Gruusia välisminister Eka Tkešelašvili räägib intervjuus Postimehele, mida ta teeks, kui kohtuks ÜRO koridori peal juhuslikult Vene välisministri Sergei Lavroviga.
Gruusial pole NATO suhtes illusioone
11. oktoober 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas kirjeldaksite praegust olukorda Gruusias?
Oluline moment on praegu vaherahu kokkulepete täitmine. Venemaa pole oma kohustusi täitnud, mis viitab selgelt, et tegu on täiesti ettearvamatu riigiga. Mitte ainult Gruusia suhtes, vaid üleüldises plaanis on Moskva näidanud agressiivsust ja ettearvamatust.
Venemaa on ise teatanud, et on väed «puhvertsoonidest» välja viinud…
Vaid osaliselt. Näiteks Akhalgori piirkond pole alates Gruusia taasiseseisvumisest alates konflikti kuidagi kaasatud ega separatistlike grupeeringute kontrolli all olnud. Nüüd, 21. sajandil, saabusid sinna venelased, vallutasid selle ja puhastasid grusiinidest mingi nõukogudeaegse autonoomiapiiri ettekäändel…
Venemaa on tegelikult võtnud kontrolli alla ka neid alasid, mis pole rahvusvaheliselt tunnustatud konfliktipiirkonda kunagi kuulunud?
Just nii, sest kui jutt on olnud separatistlikust Lõuna-Osseetiast, on selle all mõeldud Tshinvali linna ja 15 kilomeetri raadiuses rahvusvaheliselt tunnustatud ala. Sama asi on Ülem-Kodoriga, mis pole kunagi Abhaasia separatistide kontrolli all olnud.
Kas Gori ja Tshinvali piirkondade vahel on mingigi kommunikatsioon säilinud?
Gruusiast sai siseneda ainult venelaste loodud puhvertsoonidesse. Ühendus Tshinvaliga on täiesti läbi lõigatud ning ausalt öeldes polegi sinna praegu kellelgi väga asja, kuna etnilise puhastuse järel on kõik grusiinide omaksed sealt minema kihutatud.
Samuti on katkenud diplomaatilised suhted Venemaaga. Kuidas näiteks käituksite oma Vene kolleegi juhuslikult kohates, kas teretaksite?
Ma ei tea, selliseks kohtumiseks on tarvis ajendit. Siis ma vaataks, kuidas ta käitub.
No aga näiteks mõne ÜRO koridori peal lihtsalt juhuslikult kokku saades?
Tegelikult olen kohtunud hiljuti Lavrovi asetäitjaga, Vene välisministriga. Teretasime ja surusime kätt. Aga Lavroviga pole me sedasi kohtunud, kui see juhtuma peaks, siis vaatame, mismoodi tema tegutseb.
Millest sooviksite esmajärjekorras Vene kolleegiga rääkida, kui niisugune võimalus avaneb?
Gruusia riigi okupatsioonist. Meie jaoks on Venemaa praegu okupant.
Kuidas olete rahul rahvusvahelise reaktsiooniga kriisisündmustele Gruusias?
Oleksime tegelikult tahtnud näha niisugust üksteisemõistmist ning suutlikkust ühendada jõud, mis suutnuks ära hoida augustis puhkenud relvakonflikti.
Näiteks rahvusvahelist survet Vene rahuvalvajate väljavahetamiseks rahvusvaheliste jõududega, mis oleks kindlasti konflikti eskaleerumise ära hoidnud.
Kui reaalseks peate NATO-liikmesuse tegevuskava saamist detsembris?
Muidugi me soovime saada. Meil pole asjade käigu osas ülioptimistlikke illusioone. Kuid me teeme oma kodutööd ning jätkame konsultatsioone. Põhiline, mille üle saame rahulolu väljendada, on liitlaste kinnitus, et NATO uks on meile endiselt avatud ning Venemaa pole suutnud oma tegevusega seda sulgeda.
Saksamaa positsioon ei tee teile meelehärmi?
Raske öelda, sest meil tuleb veel teha kokkuvõtteid viimastest konsultatsioonidest Saksa kolleegidega. Nende muredest ning ootustest, et jõuda ühise arusaamani.
Mida ootate Eesti-suguselt riigilt?
Eesti on lähedane liitlane nii poliitilises kui muuski mõttes. Meie suhted on ammu väljunud poliitika valdkonnast. Need on suuresti ka inimestevahelised sõprussuhted.
Väga oluline, et meil on tunne, et me pole üksi. Eesti on meid toetanud nii väga keerulistel kui parematel aegadel. See annab jõudu meie edasises tegutsemises ning motivatsiooni jätkamiseks.