Arko Olesk: musta auku voolav raha

Arko Olesk
, Tarkade Klubi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pm

Oktoobri algus on ainus kindel kord aastas, mil ajaleheveergudel teadusteemasid kindlalt kohata võib. Ja kui tihti libisevad ajalehenupud sujuvalt üle Nobeli preemia väärilise teadustöö sisust ning keskenduvad rohkem premeeritute isikutele, siis üht ei unustata kunagi mainimast – preemiasumma suurust.


Kuigi see pole tegelikult kuigi märkimisväärne võrreldes näiteks jalgpallurite või Hollywoodi näitlejate tasudega (kümme miljonit Rootsi krooni, umbes 16 miljonit Eesti krooni, mis pealegi veel tavaliselt mitme peale jagatakse), teavad ajakirjanikud hästi, et see on nupp, millele vajutades hõlpsalt lugejate tähelepanu köita ja emotsioone esile kutsuda saab.


Nii positiivseid kui ka negatiivseid: rahal on teatavasti imepärane võime kergitada sotsiaalset staatust nii isiku enese tarvis kui ka teiste silmis, mis vähemalt osaliselt näib olevat meisse sünnipäraselt programmeeritud. Rahaga seotud negatiivseid emotsioone oleme aga viimastel kuudel meedia vahendusel saanud omajagu.


Septembri alguses käivitatud (ja pea kohe uuesti remondiks seiskunud) superkiirendi LHC pääses selles osas ehk isegi imestamapanevalt kergelt. Füüsikaväliste kriitikute kogu aur läks pigem maailmahävituslike mustade aukude haipimise peale ning eksperimendi maksumus jäi selle varju.


Olgu siis meel­­­­detuletuseks öeldud, et levinuim arv selle maailmas suurimaks eksperimendiks tituleeritud seadme ehituskuludeks on umbes 60 miljardit krooni, kõiksugu muid kulusid juurde arvestades ei jää eksperimendi käivitamise maksumus just palju alla Eesti aastasele riigieelarvele. Õige pisikese tilgakese jagu on seal ka Eesti maksumaksjate raha.


Jättes kõrvale need igipõlised nurisejad, kellele on pühaduseteotus kõik muud summad, mis ei lähe pensionide tõstmiseks, kõlas LHC summa osas ka asjalikumaid kriitilisi hääli. Näiteks Briti valitsuse endine teadusnõunik David King, kelle arvates on maailmas praegu probleeme, näiteks võitlus ülerahvastatuse, energiakriisi ja kliimamuutustega, mis vajavad raha ja ajupotentsiaali pakilisemalt kui füüsika alusuuringud.


«21. sajandi ülesanded on kvalitatiivselt teistsugused kõigest, millega meil seni on tulnud silmitsi seista,» rääkis ta septembri alguses. «Seepärast peab teaduse ja tehnoloogia prioriteedid üle vaatama ning ühiskonna seesmised hoiakud teaduse ja te­h­­­no­loogia suhtes ümber kujundama.»


«Väga tore on näidata, et suudame saata Marsile kulguri, väga tore on avastada, kas Higgsi boson on olemas või mitte, kuid me peaksime inimesi suunama suuremate ülesannete juurde, mille puhul on tulemus tsivilisatsioonile määrav.»


Mitte et nende ülesannete välja valimine kergem oleks kui mis tahes teine piiratud eelarve tingimustes tehtav poliitiline valik. Näiteks lõplik jagusaamine lastehalvatusest läheb hinnanguliselt maksma umbes 12 miljardit krooni; et kõik maailma lapsed saaksid 2015. aastaks alghariduse, nagu näeb ette üks kaheksast ÜRO aastatuhande arengueesmärgist, kulub 100–150 miljardit krooni. Nimekiri, nagu ette kujutada võite, on lõputu (kuigi, kahjuks või õnneks kahvatuvad kõik need summad finantskriisi järel päästerõngana välja heidetavate kõrval).


Selles valguses võib tõepoolest põhjendatult kõlada küsimus, kas hiigelsummade investeerimine seadmesse, mille kohta teavad inimesed peamiselt alusetut kõmu, et seal võivad tekkida Maa alla neelavad mustad augud, ja mida võiks pilgata füüsikute pelka uudishimu rahuldavaks kõrgtehnoloogiliseks mänguasjaks, on ikka tarvilik.

Sellised arvamusavaldused toovad loomulikult kaasa pahase reaktsiooni neilt, kes on rohkem asjasse pühendatud. Vastuargumendidki on mõjusad – kuidas universumi olemuse parema mõistmise kõrval kasvab sellistest suurtest projektidest välja ka kõiksugu praktilisemaid, elu paremaks muutvaid rakendusi meditsiinivallast infotehnoloogiani ja aitab kaudsemalt kaasa nendesamade põletavate probleemide lahendamisele.


