Me tahame oma lastele parimat haridust. Aga milline see haridus peaks olema? Usun, et hariduse sisu sõltub paljuski sellest, mida peame hariduse eesmärgiks. Hariduse eesmärke saab mõista mitmeti. Inimese enesevalitsemise teooria järgi on hariduse eesmärk suurendada inimese vabadust, valikuvõimalusi ja enesemääramisõigust.
Inimkapitali teooria järgi on selleks tagada majanduse õitseng: mida haritum tööjõud, seda suurem tootlikkus. Inimõitsengu teooria soovib hariduse kaudu luua tingimused heaks eluks. Kodanikukasvatuse teooria järgi on hariduse eesmärk ette valmistada inimest koos teistega ühiskonnas elama.
Oleme viimased viisteist aastat uskunud, et majanduskasv aitab lahendada kõik probleemid. Ent inimkapitalist rääkimine muudab inimese vaid vahendiks majanduskasvu saavutamisel. Ometi soovime majanduse arengut vaid selleks, et inimesed saaksid elada paremat elu. Valikuvabaduse kasv, inimõitseng ja hästi toimiv ühiskond on kõik ühtviisi vajalikud. Liberaalses demokraatias toimiv haridus peaks suurendama nii inimese autonoomiat ja vabadust kui ka võimet mõista oma kohustusi ja oskust arvestada teistega. Ning head elu saab elada vaid siis, kui suudetakse leida tasakaal individuaalsete ja kollektiivsete hüvede vahel.
Eesti kool seisab silmitsi mitmete väljakutsetega. Palju on räägitud sellest, missuguseid teadmisi ja oskusi peaks kool õpilastele andma. Aga lisaks sellele kujundab haridus ju ka väärtushoiakuid. Teadmised, oskused ja hoiakud on omavahel lahutamatult seotud. Sellest, millised on inimese väärtushinnangud, sõltub see, kuidas ta õppimisse suhtub ning kuidas ta oma teadmisi ning oskusi rakendab. Paheline ja haritud inimene võib teha palju rohkem kurja kui väheharitud inimene.
Kas kool saab olla parem kui ühiskond? Pessimist ütleks, et ei saa, sest kool on osa ühiskonnast. Kool ei saa teha imet, kui kodu kooli pingutusi ei toeta, kui teated tegelikkusest annavad noortele kinnitusi sellest, et edu toob just individualistlik ja egoistlik toimimine, või kui meedia ja internetikeskkond on palju mõjusamad kasvatajad koolile risti vastupidises suunas. Optimist ütleks, et saab ja peab, sest just täna antavast haridusest sõltub see, milline on meie ühiskond homme. Kiireid muutusi ei maksa loota. Ent kui homme muutusi tahta, siis tuleb jõupingutused suunata tänaste noorte kasvatamisse. Vaid koolis ja lasteaias saame tegelda süsteemse ja teadmispõhise väärtuskasvatusega, mida viivad läbi vastava ettevalmistuse saanud õpetajad.
Mina olen optimist. Kuigi noorte väärtushinnangud kujunevad väga paljude tegurite toimel, on just lasteaiale ja koolile pandud vastutus ühiskonnale oluliste väärtuste edasikandmise eest. Muidugi on kõige suurem vastutus kodul. Ent teades, kui ülekoormatud on meie vanemad, kui palju on lõhkisi peresid või kui palju on kodudes probleeme, ei saa vaid perekonnale lootma jääda.
Selleks et koolis tehtav väärtuskasvatus oleks edukas, peab kool arvestama, et ühiskond on muutunud. Enam pole raamatud ainus teadmiste allikas. Infoühiskonnas muutub üha olulisemaks, et kool õpetaks suhtuma kriitiliselt eri allikatest saadud infosse, kontrollima allikate usaldusväärsust ja edastatava info tõesust. Ka tuleks juba õige varakult õpetada, et internetis üleval rippuvad tekstid on kaitstud samasuguse omandiõigusega nagu raamatutes ja ajakirjades trükitud tekstid.
Blogide, internetiportaalide ja e-postiga seotud privaatsuse, enesemääramisõiguse ja vastastikuse lugupidamise küsimustest tuleks juba õige noorte inimestega kõnelda. See kõik eeldab, et kool paneb teadmiste edastamise kõrval üha suuremat rõhku õpilaste analüüsioskuse, kriitilise mõtlemise ja väärtushoiakute kujundamisele.
Lisaks hariduse eesmärkidele peaksime ka läbi mõtlema, millist inimest tahame kasvatada. Lühike vastus oleks, et sellist, kelle väärtushinnangud on paigas. Ent kas on ükskõik, millised need väärtushinnangud on? Ilmselt mitte. Soovime ju kasvatada tarku ja häid inimesi. Hea inimene on see, kes järgib selliseid üldinimlikke moraalseid väärtusi nagu näiteks ausus, õiglus, hoolivus, lugupidamine. Nendes väärtustes selgusele jõudmiseks ei pea tingimata tundma kümmet käsku. Peaksime vaid mõtlema, missuguses maailmas me tahame elada. Kuidas me sooviksime, et teised meie suhtes käituksid? Sellest saaksime ka tuletada, mida peame ise tegema. Mõeldes sellele, kuidas peaksime korraldama oma ühiselu, jõuame sotsiaalsete väärtusteni, mis omakorda võivad olla rahvuslik-kultuurilised (nt keel, kultuurilooming, pärimus, kombed) või liberaalsele demokraatiale omased ühisväärtused (nt vabadus, rahu, demokraatia, õigus, solidaarsus, vastutus, sallivus).
Kui vaatame praegu kehtivat üldhariduskoolide õppekava, siis näeme, et tegelikult on kõik need väärtused seal juba kirjas. Eesmärgiks on kasvatada inimest, kes suhtub heasoovlikult kaasinimestesse, toetab ühiskonna demokraatlikku arengut, austab ja järgib seadusi, on teadlik oma kodanikukohustustest ja -vastutusest, tunneb ja austab oma rahva kultuuri, hoiab loodust, elab ja tegutseb keskkonda ning loodusressursse säästes, juhindub oma valikutes ja tegudes eetika alusväärtustest: inimelu pühadus, vägivallast hoidumine, vabadus, õiglus, ausus, vastutus, mõistab töö vajalikkust jne. Milles siis on asi, et selle õppekava järgi õppinud inimesed neid väärtusi sageli ei järgi? Ilmselt pole küsimus mitte niivõrd selles, milliseid väärtusi edastatakse, vaid kuidas.
Senine õppekava vaid deklareerib, milliseid väärtusi tuleb edastada, aga pöörab liiga vähe tähelepanu sellele, kes, kus ja kuidas peaks neid asju käsitlema. Üheks võimaluseks oleks siduda väärtused nn läbivate teemadega, milles nähakse uue õppekava tegemisel ka abivahendit eri ainete integreerimiseks. Läbivate teemade kasuks räägib see, et nii tekib võimalus siduda väärtuskasvatus eri ainetega.
Väärtustest ei tule rääkida mitte ainult eetika, religiooniõpetuse tunnis, vaid ka emakeele ja kirjanduse tunnis, ajaloos, bioloogias ja füüsikas. Emakeeletunnis saab rääkida emakeele ja traditsioonide väärtusest, bioloogias õppida väärtustama tervist, elu ja keskkonda, kodanikuõpetuses demokraatiat ja patriotismi, füüsikas ja keemias kõnelda energiaprobleemidest. Vajame vaid suhtumise muutust. Võimalik, et see tähendab pööret akadeemiliste teadmiste keskselt koolilt väärtustekesksele koolile. Teadmised on väga olulised. Ent teadmised on väga tihedalt seotud väärtustega ja elus peame sageli tegema valikuid erinevate väärtuste vahel. Kooli ülesanne on anda õpilastele oskust väärtusi märgata ja nende vahel valimist põhjendada.
Sageli on tunnis õpetatavast hoopis tähtsam see, mis toimub väljaspool õppekava. Ühine ettevalmistus olümpiaadideks, koolipeo ettevalmistamine, kooliajalehe tegemine või isegi klassikoosoleku läbiviimine on sageli väärtuskasvatuse seisukohalt hoopis mõjusam. Kui uskuda, et iseloom kujuneb harjutamise kaudu, siis on õpilastele vaja anda võimalusi heade iseloomuomaduste kujunemiseks. Kogu õpiprotsess peaks olema koolis läbi mõeldud läbi väärtusprisma. Kas õpitav on õpilasele jõukohane? Kas see on seotud eluga? Kas rakendatavad õpimeetodid arendavad oma peaga mõtlemist? Kas toetatakse koostööd? Kas õpilast julgustatakse oma võimeid arendama? Mida enam anname koolis õpilastele võimalusi ise valida ja otsustada, kaasa mõelda, oma arvamust välja öelda, esitada küsimusi, seda enam arendame neid iseloomuomadusi, mida me neis näha tahame.
Iga õpetaja kujundab õpilaste väärtusi. Ta ei tee seda mitte ainult seeläbi, et puudutab oma aines ette tulevaid väärtusküsimusi, vaid ka oma suhtumise kaudu. Õpetaja, kes ise oma ainet armastab ja sellest vaimustub, suudab ka õpilastes kujundada head suhtumist oma ainesse. Ent tähtis on ka see, mismoodi ta õpilastesse suhtub. Õpetaja, kel napib eneseusaldust, võtab enesekaitseks tarvitusele autoritaarsed kasvatusmeetodid, nõudes distsipliini ja allumist. Kui ta ennast usaldab, saab ta ka õpilastega luua usaldusliku koostöö suhte, mida iseloomustab vastastikune austus ja hoolivus.
Õpetaja vajab toetavat suhtumist nii kooli juhtkonna poolt kui ka lastevanematelt. Uuringud näitavad, et kõige tähtsam väärtuskasvatuse tegur on kooli keskkond ja koolis valitsevad sotsiaalsed suhted. Kuna noored ei käi mitte meie sõnade, vaid meie tegude järgi, tuleb vaadata, kuidas me ise käitume, missugused on täiskasvanute omavahelised suhted ja suhtumine noortesse.
Selleks et õpetaja saaks väärtuskasvatust edukalt läbi viia, on vaja vähendada tema koormust, anda õpetajale vajalikud oskused (kuidas lahendada konflikte, kuidas õpilast kuulata, kuidas temaga väärtuste üle arutleda jne) ning väärtustada tunnivälist tööd (arvestades seda koormuse osana).
Haridus- ja teadusministeerium on algatanud riikliku väärtusprogrammi «Eesti ühiskonna väärtusarendus 2009–2013» ettevalmistamise. Selle eesmärgiks on toetada laste ja noorte väärtuskasvatust nii formaalses hariduses kui ka väljaspool kooli. Tartu Ülikooli eetikakeskuse välja töötatud riikliku väärtusprogrammi kavaga saab tutvuda haridus- ja teadusministeeriumi kodulehel ja eetikaveebis www.eetika.ee, kus on võimalik selle üle ka arutleda.
Kirjutis põhineb Harta Foorumil 1. oktoobril peetud ettekandel.