Kaitseministri üleskutse valetada õilsate eesmärkide nimel polnud üllatav, seda on ikka tehtud, kirjutab Tallinna Ülikooli professor Rein Müllerson. Kuid kes on see, kes neid eesmärke seab?
Rein Müllerson: orwelliliku ühiskonna vari
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti Londonisse lennates lugesin, et meie kaitseminister oli ähvardanud Inglise ajakirjanikku kohtuhagiga. Saabudes ma loomulikult ostsin tolle ajakirjaniku, Toby Harndeni raamatu «Dead Men Risen».
Kuigi Toby Harnden ei ole Salman Rushdie ja Jaak Aaviksoo pole ajatolla Homeini, kes pani fatvaa alla Rushdie «Saatanlikud värsid», meenub mulle, et 1989. aasta märtsis ostsin New Yorgis Rushdie raamatu just Homeini fatvaa päras.
Paljud meist on näinud (ma ei tea, kas naernud või sülitanud seda vaadates) Sacha Baron Coheni filmi «Borat», kus ta ise mängib peaosa, karikeerides nii Kasahhi ajakirjanikku kui ka Ameerika ühiskonda.
Ka «Borat» ja naljad kasahhide üle said alguse sellest, et inglise komödiant Sacha Cohen – aka Ali G – oma BBC programmis kord kasahhide üle nalja viskas. Kasahstani suursaadik Londonis esitas ametliku protesti. Nagu arvata võis – Ali G oli leidnud oma naljadele uue püsiva adressaadi: Kasahstani ja kasahhid.
Võrreldes Kasahstani suursaadiku fiaskoga (ja Sacha Baron Coheni eduga) ning Rushdie kriisiga, on Aaviksoo kohtuähvardus muidugi torm teeklaasis ja selle kommenteerimisele ei oleks mõtet aega raisata. Aga meie kaitse- ja peatne haridusminister armastab ka filosofeerida, avaldades ajakirjas Diplomaatia artikli «Infokonfliktid ja enesekaitse». See ei ole enam torm teeklaasis.
Vaatamata sellele, et ma ei uskunud oma silmi, kui Aaviksoo kirjutist lugesin, tervitan ma ometi, nagu seda tegi ka Rein Raud Päevalehes, sellise loo avaldamist. Tahaksin loota, et see kutsub esile arutluse, millel võiks olla kirurgiline funktsioon meie poliitilise elu ühe tundlikuma aspekti avamisel.
See aspekt on nagu paise, millest enamik häbenedes mööda vaatab. Aaviksoo aga demonstreeris seda maailmale häbenemata, uhkusega.
Jaak Aaviksoo artiklis ei üllatanud mind üleskutse valetada õilsamate ja suuremate eesmärkide nimel, kuigi juba ammu pole keegi seda nii avameelselt teinud. Seda tegid stalinistlikud ideoloogid ja tundsid selle üle uhkustki. Nende jaoks olid kõik vahendid head, et üllast eesmärki – kommunismi võitu – saavutada.
Aaviksoo jaoks on lubatud meie rahvusriigi loomise ja arendamise nimel paljugi, mida tavaliselt loetakse kas ebaeetiliseks või olenevalt kontekstist isegi kuriteoks. Diplomaatilised kontaktid võivad olla ja tihtipeale peavadki olema konfidentsiaalsed ning on olemas sõjasaladused.
Seda, millest räägitakse liitlastega, ei riputata kohe suure kella külge. Jutt on ajaloolise tõe moonutamisest «pühade» eesmärkide nimel. Kes on see, kes neid eesmärke seab? Kas on see rahvas, kellele kogu tõde ei tohi avada, sest ta ei ole võimeline sellest õigesti aru saama?
Oma vastuses Rein Rauale kirjutab Aaviksoo Päevalehes, et ta ei kutsugi ju üles valetama. Lihtsalt maailmas eksisteerivad pooltõed ja valed ning paljudest asjadest vaikitakse. Viimane on tõsi ja näiteks matusel polegi kohane meenutada kadunu probleeme viinaga või muuga. Aaviksoo Diplomaatia-artiklis on aga tõe ja vale probleem seotud meie ja mitte-meie möödapääsmatu konfliktiga ning see on valdkond, kus viisakus ei saa olla eesmärk. Jutt on tõest ja valest meie identiteedi nimel.
Venemaal on praegu käimas debatid kommunismi kuritegude tunnistamise üle. See on nende tõe ja ajalooliste müütide konflikt. Kas meil on tõesti ükskõik, kuidas see laheneb? Muidugi, isegi demokraatlikud valitsused mõnikord valetavad. Ühiskonna ja meedia ülesanne ja kohustus on teha kõik selleks, et sellistel valedel oleksid lühikesed jalad.
