Homme Lindakivi kultuurikeskuses esietenduvas, aastate eest NO99s laineid löönud tükis «GEP ehk Gorjatšije estonskije parni» kehastavad eestlasi vene näitlejad.
Venelased mängivad eestlasi
12. märts 2011, 12:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milles seisneb eestlaste probleem? Selles, et neid on nii vähe. Ühel heal päeval otsustavad eestlased, et vaja paljuneda, ja kohe. Mõeldud, tehtud!
Ehk just nii võib tüki sisu kokku võtta. Banaanikala Projektiteatri egiidi all astub üles seekord üheksa vene näitlejat, kellest kolmega Arter läbimängu vaheajal jutule sai.
Saame tuttavaks
Konstantin Sedov – hariduselt teatri- ja filminäitleja, saabus Peterburist Tallinna poolteist aastat tagasi seoses eestlanna kosimisega, praegu näitleja ja pedagoog Tallinna Vene Noorsooteatris.
Timur Ilikajev – Tadžikistanist pärit tatarlane, KGB ohvitseri poeg, kes lõpetanud Peterburi teatriakadeemia, mänginud neljas filmis, töötab raadios ja laulab bändis Timur ja Partisanid.
Nikolai Bentsler – Eestis sündinud Vene Teatri näitleja, kes eestlastest publikule tuttav tänu arvukatele filmidele ja seriaalidele, teeb raadiosaadet, juhib teatristuudiot ja jõuab isegi vaegnägijatele huviringi korraldada.
«Minu jaoks eestlase mängimisel probleemi pole,» räägib Konstantin, jäädes – nagu teisedki – nii poliitiliselt kui ka eetiliselt korrektseks. «Pole ju vahet, kas mängida eestlast või hiinlast. Nad kõik on inimesed!»
«Loomulikult on iga rahval oma mentaalsus. Hiinlased eristuvad siiski mingil määral eestlastest ja venelased ameeriklastest,» leiab Timur. «Teatud raskusi tuli meil ometi ette. Mis NO99 lavastuses oli eestlastele naljakas, seda vene keeles ei ole, aga võib-olla on küsimus tõlkes, ei tea. Usun siiski, et publikule on arusaadav isegi see, mis meile arusaamatuks jääb. Vaataja on meist targem.»
«Ei ütleks, et eestlast mängida on keeruline. Olen siin sündinud, oskan täiuslikult vene, eesti, inglise ja saksa keelt, mul on sinine pass ja järelikult olen eestlane,» kostab Nikolai. «Ma ei püüa mängida eestlast, püüan mängida inimest. Ja kui kellelegi saalisistujatest pole see huvitav, siis tõusku püsti ja mingu ära. Puudutame ju tükis olulisi probleeme, millel polegi rahvust.»
Suud lukus!
Midagi avameelset, veel vähem põrutavat eestlase loomuse kohta ei õnnestugi kolmikult välja pressida. Võib-olla peaks enne pudeli viina koos ära jooma? Isegi siis, kui küsida, millist tööd nad näitlejatena eestlase loomuse tabamisel tegid ja milline on eestlase ja venelase mõttemaailma erinevus, on vastused mittemidagiütlevad.
Meil polevatki mingit vahet, pealegi asuvad Eesti ja Venemaa kõrvuti, vastavad nad. Ja naljaga pooleks: vahe olevat vaid selles, et venelane ei suuda perfektselt hääldada sõnu «jää-äär» või «täieõiguslik».
Lõpuks poetab Timur ka midagi sisulist: «Eestlased näevad end etenduses meie silmade läbi. Ja ausalt öeldes ei tundunud meile algul see näidend kuigi loogilisena. No kuidas on võimalik mõnest asjast nii pikalt, lausa kuuel leheküljel ühest ja samast rääkida?
Meie nii pikalt ei räägiks. Meie ütleksime asja välja kahe tekstilõiguga. Ilmselt see, kuidas end laval sellisest olukorrast välja keerutame, ongi eestlasest vaatajale kõige huvitavam. See, kuidas venelased end eestlase nahas tunnevad.»