Eesti võimudel aitab Liibanonis pantvangikriisis orienteeruda Afganistani-kogemusega diplomaat Daniel-Erik Schaer, samas kui kulisside taga tegutsevad mitmendat päeva meie eriteenistused.
Eesti annab Liibanonis endast maksimumi
/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
26. märts 2011, 00:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Afganistanis Eesti asjurina diplomaatilised tuleristsed saanud Schaer lendas neljapäeva õhtul Beirutisse Brüsselist, kus ta töötab Eestit välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes esindava Harri Tiido alluvuses.
Schaeril, keda kolleegid iseloomustavad kiire taibuga ja leidliku asjaajajana, kulus terve eilne päev kohalike võimudega suhtlemisele. Sealhulgas lükkas ta välisministeeriumi kaudu ümber Liibanoni ajakirjanduses levinud info, et kohalikel julgeolekujõududel õnnestus tabada üks võimalik pantvangistamisega seotud isik.
Schaeri omast olulisemgi on aga vast töö, mida vangistamislooga seoses peavad kulisside taga ajama meie eriteenistused, kes olid eilseks pannud olukorra lahendamiseks mängu oma kõikvõimalikud kontaktid välisriikides.
Välisministeeriumi teatel loodi juhtumi lahendamiseks kriisikomisjon, kuhu lisaks neile kuuluvad veel kaitseministeeriumi, siseministeeriumi ja riigikantselei esindajad. Lihtsustatuna öeldult tähendab see, et sinna komisjoni kuuluvad ametnikud kõikidest Eesti eriteenistustest – kapost, teabeametist ja välisluurest.
Kõnekas on ka fakt, et Brüsselis viibiv peaminister Andrus Ansip kohtus Liibanonis juhtunu asjus Prantsusmaa kolleegiga. Arvestades, et prantslastel on Liibanonis ajaloolistel põhjustel paremad kontaktid, on ilmselge, millest sellise tasemega poliitikud omavahel rääkisid.
Kõige kõrgemal poliitilisel tasandil tuntakse juhtunu pärast muret ka Liibanonis, kust sajad turistid on hakanud eestlastega juhtunu järel lahkuma. Siiani ollakse erineval arvamusel selles, kas pantvangistatud eestlased võidi kohe pärast intsidenti peita kuskile lähedusse või toimetati nad kiiresti naaberriiki Süüriasse.
Kohalikud jõustruktuurid on veendunud vaid selles, et inimröövi taga olid professionaalid ja see oli hoolega ette planeeritud. Sellele viitab kas või see, et sündmuskohalt lahkumiseks olid röövijad valinud teed, mida jälgida oli kohalikel võimudel tavalisest keerulisem.
Rattamatkal rööviti eestlased Jaan Jagomägi, Kalev Käosaar, Madis Paluoja, August Tillo, Priit Raistik, Martin Metspalu ja Andre Pukk.
Rühmitused
Liibanoni meedia on seoses Eesti rattaturistide röövimisega Bekaa orus teinud oletusi röövi toimepanijate ja nende motiivide kohta.
• Ühe teooria järgi on röövi taga Palestiina Vabastamise Rahvarinde Keskväejuhatus (PFLP-GC), millel on Süüria piiri lähedal Kfar Zabadis sõjaväebaas. Rühmituse esindaja on aga kategooriliselt eitanud seotust inimrööviga.
Tegu on Süüriale äärmiselt lähedase terrorirühmitusega, mis lõi 1968. aastal lahku Palestiina Vabastamise Rahvarindest (PFLP). Seda juhib asutamisest saadik endine Süüria armee ohvitser Ahmed Jibril, kes oli vastu sellele, et marksistlik PFLP pani liigset rõhku poliitikale.
Rühmitus on vastu igasugusele leppimisele Iisraeliga ega toeta seetõttu ka Lähis-Ida rahuprotsessi.
• Bekaa org on tuntud ka Hezbollah’ liikumise tugipunktina. See šiiitlik mässuliste rühmitus on ühtlasi üks Liibanoni mõjukamaid erakondi. Organisatsiooni toetavad eeskätt Iraan ja Süüria.
Rühmitus tekkis Liibanoni kodusõja ajal pärast Iisraeli sissetungi 1982. aastal. Hezbollah’ liidrid on korduvalt nõudnud Iisraeli hävitamist.