiklused on pooljuhusliku loomuga ja kohtades, kuhu ta satub, valitseb apaatia ja lagunemine. «Tõde, see on lõpmatu agoonia, selle maailma tõde on surm,» ütleb ta. Bardamu on modernistlik antikangelane, kes küll tunnistab tihtipeale oma tundetust kaasinimeste suhtes, kuid ometi elab ta arstipraksise jooksul alalises viletsuses, kuna süda lihtsalt ei lubanud vaeselt inimeselt raha küsida. Neid aitamast ta üldjuhul ei keeldu. Või noh.

Tungida keele sisse; pöörata normeeritud kirjakeel, ennast puise isandana kehtestanud võrgustik, tagurpidi; panna keel helisema; tuua selles esile keele «apokalüptiline muusika», nagu on öelnud Julia Kristeva.

Just see eespool mainitud «surnud kirjatäht» – fikseeritud ja korrastatud raamatukeel, see lahti murda ning pöörlema panna. Selline oli Celine’i meetod ja selleks laseb ta kõnekeelel kiiresti joosta. «Kõigepealt on emotsioon,» on ta öelnud. Selle emotsiooni kirjapanemine on Celine’i stiil. Tants ja muusika enne kirjasõna.

LFC on rõhutanud prantsuse keele ülimuslikkust teiste keelte ees ja oma teoste tõlkimisse väga soosivalt ei suhtunud. Minu arust on tõlkija Heli Allik oma tööga väga hästi hakkama saanud – koukinud eesti keele varasalvedest välja terve hunniku lahedaid, kuskil äärealadel eksisteerivaid sõnu, andnud neile sõnadele õiguse olla kirjanduses. Neid saab nüüd ka viisakas suhtluses kasutada. Raamatul on vibe sees.

Raamat

Louis-Ferdinand Celine
«Reis öö lõppu»
Tõlkija Heli Allik
Varrak, 2011, 240 lk