Kaspar Näf : Austria kameeleoni Jörg Haideri surma puhul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alles kaks nädalat tagasi saadi Austrias taas teada, et Jörg Haider elab. Üheksa aastat Kärnteni provintsi kuberneri ametit pidanud poliitik, kelle igapäevaseid tegemisi suuremates meediakanalites viimastel aastatel enam päevast päeva ei kajastatud, suutis pärast kahekuulist valimiskampaaniat kolmekordistada oma erakonna saadikukohtade arvu.
See tulemus – ligi 11 protsenti häältest ja 21 kohta 183-kohalises Austria alamkojas – ületas Haideri ja tema erakonnakaaslaste (Bündnis Zukunft Österreich – BZÖ) kõige julgemaid unistusi. Valimisvõidud olid aga alati Haideri tugevaks küljeks: juba Austria Vabaduspartei (FPÖ) juhina suutis Haider saada stagneerunud 1980.–1990. aastate Austrias tuntuks ja usaldusväärseks inimeseks ning kolmeteistkümne aasta jooksul peaaegu kümnekordistada oma erakonna toetust. FPÖ kasvas tänu Haideri karismaatilisele poliitstiilile nn «protsendierakonnast» (kolme kuni viie protsendi valijate toetus) oma 27 protsendiga 1999. aasta valimistel tõsiseltvõetavaks jõuks.
Haider sõlmis Wolfgang Schüsseliga valitsuslepingu ja põhjustas Euroopa Liidu sanktsioonid. Sellest ajast on Austria parempoolne nn kolmas leer läbi teinud raskeid aegu, lõhkiminekuid ja tülisid. Haider rajas 2005. aastal oma erakonna BZÖ ja jäi Kärntenisse, kus sai 2004. aasta provintsivalimistel üle 42 protsendi häältest. Pärast hiljutisi valimisi aga oli provintsimehena unustatud Haider taas üks Viini võimumehi, kes tahtis saada koalitsiooni osaliseks rohkem kui kunagi varem. Kaks nädalat hiljem oli ta aga juba siit ilmast lahkunud.
Valimispäeval ilmnes aga veel üks teine Haideri külg: samal ajal, valimispühapäeval kell 17, kui avalikustati esimesi tulemusi, oli Haider veel Kärnteni pealinnas Klagenfurdis ja andis sealselt erakonnapeolt oma esimest kommentaari. Tund või poolteist hiljem nähti teda aga juba Viinis parteikaaslasi kätlemas ning kell pool kaheksa parlamendihoones Austria uudistesaates koos teiste erakondade esindajaid valimistulemusi hindamas. Seejärel toimus suur erakonnajuhtide diskussioon, kus Haider näitas üles oma naljasoont ja sõimas samade sõnadega oma poliitilist vastast: Haider oli hüperaktiivne, pidas kõnet siin ja seal. Ta osales igas ürituses. Ta külastas õlletelke, avatseremooniaid, majandustegelaste foorumeid ja oma erakonna üritusi üksteise järel.
Ja hiljuti lindistas ta isegi soololauljana ühe Kärnteni rahvalaulu. Haider ei jäänud kunagi seisma. Kuulsaks sai ka tema auto pagasiruumi sisu. Seal oli Haideril alati rahvariided vanade inimeste üritustele minekuks, teksapüksid disko jaoks ja rätsepaülikond koos lakk-kingadega peenemate ürituste tarbeks. Igal pool oli ta väga sõbralik ja tänaval teretas alati kõiki, kes talle vastu tulid. Ta kuulas ka ära igaühe mured ja neid tõsiselt võttes otsis bürokraatiavabu lahendusi.
Et Haider püüdis kõikidega hästi läbi saada, oli ta tahes-tahtmata ka kameeleon: Haider oli üheskoos visionäär ja tagurlik natside austaja, kõrgkihi esindaja ja sotsiaalne revolutsionäär, islamikriitik ja araablaste sõber (Saif al-Ghadafi oli ta isiklik sõber), üleilmastumise arvustaja ja ELi-fänn, riigimees ja mees rahva seast. Ta kabineti seinal rippus USA lipp, kuid samas külastas ta Saddam Husseini veel siis, kui teised poliitikud plaanisid Iraagi diktaatori vastu sõda.
See Haideri temperament ja energia, mis oli teda edule aidanud, sai talle lõpuks ka saatuslikuks. 10. oktoobril oli Kärnteni rahvuspüha. Haideril oli mitu kohtumist, ta andis oma viimast intervjuud ja õhtul käis juba uue ajakirja esitlusel. Sealt sõidutas sohver Haideri Klagenfurti, kus Haider istus viimast korda rooli taha. Sõit oma ema 90. sünnipäevale jäi tema viimaseks sõiduks.