Priidu Pärna: juristid – õiguste kaitsjad või «tähenärijatest valgekraed»

Priidu Pärna
, notar, Eesti Juristide Liidu president
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priidu Pärna
Priidu Pärna Foto: Pm

Täna, kui Tartus algavad XXX õigusteadlaste päevad, on õige hetk küsida, milline on praegu juristide roll ühiskonnas. Kui vaadata sõjaeelset Eestit, siis on lihtsam nimetada neid poliitikuid, kellel polnud juriidilist haridust.

Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnast saadud teadmised kujutasid endast head materjali, mille abil laduda õigusriigile toekas vundament. Veel nüüdki paneb kadestama tollaste Riigi Teataja numbrite arusaadav ja loogiline tekst. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna rahvusvahelise õiguse õppetooli professori Ants Piibu juhtimisel oli meie välisteenistuse taimelava.


Iseseisvumise taastamisel Eesti juristkond tõrvikukandja rolli ei mänginud. Vaba õigusteaduslik mõte vajas alles kammitsatest vabastamist. Riigikogu koosseisust leiame vaevalt kümmekond juristi. «Tähenärijatest valgekraede» rohkust avalikus sektoris on isegi peetud takistuseks vaba poliitilise tahte kujundamisel.


Jah, jäägugi juristid siis oma liistude juurde. Olgu meie ülesanne õigusriigi tagamine. Kohtutel, advokatuuril ja vabaühingutel on siin ääretult suur roll. Riigi jõustruktuurid on tugevnenud ja isikute põhiõigused vajavad sõltumatut kaitset. Inimeste teadlikkus oma (põhi)õigustest ja õigusalane nõustamine on demokraatia garantiiks ja rohuks politseiriigi vastu.


Võimul on ikka kombeks oma võimupiire kombata ja neid vahel ületada. Juristide ülesanne on kodanikke julgustada oma õiguste ja sõnavabaduse eest seisma ning riigihirmu ületama. Riik on meie oma, me ei ole selle alamad.


Õigusriigi tagatiseks on õigusnihilismi ehk õiguse eitamise vastu seismine. Meie kooliprogrammis tuleb paremini selgitada, kui tähtis on kinni pidada õigusest kui ühiskondlikust kokkuleppest. Liikluseeskirja eiramine on näide, kuidas kogukonna arusaam reeglitest on omandanud täiesti teise kuju võrreldes kirjutatud õigusega.
Õigusest kinnipidamist aitaks tugevdada ka see, kui õigusloome kujundamisse kaasataks rohkem kodanikuühiskonda, kuid kahjuks teeb selles osas tegelik elu vähikäiku. Hoolimata lubadustest valimisprogrammides.

Õigusriigi ja õiguskuulekuse garandiks on õigusrahu. Ühiskond tahab õiguskorra stabiilsust, mis loob aluse ka majanduse arengule. Olgu püsiv õigussüsteem ravimiks ka majandussurutisest väljatulemisel ja investorite usalduse säilitamisel. Euroopas lähenetakse seadusloomele muu hulgas õigusökonoomika ja halduskoormuse mõõtmise joonlauaga. Oleme väsinud aina uutest seaduse muutmise seadustest. Tõsiselt saab võtta normi, mis on püsinud vähemalt ühe põlvkonna.


Väga lihtne on ajada probleem seaduse süüks ja seejärel kergema vastupanu teed minnes seadust muutma asuda. Seadust ei tohi muuta süsteemi ilu pärast, poliitilisest jonnist ega enesejäädvustamise vajadusest. Ja kas valitsusel on üldse õigus viia ellu ulatuslikke reforme, mille kohta valimiste käigus pole rahvalt mandaati küsitud? Inimeste harjumus elada väljakujunenud ühiselu reeglite järgi on väärtus iseeneses. Seadusandlikud vapustused on nagu terviserike, mis sunnib inimest oma elu täiesti ümber korraldama.

Teatud mõttes on hea, et riigikogu vaevleb tööpuuduse all. On täiesti normaalne, kui aasta kõige tähtsamaks seaduseelnõuks on riigieelarve ning riigikogu tegeleb strateegilise aruteluga. Parlament ei ole saeveski. Tuleb nõustuda riigikontrolör Mihkel Oviiriga: parlamentarismi sarjajad mitte lihtsalt ei sae oksa, millel istuvad, vaid on lausa läinud kirvega juurima demokraatia õunapuud, mille vilju me maitseme.


Eesti õigusteadlaste päevadest võib veebi vahendusel igaüks osa saada. Töölepingu muutmine, samasooliste abielud, ajakirjanduse ja avalikkuse osa kohtumõistmisel, kohtureform – need on vaid osa teemadest, mis seekord kõne alla tulevad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles