Norman Davies: kogu ajaloolise tõe kirjapanek pole paratamatult võimalik

Norman Davies Foto: Sille Annuk

Läänes Ida-Euroopa ajalugu tutvustanud Briti ajaloolane Norman Davies lubab intervjuus Marek Tammele, et tema järgmises raamatus langenud impeeriumidest on NSV Liidu lagunemise kohas juttu ka Eestist.

Olete usutavasti nõus, et Euroopat lõhestab veel tänapäevalgi erinev suhtumine ajalukku, ennekõike Teise maailmasõja pärandisse. Te olete viimastel kümnenditel panustanud lääne ajaloolaste seast arvatavasti kõige enam selle lõhet tasandamisesse. Kuidas hindate aga praegust olukorda? Kas vastastikune mõistmine on Euroopas viimastel aastatel süvenenud?

Ma arvan, et ajaloomälu on Euroopas endiselt väga killunenud. Ajaloolaste käsitlus erineb küll tunduvalt avalikust arvamusest, ent isegi kutseliste ajaloolaste seas on väga vähe neid, kes suudavad erinevaid teadmisi üheks tervikuks liita. Näiteks kui avaldasin hiljuti raamatu Teisest maailmasõjast, mis püüdis sünteesida varasemaid eriuurimusi üldiseks ülevaateks, siis üks mu kolleege Richard Overy, kes on kirjutanud raamatu Teise maailmasõja idarindest, avaldas väga kriitilise arvustuse, milles sõnas, et kõik mu öeldu on juba ammu teada, et see on pelgalt teadaoleva ülekirjutamine. Ometi ei räägi ta ise oma idarindele pühendatud raamatus sõnagi läänerindest.

Üks mu teine kolleeg Max Hastings kirjutas hiljuti huvitava uurimuse Teise maailmasõja läänerindest, milles näitab, et liitlaste panus sakslaste purustamisesse on seni arvatust palju väiksem, ent tema ei peatu kordagi arengutel idarindel. Ma leian niisiis, et neid erinevaid teadmisi Teisest maailmasõjast pole kunagi rahuldaval moel kokku pandud. Kõik senised käsitlused esitavad pildi, et Teise maailmasõja kahel rindel olid kaotused enam-vähem pooleks, samas kui tegelikult hukkus idarindel ligemale 75 protsenti inimestest ja läänerindel kõigest 25 protsenti. Nii et üldpildi loomine Euroopa ajaloo sündmustest on endiselt vajalik ja kriitika, nagu oleks selline ettevõtmine kasutu, ebaõiglane.

Saksamaa tõstatas veidi enam kui aasta tagasi mõtte, et Euroopa vajab ühtset ajalooõpikut. Te avaldasite juba kaksteist aastat tagasi mahuka ülevaate Euroopa ajaloost («Europe: A History», 1996), mis oli üks esimesi katseid revideerida senist läänekeskset lähenemist ja pöörata võrdset tähelepanu kõikidele Euroopa osadele. Kuid kas arvate, et lähiaastatel oleks reaalne kirjutada õpik Euroopa ajaloost, mida saaks kasutada kõikides Euroopa koolides?

Ma vastan jaatavalt, kui pidada silmas seda, kas on võimalik koostada loetelu sündmustest ja teemadest, mida Euroopa koolide ajalootundides käsitleda. Seevastu kahtlen väga selles, kas on võimalik kirjutada õpik, kus valitseks üksmeel kõigi nende teemade tõlgendustes. Kuid minu arvates tulekski Euroopa koolilastele õpetada, et on olemas erinevaid ajalookäsitlusi, selmet varustada neid ühe ainuõigeks peetava versiooniga.

Ent alustada tuleks niisiis sündmuste ja arutlusteemade nimekirja koostamisega, kus võiks samuti määratleda, kui palju ühele või teisele teemale tähelepanu osutada. Näiteks inglise õpikutes pööratakse Teise maailmasõja ülevaate juures palju tähelepanu El Alameini lahingule Põhja-Aafrikas 1942. aasta sügisel, mis tegelikult oli sõja üldpildis täiesti teisejärguline sündmus ega mõjutanud kuigivõrd edasisi arenguid, eriti kui seda võrrelda Stalingradi või Kurski lahingutega, millel inglise õpikud pikemalt ei peatu.

Nagu juba jutuks oli, püüab teie viimane raamat «Euroopa sõjas 1939–1945» («Europe at War 1939–1945: No Simple Victory», 2006) ümber hinnata läänes domineerivat tõlgendust Teisest maailmasõjast, mida te oma «Euroopa ajaloos» nimetate kriitiliselt «liitlaste ajalooskeemiks». Küsin provotseerivalt: kes teie meelest õigupoolest oli Teise maailmasõja võitja ja kes kaotaja?

Kui piirduda Euroopa sõjatandriga, siis kaotaja tuvastamisega erilisi probleeme pole, sest selleks saab pidada natsi-Saksamaad ja tema liitlasi. Võitjaga on lood aga keerulisemad, sest neid polnud mitte üks, vaid mitu, samuti ei ole nende võidu suurus võrreldav. Minu hinnangul oli kõige suurem võitja Jossif Stalin. Tema järel on suur hulk tühja maad ja seejärel tuleb järgmine võitja – Ameerika. Inglastel oli samuti õnne jääda võitjate poolele. Nimeliselt võib võitjate hulka lugeda ka Prantsusmaa, kelle sõjaline panus oli tühine.

Seevastu Poolat, kelle sõjavägi oli liitlaste seas suuruselt neljas, tuleb lugeda kaotajaks, kuigi ametlikult lülitati temagi võitjate ridadesse.

Kui Teine maailmasõda sai sisuliselt alguse 1939. aastal selleks, et kaitsta Poola iseseisvust, siis tegelikult kaotas Poola selles sõjas oma iseseisvuse, sest lõpetas Stalini taskus. Stalini võit sõjas muudab seega mõttetuks kogu lääne propaganda, et meie võitsime sõja ja vabastasime Euroopa.

Teie suureks teeneks võib lugeda osutamist lihtsale tõsiasjale, et Ida- ja Kesk-Euroopa tavapärane eiramine lääne ajalookirjutuses ei võimalda adekvaatselt mõista mitmeid Euroopa ajaloo võtmeepisoode. Ent kuidas tärkas ühel Oxfordi ajalootudengil 1960. aastate alguses huvi Ida-Euroopa ajaloo vastu?

Üheks huvi ärgitajateks olid mu õppejõud, kes pöörasid tähelepanu Ida-Euroopa ajaloole. Minu tuutor Oxfordi ülikoolis A. J. P. Taylor, kellel oli mu kujunemisele väga suur mõju, tegeles näiteks Ungari ajalooga. Ta oli elanud enne sõda Viinis ja hiljem abiellunud ungarlannaga.

Kuid lisaks ma reisisin palju, sealhulgas Ida-Euroopas. 1958. aastal sõitsin paari sõbra seltsis Ameerika džiibiga Istanbuli, läbides teel «raudse eesriide». Me peatusime ka Budapestis, kus alles kaks aastat tagasi oli toimunud suur ülestõus, mille jäljed olid endiselt näha. Seega saime tahtmatult elava sissejuhatuse Ida-Euroopasse.

Meie reisi ajendiks polnud aga sugugi poliitika või huvi Ida-Euroopa vastu. Tegelikult sai see tõuke hoopis Edward Gibbonilt, kelle raamatut «Rooma impeeriumi langus ja hukk» ma toona suure huviga lugesin. Niisiis oli reisi eesmärgiks näha Bütsantsi. Muide, tänavu, täpselt viiskümmend aastat hiljem, osalesin telefilmi tegemisel meie kunagisest reisist. Käisime filmikaameraga kogu teekonna uuesti läbi kuni Istanbulini välja.

«Euroopa ajalugu» algab tõdemusega: «Ajalugu on võimalik kirjutada väga erinevas suurenduses. Võib kirjutada universumi ajaloo ühel leheküljel või siis ühepäeviku eluringi neljakümnes köites.» Teie olete otsustanud tugeva suurenduse kasuks, eelistades kirjutada ennekõike laiahaar­delisi ülevaateteoseid. See pole tänapäeva suure spetsialiseerumise ajastul sugugi enesestmõistetav valik. Kuidas see valik sündis?

See on väga oluline küsimus. Ma kasvasin üles ajaloolaste seas, kelle jaoks ajalugu oli osa kirjandusest. Kui sa ei osanud hästi kirjutada, siis ei saanud sa olla hea ajaloolane. Samas kui tänapäeva ajaloolased kipuvad kirjutama tavainimesele arusaamatus keeles ja mikroskoopilistel teemadel. Minu meelest on see ajaraisk. Kui sa ei suuda oma teadmisi teistega jagada, siis ei ole neist suuremat kasu.

Teisalt adusin ühel hetkel, et lääne teadmatus Ida-Euroopa ajaloost oli sedavõrd suur, et keskenduda ainult üksikutele ajalõikudele ei tundunud mõistlik. Vajalik oli kirjutada teoseid, mis looks inimestele üldpildi, et üksikuurimustel oleks ülepea mõtet.
Minu esimene raamat käsitles Venemaa ja Poola sõda 1919–1920. Teos pälvis laialdast tunnustust, ent sain aru, kuivõrd väikese laigu selles suures teadmatuse kõrbes ma lahti suutsin rääkida. Niisiis otsustasin järjekordsele üksiksündmusele pühendatud monograafia asemel kirjutada hoopis üldise ülevaate Poola ajaloost tuhande aasta vältel. Varem polnud seda tehtud, kui välja arvata kollektiivsed käsitlused, mis ei suutnud pakkuda sidusat tervikut.

Eessõnas sellele kaheköitelisele ülevaatele Poola ajaloost («God’s Playground: A History of Poland», 1981) kirjutate, et «ajaloolane, nagu filmikaamera, alati valetab». Samas eeldavad lugejad juba ammusest ajast, et ajaloolane tohib rääkida ainult tõtt ja ei midagi muud kui tõtt. Kuidas neid kahte vaatenurka ühildada?

Ma soovi mõistagi väita, et ajaloolased peaksid valetama. Tahan vaid öelda, et kogu tõde kirja panna pole paratamatult võimalik. Ajaloolane püüdleb alati tõe poole, kuid täielikult ei saavuta ta seda kunagi. Selleks et suuremaid moonutusi vältida, tuleb minu meelest ajalugu kirjutada võimalikult mitme nurga alt.

Mulle meenub sellega seoses üks lõbus juhtum. 1980. aastal kutsuti mind rahvusvahelisele ajalookonverentsile Vatikani, mille algatas paavst Johannes Paulus II. Oma ettekandes võtsin ma seletada oma arusaamist sellest, et ajaloolane peaks lähenema oma uurimisobjektile võimalikult igakülgselt. Tõin piltlikult näiteks selle, et kui uuritakse paavsti, siis tuleks teda vaadata nii eest, tagant kui ka külje pealt. Selsamal hetkel, kui olin näite toonud, avanes konverentsisaali uks ja sisse astus paavst Johannes Paulus II...

Kui tulla tagasi Teise maailmasõja näite juurde, siis enamasti on seda vaadatud ainult ühe nurga alt, kas lääne või ida vaatenurgast. Mina püüdsin oma viimases raamatus arvestada mõlemat vaatenurka, mis muidugi ei tähenda, et see oleks nüüd kogu tõde toimunust.

Ma tean, et te kirjutate parasjagu raamatut kadunud kuningriikidest ja langenud impeeriumidest. Üks peatükk selles raamatuks peaks olema pühendatud Nõukogude Liidu lagunemisele, kusjuures teil on plaanis seda käsitleda ennekõike Eesti näitel. Kas te tutvustaksite veidi seda ettevõtmist?

Mu elus on olnud kaks peamist uurimisvaldkonda, mis on suuresti mõjutanud mu üldisi arusaame ajaloost. Mõlemad puudutavad suurte poliitiliste koosluste kadumist. Üks on mõistagi Poola-Leedu ühendriik Rzeczpospolita. Veel 18. sajandi lõpul oli see hiiglaslik valdus, mis siis pea ühe hetkega haihtus. Teine näide on Nõukogude Liit. Noorusest peale elasin ma teadmisega, et NSV Liit on olemas. Uudised Moskvast moodustasid suure osa meie igapäevavestlustest. Mõte, et see suur impeerium võiks korraga lihtsalt kaduda, ei tulnud toona kellelegi pähe. 1987. aastal kirjutasin artikli, kus esimest korda väljendasin kahtlust, et NSV Liit on suures hädas. See oli seoses sõjaga Mägi-Karabahhias, kuhu Mihhail Gorbatšov otsustas erinevalt senistest Moskva põhimõtetest mitte sekkuda.

Lääne mõtteviisis on idee suurvõimu kadumisest võõras. Näiteks inglased või veelgi enam ameeriklased suudavad mõelda ainult sellest, kuidas nende võim on saanud selliseks, nagu see on. Kuid nad ei suuda eales ette kujutada, et see võiks kunagi kaduda. Ma olen pärit Walesist ja ilmselt seetõttu ei ole idee ülemvõimust mulle kunagi olnud enesestmõistetav. Olen alati arvanud, et suured riigid varem või hiljem haihtuvad. Nii et kui Nõukogude Liit kadus, siis tundus mulle, et minu arusaam maailmast leidis kinnitust.

Praegu on minu meelest küsimus selles, millal kukub kell Ameerika Ühendriikidele. Olen koguni kirjutanud nägemuse sellest, kuidas USA kadumine võiks välja näha. Arvan, et see on seotud latiinode esiletõusuga. Elan praegu Californias ja kui peaks juhtuma, et kõik sealsed illegaalsed immigrandid seadustatakse, siis muutuks California hetkega hispaaniakeelseks kolooniaks, mis orienteeruks Mehhikole ja Ladina-Ameerikale.
Suurvõimu sünd on alati ajaloolaste huvi pakkunud, kuid väga harva hoolitakse selle allakäigust. Kui mõni riik saab iseseisvaks, nagu näiteks Eesti, siis hakatakse kohe uurima tema ajaloolisi lätteid. Vaid vähesed huvituvad aga sellest, kuidas riigid lõppevad.

Näen selle hoiaku taga Edward Gibboni suurt mõju teie ajaloovaadetele...

Jah, ilmselt on teil õigus. Igal juhul võtsin ma hiljuti plaani kirjutada raamatu kadunud riikidest. Koostasin esmalt ühe lühikese nimekirja nendest nüüdseks haihtunud suurvõimudest, mida tahaksin lähemalt uurida. Eriti huvitab mind sealjuures, kuidas neid suurvõime tänapäeval mäletatakse. Kokku vaatlen viitteist riiki.

Eraldi peatükk on näiteks Aragóni kuningriigist, mis omal ajal oli väga suur ja võimas, ent tänapäeval ei mäleta seda õigupoolest enam keegi. Seevastu jätsin teadlikult välja Rzeczpospolita, et ennast mitte korrata. Raamatu viimane peatükk on aga tõepoolest Nõukogude Liidust.

Kuna soovisin käsitleda korraga nii NSV Liidu lagunemist kui ka selle endiste liikmete iseseisvumist, siis otsustasin keskenduda ühele näitele ja valisin selleks Eesti.