Suurbritannia eelmine valitsus valetas rahvale ja parlamendile, kui 2003. aasta märtsis Iraaki tungiti. Praegu on parlamendis käimas kuulamised, mille põhjal otsustatakse, kes ja kuidas vastutab selle valetamise eest. Kes vastutab, et Briti valitsus ei kuulanud Foreign Office’i juristide nõuannet, et sõjalise jõu kasutamine ilma ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonita ei ole õiguspärane.
Olen pikka aega tegelenud nii praktiku kui teadlasena rahvusvaheliste suhetega. Praktikuna ei ole ma iga kord avalikult välja öelnud, mis mul peas on. Teadlasena aga püüan olla brutaalselt avameelne, vähemalt enda ees, sest muidu uuriksin ma mingit müütilist maailma. Ühiskonnateadlane, kui ta on teadlane ja mitte kellegi apologeet, peab armutult lahkama riikide, rahvaste ja valitsejate tegusid ja sõnumeid.
Rääkides meie ja mitte-meie möödapääsmatust konfliktist, kirjutab Aaviksoo, et meie identiteedi tuumik on meie päritolu. Milline päritolu? Meie, nagu ka mitte-meie, st nende päritolu tuleneb ju algselt koopast. Koopaelanikule, kas ta oli neandertallane või homo sapiens, oli ksenofoobia, st võõrakartus ja võõraviha, tõesti ellujäämise küsimus. See oli nende, mitte meie, nagu Aaviksoo arvab, «sünnipärane loomus».
Üks inimkonna moraalse progressi tunnuseid on pidev meie-ringi laienemine (mitte ainult mehed, vaid ka naised; mitte ainult valged, vaid ka mustad ja värvilised; mitte ainult heterod, vaid ka homod) ja regressiivseteks tagasilöökideks on olnud katsed meie ringi kitsendada (juutide väljasaatmine keskaegses ja nende hävitamine kaasaegses Euroopas, juurteta kosmopoliitide mõnitamine ja jälitamine jne).
Aaviksoo artikkel tugineb sotsiaalsele darvinismile: mitte-meie on meile vaenlane ja me vastame neile samaga. Selleks et meie jääksime meieks, peame mitte ainult pidevalt olema valmis võitlema mitte-meiedega väljastpoolt, vaid ka valetama nendega suheldes. Selleks et me jääksime meieks, et meie ei muutuks mitte-meieks, peame valetama ka oma rahvale.
Ei ole ju lõpmatult võimalik, et me tõde räägime eesti keeles ja valetame näiteks vene või inglise keeles. Meie puhtuse nimel peame me lahti saama mitte-meiedest ka meie endi keskel, nendest, kes mõtlevad ja käituvad teisiti, kes ei oska või ei soovi ühises rivis marssida. Niisugune nimekiri võib olla lõputu ja oleneda sellest, kes rivistumiseks käsu annab.
Aaviksoo jaoks on ülitähtis üks identiteet: inimese rahvuslik kuuluvus. Aga kas ei võiks olla vastupidi? Mida rikkam inimene emotsionaalselt ja intellektuaalselt on, seda rohkem identiteete tal on. Me oleme oma perekonna, klubi, töökollektiivi, sõprade, spordifännide, Facebooki kasutajate ringi jne liikmed.
Muidugi on enamik meist ka mingi riigi kodanikud ja seda isiksuse identiteedi aspekti ei tohi alaväärtustada. Ent samal ajal selle identiteediosa absolutiseerimine vaesestab inimest, muudab ta ühemõõtmeliseks.
Nobeli preemia laureaat Amartya Sen näitab oma raamatus «Identiteet ja vägivald», kuidas Teise vihkamisele või alaväärtustamisele toetuvad ideoloogiad – identifitseerides igaüht ühemõõtmeliselt, paigutades inimesed kindlatesse hõimu, riigi või religiooni raamidesse, mis trumpavad kõik teised identiteedid, nagu klassiline kuuluvus, sugu, poliitilised vaated, isiklikud huvid jne – on paljude tänapäeva konfliktide aluseks. Kõigepealt oleme inimesed, isiksused ja alles siis kõik ülejäänu.
Ma olen uhke, kui istudes autoroolis kusagil maailmakolkas, nagu Pariis või Peking, kuulen, et orkestrit dirigeerib üks Järvidest. Ma olen olnud päev läbi õnnelik, kui Erki Nool, Gerd Kanter või Kristina Šmigun on toonud meile olümpiakulla. Lugedes aga Aaviksoo artiklit, on minu ainsaks lohutuseks see, et seda kirjatükki ei loe (ma vähemalt loodan) keegi teistes keeltes.
See, et eesti keel ei ole maailmakeel, ei rõõmusta meid, sest meil on kirjanikke, luuletajaid ja muid kirjutajaid, keda maailmas ei hinnata nii kõrgelt, nagu nad seda väärt on. Vahel võib see olla aga lohutuseks.
Üks väikeste rahvaste eelis on see, et nad peavad valdama mitut keelt ja tihtipeale on nad multikultuurilised selle sõna positiivseimas mõttes – nad on ise mitme kultuuri kandjad. See rikastab meid, on meie identiteedi osa. Identiteedi tuum ei ole ainult meie päritolu, meie minevik, see on ka meie olevik ja veel rohkem meie tulevik, kuigi me seda eriti täpselt ei näe.
Me isegi ei tea, kes need meie oleme aastakümnete pärast, ja veel vähem teame, kes meie oleme sajandite pärast.
Mõned on selle pärast väga mures, ja ma isegi saan nendest aru. Mu muusikust õde Ülle, kes Nõukogude korra eest Ameerikasse põgenes, armastab ütelda, et eestlastel on muretsemine justkui veres: isegi leiba me ei osta, me muretseme leiba. Niisugune lähenemine võib olla tingitud meie raskest minevikust.
Elades aga vabade inimestena vabas maailmas, mille osaks on meie armas kodumaa, peame paljustki oma pärandist lahti ütlema. Selleks et vahet teha, mida jätta minevikku ja mida võtta tulevikku, on meil vaja tõele näkku vaadata. Valetamine teistele on ka valetamine iseendale. Nii mõnigi kord jääme omaenda valesid uskuma, Tundub, et see ongi Aaviksoo soov.
Vaatamata sellele, et olen pikka aega elanud ja töötanud mitmes riigis, ei ole mul kunagi olnud probleemi oma eestlusega. Ma olen sündinud eestlaseks ja eestlaseks ma jään, ning see ühendab mind Aaviksooga.
Raske on ennustada, mis võib juhtuda aastasadade pärast (kuid riigid, nagu me neid tänapäeval mõistame, vaevalt alles on), aga ettenähtavas tulevikus olen ma Eesti riigi tuleviku suhtes (kuigi mitte rahvusriigina, sest nende aeg on möödas, vähemalt Euroopas) hoopis optimistlikum kui Aaviksoo.
Ma arvan, et niisugustel inimestel puudub usk Eesti jätkusuutlikkusse globaliseeruvas ja üha kiiremini muutuvas maailmas. Sellele vihjab ka Aaviksoo, kui kirjutab vajadusest muuta ratsionaalselt konstrueeritud Eesti Vabariik emotsionaalselt lähedaseks Eesti riigiks, «millesse oskaksime uskuda ilma seda pidevalt kahtluse alla seadmata».
Ma usun, et enamikule meist, sealhulgas mulle, on Eesti just emotsionaalselt lähedane. Tema pidevas kahtluse alla seadmises näen ma midagi paranoilist, mis ajab need pidevalt kahtlevad inimesed pingule ja närviliseks, nad ei tunneta end vabade inimestena ning ei lase ka teistel vabaduste, sealhulgas erinevuste ja valikuvõimaluste suurenemisest rõõmu tunda. Eneseusk ei ole ainult isiklik, vaid ka ühiskondlik vajadus.
Lõpuks. Lugesin just Eesti kasvuvisiooni 2018. aastani ja täheldasin, et see visioon erineb Jaak Aaviksoo visioonist nagu valge mustast. Eesti arenguvisioon näitab, kus me oleme, kuhu peaksime püüdlema ja mida tuleks selleks teha.
Sellest lühidalt.
Eesti 2010. Eesti ühiskond on avatud majandusega, kuid suletud võõrastele inimestele ja osalt ka uutele ideedele. Erinevust tõrjutakse. Väärtusmaailm on üldiselt vabameelne, kuid tardumine harjumuspärase külge ja hirm erinemise eest karistatud saada takistab loovust.
Eesti 2018. Kaasav ja koostööd väärustav ühiskond ning iga isikut toetav väärtussüsteem. Avatud hoiak uudse ja harjumispärasest erineva suhtes. Rahvuslikud, klassilised ja muud barjäärid ei takista suhtlemist, inimesi hinnatakse nende panuse, mitte positsiooni või tausta järgi.
Kuidas muutust saavutada? Sildistamisest loobumine ja vaidlemine seisukohtade, mitte isikutega. Riskimine, vigadest õppimine ja ebaõnnestumise kui õppetunni väärtustamine start-up-kultuuris ja väljaspool. Ära karda võõrast! Rohkem teadmist erinevatest kultuuridest ja sallivust teistsuguse suhtes.
Ma saan aru, et minu artikkel võib tunduda liiga ründav. Eelistaksin, ja oleksin palju rohkem kodus, kui kirjutaksin akadeemilisema tooniga. Ma ei soovi mitte mingil tingimusel Jaak Aaviksood sildistada. Ma teda isiklikult üldse ei tunne. Tal, nagu igal inimesel, on kindlasti palju häid omadusi.
Kuid tema seisukohad, mis on välja käidud Diplomaatia veergudel, on minu meelest väga ohtlikud. Mõnikord on raske olla täpne ja jääda samal ajal ka viisakaks. Ka vaikimine oleks vale, sest siis elaksime me kõik varsti orwellilikus ühiskonnas.