Mihkel Mutt: Lääs diktaatori meistriklassis

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et lääs ei saa ­Gaddafi vastu eriti midagi ette võtta. Diktaatorit ei huvita, mida maailm arvab. Aga maailma huvitab praegu hoopis Jaapan.
 

Liibüal lasub Iraagi vari. Üldse ei söanda enam keegi läänest mõne arengumaa opositsiooni oluliselt aidata, uppugu vabadusaade seal pealegi verre. Ja ega keegi neid oma pinnale palugi. Võõrvägede sekkumise eest hoiatas ka Aafrika Liit ning Liibüa ülestõusnute palved piirduvad relvade saatmise ja lennukeelu kehtestamisega.

Ameerika annab mõista, et tehku nüüd teised ka vahelduseks midagi. Samas saavad niihästi USA kui EL aru, et nende maine sõltub tulevikus üsna palju sellest, kuidas nad praegu käituvad. Palli antakse üha käest kätte. Kõik mõnavad Gaddafit ja võtavad üha resoluutsemaid poose, aga see ju ei mõju. Gaddafi kamarilja reisivõimaluste läbilõikamine ei säästa inimelusid. Välismaiste pangaarvete külmutamine hakkab mõju avaldama kauges tulevikus, sest Gaddafil on kohvris miljardeid, millega ta võib osta palgasõdureid kust tahes. Väljaviskamine mõnest komisjonist või Bengazhi opositsiooni tunnustamine ei ohjelda diktaatorit vähimalgi määral. Jne.

Hea ja õige on öelda, et igasugune sekkumine peab saama ÜRO nõusoleku, aga on ju teada, kes istuvad Julgeolekunõukogus. Hea ja õige on öelda, et eelkõige peaksid lahendusi pakkuma Araabia Liiga ja Aafrika Liit. Araabia Liiga ongi nüüd andnud heakskiidu lennukeelu kehtestamisele (üllatus!). Aga lääs sooviks araabia maade minimaalsetki praktilist osalust (näiteks välihaiglate rajamist). Mis puutub üsna ebalevasse Aafrika Liitu, siis Gaddafi tasub 20 protsenti selle organisatsiooni eelarvest ja Liibüa on teinud olulisi investeeringuid 20 Aafrika riiki.

Vaieldakse õhusõidukeelu üle – kas see on sõjaline meede ja kui tõhus? Keeldu on lähiajaloos kaks korda kasutatud. Kurdistani kohal ei läinud õhusõjaks, aga keeld ise Saddami klikki ka ei murendanud. Bosnia sõja ajal ei takistanud keeld Bosnia serblaste maaväge Srebrenica massimõrva korda saatmast. Gaddafi õhujõud koosnevad enamikus külma sõja aegsetest lennukitest ja spetsialistid arvavad, et ta loodab rohkem tankidele ja lahingkopteritele, mida lennukeeluga ei halva. Muide, keelu n-ö rakendamine maksaks (sõltuvalt territooriumi suurusest) minimaalselt sada miljonit dollarit nädalas. Aga selle moraalne mõju oleks muidugi suur.

Asi pole üksnes selles, kas Gaddafi kukub või mitte. Juba on toimuvat toodud õpikunäiteks selle kohta, et kui diktaatoril on piisavalt visadust ja julmust, siis ta jääbki võimule. Ainult lödipüksid lasevad jalga. Ja kõik välisriigid, kes praegu teda hurjutavad, hakkavad uuesti temaga läbi käima. (Ega pärast Tiananmeni väljaku veresauna ka elu seisma jäänud.)

Siiski, oletame, et Gaddafi kukub ... kunagi. Kogu see kooskõlastamine ja otsuste turvapadjastamine venib aga ajal, mil tapatalgud käivad. On täiesti võimalik, et kui miski ei muutu, hukkub lahingutes ja järgnevates karistusoperatsioonides paarsada tuhat inimest.

Seoses sellega ei saa mööda Hitlerist. Neil on Gaddafiga natuke ühisjooni. Isegi välimuselt, kuigi Gaddaffi on nägusam. (Vaadakem teda, see on ju vana filminäitleja nägu!) Mõlemad on väga teatraalsed. Mõlemad on psühhopaadid ja kinnis­ideedega. Mõlema tegelikkusetaju on tugevasti nihkes, kuigi mitte igas suhtes. Välismaaga läbi käies ilmneb mõlema puhul tähelepanuväärne praktiline kavalus.

Praegu on aga oluline suhtumine oma lähiümbrusse, rahvasse. Kui kuulda Gaddafi viimase aja segaseid, vaevalisi ja hüsteerilisi kõnesid, milles küll puudub Hitleri hoogsus, ilmneb, et temagi usub siiralt, et rahvas teda piiritult armastab. Hitleril läks sarnane tunne üle alles natuke enne päris lõppu, mil ta otsustas, et rahvas ei vääri teda ja peab hukkuma koos temaga. Gaddafi võib samuti valida «jumalate hämaruse» ja vägeva katastroofi.

Euroopa olukord on nadi, sest paljudel firmadel on Liibüas suured ärihuvid. (Neid on muidugi ka teistel ja näiteks Türgi käitub praegu palju vaoshoitumalt kui äsja Egiptuse puhul.) Kõrge kvaliteediga nafta nimel on kaua aega silma kinni pigistatud selle suhtes, mis Gaddafil kodus toimub, ja sellest ka süümepiinad.

Muide, Gaddafil olevat olnud kokkulepe immigrantide asjus. Ei, mitte see, millest kõik teavad, see tähendab Itaaliaga, vaid palju laiem ja üldisem. Piltlikult öeldes: ta peksab Mustast Aafrikast tulijad tagasi, Euroopa aga jätab rahule. Niiviisi arvas ta hoidvat Euroopal m…e pihus ja oli äärmiselt üllatunud, kui Euroopa hakkas nõudma tema lahkumist. Kas siis Euroopa ei taipa, et kui teda ei ole, ujutab ligi 300 000 musta immigranti Euroopa üle?!

EL on väliselt ühtne. Siiski, Saksamaa ei poolda üldist lennukeeldu. Üllatuse serveeris kolleegidele Prantsusmaa. Nende endine tubli välismister astus Tuneesia puhul reha otsa ja pidi ametist lahkuma. Ka Egiptuse sündmustes magati «õige hetk» maha. Ehk tahtis Sarkozy nüüd seda tasa teha.

Igatahes kuulis Brüsselis viibiv uus välisminister Juppe hämmeldunult

(n-ö meedia kaudu), et president on otsustanud tunnistada Élysée paleed väisanud ülestõusnute esindust kui «seadusandlikku opositsiooni». Kurjad keeled räägivad, et sellesse kuulus viimasel hetkel värvi vahetanud endisi režiimimehi eesotsas julgeolekuministriga. Räägitakse ka, et Sarkozy innu taga oli isiklik vimm Gaddafi vastu ühelt varasemalt kohtumiselt, mil «kõrbevalitseja» olevat «Sarko» oma arrogantsusega varju jätnud. Meeste mängud.

Mida teha? Anda ülestõusnutele relvi. Kalašnikovidega ei saa tankide ja lennukite vastu, olgu moraal kui kõrge tahes. Võiks küsida, kuidas on ülestõusnutel siiani niigi hästi läinud. Asi selles, et Gaddafi tuli võimule sõjaväelise riigipöördega. Ilmselt ta mõistis, et teised võivad tahta seda korrata. Sellepärast on ta armeed meelega nirul tasemel hoidnud (v.a mõned siseväed). Muide, paljud ohvitserid sõdivad praegu Gaddafi poolel seepärast, et too on lasknud nende perekonnad pantvangi võtta.

Tuleks vist kõigele vaatamata asuda vahendama ja läbi rääkima. (Ennast on pakkunud näiteks sõber Chavez.) Aeg töötaks Gaddafi vastu. Kas või selles mõttes, et ülestõusnud saaks aega sõjaliseks väljaõppeks. Pärast tempo mahavõtmist mõistaks järjest rohkem Gaddafi pooldajaid, et pikas perspektiivis ei ole see siiski kasulik. Võimalik, et selle nimel tuleks lubada amnestiat, see tähendab, et endisi võimuesindajaid ei hakata uue korra ajal kohe lintšima. See hirm kannustab praegu paljusid. Kodusõda on hull reaalsus. On vihjatud ka uue Somaalia võimalusele.

Nende ridade kirjutamise ajal kukkus mu akna vastas katuselt teele lund. Paar inimest kargas eemale, keegi viga ei saanud. Täitsa juhuslikult panin seejärel teleka mängima. Kõikidelt maailmakanalitelt tuli ainult Jaapani maavärin. See, kuidas kopterilt filmitud tsunami liikus üle maa, meenutas katastroofifilmides arvutigraafika abil tehtut. Pikaks ajaks on Liibüa teema tagandatud number kaheks.

Enne nn jasmiinirevolutsioone oli Aafrika peateemaks Elevandiluurannikul toimuv. Seal on vahepeal olukord veelgi hullemaks läinud ja kodusõda ukse ees. Aga sellele jääb nüüd ruumi vähem. Hiljutisest Christchurchi maavärinast ei tasu üldse rääkida. Ja täitsa nagu kusagilt kaugelt meenub, et on olemas ka säärane nähtus nagu Zimbabwe, Mugabe ja Tsvangirai. Pole raske aimata, kellele säärane fookusest väljas olek kasuks tuleb. Mõistad, miks jäi Eesti annekteerimine omal ajal nii kenasti Pariisi langemise varju.