Ajaloolane David Vseviov leiab, et hoopis huvitavam kui Venemaa ajaloomälu nõukogu töörühma ettepanek punakuritegude tunnistamisest, on meie reaktsioon sellele dokumendile.
David Vseviov: Venemaa, ajalugu ja Eesti
6. aprill 2011, 10:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Katrin Viirpalu ja Urmas Vaino on niivõrd sümpaatsed inimesed, et nende kutset tulla «Terevisiooni» pole lihtsalt võimalik eirata, vaatamata varajasele hommikutunnile. Eriti veel siis, kui väljapakutud vestlusteema on sedavõrd intrigeeriv nagu «Venemaa ja ajalugu».
Seda enam, et vahetult enne vestluskutset võis Postimehes lugeda Venemaa Föderatsiooni presidendile kohtumisel 1. veebruaril 2011. aastal Jekaterinburgis üle antud ajaloomälu nõukogu töörühma ettepanekute täisteksti. Lehekülje ulatuses teksti, mis pani ajalehte suurelt ja ilmselt lootusrikkalt lugejatelt küsima: «Kas Kreml tunnistab punakuritegusid?»
Ning miks ta ei peakski panema, kui äratoodud programmi esimeseks ja peamiseks eesmärgiks peetakse Venemaa ühiskonna teadvuse moderniseerimist «rahva totalitaarse režiimi aegse tragöödia tunnistamise kaudu».
Kui lisada siia veel ka ajaloomälu nõukogu «emaorganisatsiooni» – Venemaa presidendi juurde loodud kodanikuühiskonna ja inimõiguste nõukogu – seisukoht, et Venemaa ühiskondliku teadvuse «detotaliseerimise» peamiseks takistuseks on see, et «mineviku kuritegudele pole antud hinnangut ametliku deklaratsiooni ega juriidilise otsuse vormis nii seadusandliku kui täidesaatva võimu poolt», siis paistab, et ettepanekute näol on tegemist igati tähelepanuväärse dokumendiga, mis kutsub stalinismi hukka mõistma ja sõlmima minevikuga rahu.
Kuigi ettepanekute tähelepanelikumal lugemisel võib ju küsida, mida täpsemalt tähendab äratoodud kolmas eesmärk «ühendavate suundumuste tugevdamine endise NSV Liidu ja võimaluse korral endise sotsleeri aladel traagilise mineviku ühtsuse teadvustamise kaudu».
Või kuidas realiseeruks selline mõttekäik: «Programmi teostamise võimalikud puudujäägid võib küllaga kompenseerida pöördumisega parima poole, mida on esinenud Venemaa ajaloos, näiteks hiilgava ajastu poole, mis algas Katariina II-ga ja lõppes 1917. aastaga.» Ning kuidas üldse saavad hinnanguga mineviku kuritegudele kaasneda «võimalikud puudujäägid».
Või polegi tegemist tegelikult vaid Venemaa enese huvidest lähtuva siira sooviga kuritegelikust minevikust lahti öelda? Sest sellega võivad kaasneda mingid «puudujäägid». Huvitav, millised? Kuid praegusel juhul pole neil küsimustel ja võimalikel vastustel erilist tähtsust. Seda enam, et ka ettepanekute autorid nimetavad valminud dokumenti vaid programmi kavaks, mis peaks markeerima üldise suunitluse. Ja selle suunitluse vastu pole ju põhimõtteliselt midagi. See on igati teretulnud.
Hoopis huvitavam aga on meie reaktsioon sellele dokumendile. Mis nõuaks tegelikult mõneks ajaks Venemaa «kõrvale jätmist» ja pigem oma minevikku süüvimist. Et otsida kas või vastust küsimusele, miks see dokument pälvis sedavõrd suur tähelepanu.
Kas asi on vaid selles, et kuriteo ohvritega samastunud Eestina tahaks nii väga kuulda kurjategijatega samastatud Venemaa kahetsussõnu? Seda eriti kõrgete ametikandjate suu läbi ja ametlike deklaratsioonide vormis?
Ning kui mõni dokument kipub sellisele arengustsenaariumile natukenegi lootust andma, kaotab meie muidu nii tähelepanelik Venemaa-suunaline pilk oma tavapärase teravuse. Ja niigi ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu pälvinud ettepanekud muutuvad suisa enneolematuteks.
Tulemusena võib jääda mulje, nagu Venemaal polekski varem olnud ausaid inimesi ja sõltumatuid ühiskondlikke organisatsioone, mis oleks kutsunud oma kodumaa võime keerama otsustavalt selga stalinistlikule ajastule. Kuigi tegelikult on sääraseid üleskutseid esitatud sadades artiklites ja raamatutes, selleks on koostatud kümneid ettepanekuid ja soovitusi. Kuid on need kunagi leidnud meie seas sedavõrd suurt tähelepanu? Ei.
Kuid nüüd, Venemaa presidendi juurde loodud töörühma ettepanekute variandis, on see millegipärast nii. Ju siis paistab meile, et kui Venemaa võim on mingi institutsiooni-komisjoni juba loonud, siis kindlasti tõsistel-sisulistel eesmärkidel. Mis kõnealusel juhul saavadki olla vaid sellised, nagu need ettepanekute tekstina on esitatud. Ei arva ju keegi, et president Dmitri Medvedev moodustas ajaloomälu nõukogu eesmärgiga saada selle töö tulemusena stalinismi ülistama kutsuv soovitus.
Venemaa praegused juhid on korduvalt väljendanud soovi rajada riigis toimiv kodanikuühiskond ja igati austada inimõigusi. Nendel õilsatel eesmärkidel on erinevate võimuinstitutsioonide juurde loodud arvukalt komisjone ja töörühmi.
Nendesse kuulumist on paljud teadlased ja kultuuritegelased pidanud austavaks kohustuseks, kuid tunduvalt rohkem on neid mõtlevaid inimesi, kes on olemuselt autoritaarse võimu mängu läbi näinud ega usu grammi võrragi võimalusse teda sisuliselt mõjutada.
Nende jaoks seletub niisuguste mõttekodade loomine vaid Murphy seadusega: kui tahad, et tegu jääks tegemata, siis moodusta selle tegemiseks komisjon. Las ta elab oma elu ja toodab ettepanekuid. Või toidab lootusi. Nagu ta on seda teinud edukalt meil.
Nii et suure tõenäosusega jääb ajaloorindel seis veel pikaks ajaks muutuseta, ideoloogiarindel aga saavutati kindlasti 1:0 nende kasuks. Sest siinkirjutaja käis «Terevisioonis» ja lehed kirjutasid. Et järsku Kreml ikka tunnistab…