See ei ole vaidlus, kus selgub tõde, sest mingit pidi on õigus mõlemal poolel. Lõpuks taandub kõik ikka poliitiliste valikute tegemisele, mille juures tulevad mängu juba mitmed teised tegurid. Ka eelarvekärped, kui majandusel ei peaks parasjagu minema nii hästi kui oodatud – tuttav lugu, kas pole.


Meil kinnitas peaminister Andrus Ansip kevadel, et eelarvekärped teadus- ja arendustegevust ei puuduta (mis muidugi ei välista, et lõpuks see siiski vaikselt ära tehti), teistes riikides on sarnastes olukordades valulikud otsused siiski langetatud.
Sel suvel tühistasid sakslased plaani saata Kuu ümber tiirlema sond, mis oleks meie kaaslase pinda kaardistanud enneolematu täpsusega. USAs ja Inglismaal tõstavad füüsikud ikka ja jälle häält, et veel kärpeid ning riigi teadus muutub konkurentsivõimetuks. Pidevalt on eelarvega hädas USA kosmoseagentuur NASA, kellelt ühelt poolt oodatakse suurejoonelisi saavutusi rahvusliku kosmoseuhkuse alalhoidmiseks, teiselt poolt tõsist teadustööd, kuid kes on sunnitud toimetama eelarvega (2008. aastal 173 miljardit krooni), mis nende sõnul kumbagi õieti teha ei luba.

Tänavuse aasta eelarvet arutades tõmbas USA Kongress maha ka näiteks järgmise suure füüsikaeksperimendi, katselisele termotuumareaktorile ITER mõeldud aastamaksu. Kuigi see eksperimenti, mille tarvis buldooserid Lõuna-Prantsusmaal juba ehitusplatsi tasandavad, palju ei takista, näitab see ilmekalt, millistes tõmbetuultes suured teadusprojektid seisma peavad. Teaduse tegemine on alati kallis, läbimurdelisi projekte, nagu LHC ja ITER, enam riigid üksinda teha ei suuda, mida rohkem on aga koostööpartnereid, seda suurem on kõiksugu tõrgete oht. Eriti praegu, kui kõigi mõtted on finantskriisi manu.


Ent just nüüd on õige aeg panustada teadusesse, väidab äsja Suurbritannia uueks teadusministriks saanud Paul Drayson. Just nii on võimalus kogu maailma räsivast kriisist väljudes olla paremal positsioonil kui teised.


Väike kriis on teinekord isegi kasulik. Vaevalt oleks osa­kestefüüsikud nii palju ja püüdlikult selgitanud LHC eksperimendi olemust ja osakestemaailma saladusi, kui neid poleks selleks sundinud vajadus ümber lükata absurdseid, ent võhikule usutavalt kõlavaid väiteid maailmalõpu võimalikkuse kohta. Kriis sunnib kommunikatsioonile ja valgustab telgitaguseid, nii nagu nüüdki teame märksa paremini rahanduse ja panganduse toimimisviise.


Ehk tuntuim näide on Hubble’i kosmoseteleskoop, mille NASA direktor järjekordsetel kitsastel aegadel oli sunnitud eelarvest maha tõmbama. Ent seadme vajalikkuses veendunud astronoomid algatasid aktiivse lobikampaania ja võitlesid teleskoobi ikkagi välja. (Säästurežiimis tegutsedes juhtus küll nii, et seadme peegel jäi veidi vigaseks ning saadetud pildid tulid udused. Päästemissioon läks muidugi pea sama kalliks kui teleskoop ise.)


Teadusesse investeeritud raha pole musta auku kaduv raha, kuigi selle viljad pole nii kiiresti küpsevad ja kaudsem kasu ühiskonnale ei ole joonlauaga mõõdetav. Suured summad tekitavad alati küsimusi õigustatuse osas ja emotsionaalselt pole teadus sugugi mitte esimene valik, kuhu panustada. Teadlaste ülesanne on näidata üles ühiskondlikku aktiivsust ja käia välja sobivad vastukaalud raha tekitatud emotsioonidele.

Ajakirja Tarkade Klubi peatoimetaja ja Londoni Imperial College’i teaduskommunikatsiooni magistrant Arko Olesk kirjutab kord kuus Postimehe arvamusküljel mõnel maailma teadusajakirjanduse põletaval teemal.

Teadus ja raha (summad Eesti kroonides)


Nobeli preemia – 16 mln
Eesti Teadusfondile uurimistöödeks eraldatud raha 2008 – 130 mln
LHC eksperimendi ehitamise kulud – 60 mld
Soome Olkiluoto tuumajaama kolmanda reaktori hinnangulised ehituskulud – 70 mld
ITERi eksperimendi hinnangulised ehituskulud – 71,5 mld
Eesti riigieelarve 2009 – 97,8 mld
Vene-Saksa gaasitoru hinnangulised ehituskulud – 125 mld
NASA eelarve 2008 – 173 mld
USA esialgne finantskriisi päästeplaan – 7 triljonit

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles