Eva Piirimäe: kas moraalne rahvuslus on võimalik?

Eva Piirimäe
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Illustratsioon: Eero Barndõk

TÜ poliitikafilosoofia õppejõud Eva Piirimäe leiab, et peatse haridusministri Jaak Aaviksoo seisukoht valetamise õigustatuse suhtes ei ole midagi uut, vaid tegu on vana ideega, mida poliitikas palju kasutatakse.
 

Eesti avalikkust raputab endise kaitseministri ning peatse haridusministri Jaak Aaviksoo otsekohene tunnistus, et rahvuse «psühholoogiline kaitse» hõlmab ka oma ajaloo teadlikku ilustamist või otsest valetamist.

Aaviksoo avalduses ei ole iseenesest midagi uut – tegemist on vana ideega, mida tänapäeval enamasti lihtsalt välja öelda ei söandata. Selle idee rakendamist poliitikas leidub aga endiselt küllaga.

Ei ole kahtlust, et rahvuslikel müütidel on tugev motiveeriv roll. Ilmselt üks levinumaid eesti ajaloolisi müüte on müüt rahvuslikust ühtsusest, mis kunagi on valitsenud. Ei piisa näiteks Eesti Vabadussõja meenutamisest ning tänutundest selles iseseisva Eesti eest võidelnute vastu, vaid usutakse, nagu oleks eesti rahvas selles võidelnud ainult ühel, s.o õigel poolel.

Vajalikul hetkel saab sellele müüdile apelleerides kutsuda rahvast üles ka tänapäeval koonduma. On mõistetav, et üks kaitseminister näeb ja tunnustab sedasorti müütide olemasolu ning jõudu. Ent mõistetav ei ole see, kui ta õigustab niisugust mõtlemist kui ainuvõimalikku ja kui iga rahvuse «õigust».

Ei õigustata seega ju mitte ainult valetamist enda ja teiste kohta, vaid loobutakse tegelikult moraalist ülepea. Erinevad tänapäevased moraalisüsteemid on ühel meelel vähemalt kahes asjas. Moraal eeldab võimet ennast kõrvalt vaadata ja kriitiliselt hinnata. Eneseimetlus – isegi kui see on kollektiivne eneseimetlus – ei ole moraalne.

Kas sellega seisame dilemma ees, kus peame valima poliitika ja eetika vahel? Veel enam, näib, et valida tuleb ka rahvusluse ja eetika vahel? Küsimus on seega selles, kas Aaviksoo välja käidud vanale ideele on tegelikkuses alternatiivi – kas moraalne rahvuslus on võimalik ning kas see suudaks täita ka «psühholoogilise kaitse» funktsiooni?

Moraalne rahvuslus

Ma ei ole kindel, kas rahvuslust saab universaalse moraali nõuetega täielikult ühildada – tundub tõenäoline, et teatud piirjuhtudel vastuolud ja valusad dilemmad jäävad, seda enam et ka moraalis endas ei ole väärtuskonfliktid välistatud. Ent pole sugugi võimatu kujutada ette rahvuslust, mis seab moraalinõuded endale orientiiriks ja toetab ka indiviidide moraalset arengut.

Oma eripärase kultuuriruumi – selle ajalookogemuse ning ühiskondliku teemade ringi – teadvustamine motiveerib juba iseenesest seda südamesse võtma ja ka ise sellesse panustama. See on rahvuslus üldisemalt.

Moraalne rahvuslus taotleb aga enamat – see sisaldab ka oma rahvuse tegude kaalumist inimliku moraali ja üldiste moraalsete väärtuste vaatepunktist ning vastavalt vastutuse võtmist oma rahvuse (ja sellega seonduvalt ka riigi) tegude eest. See tähendab ka püüet neid norme siiralt oma kaasajal järgida.

Kui riigid saavad võtta ka väga konkreetse poliitilise vastutuse (nt tasuda reparatsiooni või avalikult vabandust paluda vms), siis rahvuslik moraalne vastutus seisneb eeskätt teatud reflektiivsetes emotsioonides, mida me tunneme ja avalikult väljendame, kui oma ajalugu või kaasaega hindame.

Uhkuse kõrval on siin oluline emotsioon ka häbi. Seesugune vastutustunne ei eelda tingimata oma rahvuse (ega ka teiste rahvuste) käsitlemist seesmiselt ühtsena. Kindlasti ei ole vaja ka täielikult samastuda oma ajalooliste või kaasaegsete rahvuskaaslastega. Oluline on lihtsalt, et me tunneme end nendega seotuna ning nende kordasaadetu pärijaina.

Moraalne rahvuslus ja ideoloogiline rahvuslus, nii nagu ka moraalne ning egoistlik individuaalne elu, on kaks erinevat poolust muidugi vaid teoorias. Me ei suuda kunagi oma enesekesksest (ja eneseõigustuslikust) vaateväljast täielikult välja murda. Ka soov elada moraalselt ei ole iseenesest veel mingi garantii, et oma enesekesksust ka tegelikult vähendada suudetakse.

Päris kindlasti ei ole ka enese distantseerimine minevikueksimustest veel moraali jaoks piisav, kui kaasajal jäädakse truuks mõtlemismustrile, mis neid inspireeris. Veel enam, on oht, et me rakendame just sellesama moraalse hoiaku ikkagi oma egoistliku vankri ette – kas siis tahtmatult või täiesti tahtlikult. Väiksekski edasiliikumiseks on vaja tõsist ja siirast püüet, valmisolekut muuta oma enese- ja väärtushinnanguid, aga ka teadlikkust sellest, kuidas identiteedipoliitika toimib.

Tähtis on endale teadvustada, et riigivõimu esindajad on osavad isegi neidsamu moraalseid tundeid ära kasutama. Vene ajalookomisjoni soovitused lähtuvad moraalse rahvusluse printsiibist, ent esialgu ei ole veel kaugeltki selge, kas nendesamade deklaratsioonidega ei hakata taotlema legitiimsust praegusele autokraatlikule režiimile.

Mingiks garantiiks ei ole ka riigikorralduse demokraatlikkus – nt USA identiteedipoliitikas rõhutatakse oma riigi põhiseaduslikke väärtusi, ent unustatakse samas enesekriitiliselt mõelda sellest, kuidas tegelikult võrsub sellest uhkusest paljudel juhtudel ka täiesti pime üleolekutunne. Puudub soov ja võime mõista teisi rahvusi, mille tagajärjel tegelikult puudub ka sisuline respekt inimsuse suhtes.

USA sõdurite kuriteod vangivõetud vaenlase sõdurite või ka tsiviilelanike suhtes Iraagi sõjas on siin selge näide sellise identiteediloome praktilistest tagajärgedest. Kohane moraalne reaktsioon peaks selles kontekstis olema häbi. Muidugi leidub ka neid ameeriklasi, kes just nõnda tunnevadki, kuid paraku töötab riiklik identiteedipoliitika täpselt vastupidises suunas nende püüdlustele.

Selge on ka see, et mitte kõiki ajaloolisi tegusid ei saa hinnata uhkuse ja häbi kategooriais. Mõnede ajalooliste tegude puhul on põhjust tunda pigem kurbust. Peame mõistma, et see võib nii olla ka nende tegude suhtes, mis olid tehtud rahvuse säilimist silmas pidades.

Näiteks need eesti mehed, kes võitlesid Eesti nimel natsi-Saksamaa vägede koosseisus, ei ole mitte kangelased, vaid pigem ohvrid – inimesed, kes sattusid traagilisse valikusituatsiooni, kus pidid sisuliselt valima kahe inimsusevaenuliku režiimi teenimise vahel.

Seda mõistes peaks olema lihtsam aru saada, kuidas ka demokraatlikult mõtlevad venelased saavad leinata oma II maailmasõjas langenud rahvuskaaslasi. Viimased kaitsesid oma maad natsi-Saksamaa eest, mis ei tähendanud, et nad oleksid heaks kiitnud oma maal valitseva poliitilise korra – on täiesti mõeldav, et osa neist vihkas südamest ka Stalini režiimi.

Nende inimeste avalik meenutamine on oluline osa rahvuslikust enesemõistmisest ning aitab teadvustada inimlike valikute traagilist iseloomu. Nende avalik ülistamine ja tänamine seevastu on kohatu, kuivõrd seeläbi me ikkagi õigustame seda režiimi, mida nad teenisid.

«Psühholoogiline kaitse»

Kas siiras moraalne rahvuslus ei ole aga ennasthävitav? Kas ei vii see lõpuks igasuguse tegutsemistahte ja -julguse kadumisele?

Mõelgem taas kõigepealt indiviididele. Kumb inimene suudab oma elus teha paremaid valikuid – kas selline, kes oma minevikust teatud aspekte ilustab ja unustada püüab, või selline, kes on mõistnud oma käitumise enesekesksust ning püüab ennast parandada? Kumma puhul on rohkem lootust, et eksimusi ei korrata? Ning kumb on lõppkokkuvõttes terviklikum inimene, suhetes teiste inimestega enesekindlam ning samas mõistvam ja hoolivam?

Rahvuslik arveteõiendamine minevikuga taotleb samu eesmärke: seesmist korrastatust, enesekindlust ja koostöövõimelisust. Tõsi, selline ühiskondlik «eneserefleksioon» võtab paratamatult arutelu ja vaidluse vormi ning ühtsus osutub püüdmatuks. See-eest analüüsitakse sellises vaidluses inimlikke valikuid, mis aitab kaasa indiviidide moraalse tundlikkuse suurenemisele. Lisaks on  paljudel juhtudel siiski võimalik saavutada ka laiemat üksmeelt – ebaõigluses on lihtsam kokku leppida kui selles, milles seisneb õiglus.

Tuleb ka tähele panna, et ideoloogiline rahvuslus on sügavas konfliktis demokraatia ühe põhilise alusväärtuse – kriitilise mõtlemisega. Moraalne rahvuslus seevastu põhineb just sellel väärtusel ning seega toetab seda ka üldine poliitiline kultuur.

Just needsamad valulised reaktsioonid Aaviksoo katsele rahvusmütoloogiat kaitsta näitavad seda selgesti. Demokraatlikus ühiskonnas ei soovi inimesed olla muudetud poliittehnoloogia objektideks – isegi kui see ikka ja jälle nendega juhtub. Nad ei soovi ka olla rahvusliku propaganda sihtmärgid ning pahatihti häälestab sellise propaganda äratundmine inimesi igasuguse rahvusluse vastu.

Kõige olulisem argument, et moraalne rahvuslus on psühholoogilise kaitsena efektiivne, on aga see, et ainult iseendalt nõudes saame moraalseid nõudeid esitada ka teistele. Me elame ajastul, kus püütakse rajada toimivaid rahvusvahelisi koostöösuhteid, mis ei põhineks mitte ainult vastastikusel majanduskasul, vaid ka moraalsel usaldusel. Muidugi ei saa see usaldus põhineda ainult deklaratsioonidel moraalsete tunnete kohta, ent viimased on siiski üks olulisi usalduse tingimusi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles