Kuberner Padar, ilma karjata

Ivari Padar Foto: Priit Simson

Tema tutvustus mälumängus võiks alata nii: kes on see endine miilits, keda on vahistatud

Afganistani ja NSV Liidu piiril spiooni pähe?

Vähesed teavad, et Ivari Padar pole mingi tavaline minister, ammugi mitte lihtne maamees. Ivar Padar on kuberner. Ja selle tiitliga, nagu ta tunnistab, on hea nädalavahetustel pealinnast Võrumaal kodukülas kekkamas käia.

Täpsustuseks: Padar on Maailmapanga kuberner. See amet käib rahandusministri tiitliga kaasas, tuleb tal tunnistada.

Sedasi, kuberneriameti tõttu, sattuski ta eelmisel nädalal Ameerikasse, kus pidi maailma rahajõmmidele seletama, mis Eestis eelarvega toimub. «Ja mis meil on oma õigustuseks ütelda,» lisas Padar enne ärasõitu Arterile intervjuud andes.

«Seal on väga professionaalne analüüs, mul ei ole mõtet kellelegi lapšaad kõrva peale ajada.»
Aga tal oli Ameerikaga seoses veel üks unistus: käia Washingtonis lennundus- ja kosmonautikamuuseumis. Eelmine aasta käis ta kuberneriameti kõrvalt Gettysburgis Ameerika kodusõja lahingu etendamisel.

«Ah, see oli vinge!» kiidab ta elavnedes. «Kõik see atmosfäär… isegi fotosid tehti plaadi peale.» Ja märgib siis, juba mõõdukamal toonil: «Muus osas ei saa öelda, et rahandusministrina väga värvilisi elamusi saaks.»

Aga Padar ise on värvikas mees. Vaadake ise, kui lustakalt ta räägib: hea on kekkamas käia, ei saa lapšaad kõrva peale ajada. Padar on üks neid mehi, kes suudab poliitikuile anda inimliku näo.

Järgnev usutlus ongi inimlikel teemadel, mitte tüütuist töö- ja eelarveasjadest.

Kas nädala lõpuks viskab pealinnas ministritoolil kopa ette?

Ikka viskab. Ministriamet on täiesti mittestandardne amet. Sul pole mõtet väga oiata ja ohata. Kui oled ametis, siis tõuka oma sahka – nii ongi. Kui on vaja nädalavahetusel töötada, siis tuleb nädalavahetusel töötada, ja kui on vaja töötada öösel, tuleb töötada öösel.

Kas äsjane aeg seoses riigieelarvega on olnud viimaste aastate pingelisemaid?

Jah. Ise mõtlesin, et kõige hullem aasta oli 1999, kui olin põllumajandusminister. Siis oli eelmine majanduskriis, talumeeste mässud tänaval... Aga sel aastal on olukord tiba ületanud toda aega.

Kuidas pinge all vastu olete pidanud?

Eks ma olin suhteliselt läbi selleks ajaks, kui [eelarvega seoses] viimane otsus tuli. Väsimus oli peal küll. Aga pole hullu. Ise imestan ka, et taastumine on läinud suhteliselt kiiresti.

Mis aitab vaimselt pinnal püsida?

Aeg-ajalt on isegi ruineeriv, kui palju kaasa tuntakse, et oled sina, vana, ikka supi sisse sattunud, mul on sinust hale meel. Loomulikult tekib aeg-ajalt tunne, et kurat, on seda tsirkust vaja. Aga mis sa teed? Ära siis mine kandideerima, kui viskad lusika nurka.

Tervis pole pinge all murduma hakanud?

Ei ole hullu. Need tervisehädad, mis mul on olnud, on kogu aeg olnud. Olen neid pigem vähemaks saanud. Ütlen, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Aga kriitilistes olukordades on see asi, et kustkohast hakkab tapma. Või kui küsimus saviteadusesse panna, siis kust alates tuleb savist portselan ja kust alates tuleb kõrbenud käkk?

Kuidas nii pingsa töö kõrvalt talupidamine edeneb?

Mul on juba aasta ja kaks kuud, kui enam lehmi ei ole. Tegin elu lihtsamaks. Harin oma maid, aga pole enam eluskarja. Laut on tühi. Arvan, et distantsi pealt peremeest mängida on puhas loomapiinamine. Valikud tuleb teha.

Ometi olid teil alles hiljuti suured plaanid, et ehitate Võrumaal maja teisele korrusele suure aknaga vannitoa ja vaatate, kuidas kari jalutab.

Kõik need asjad ja võimalused on ju olemas. On olemas teine korrus ja vannituba ja aken ja karjamaa, mis on heas korras, ja on alati võimalus, et kui siin Tallinnas hobusevarga ametist lahti saan, hakkan taas korralikuks inimeseks.

Mis karjast sai?

Müüsin karja in corpore Kesk-Eestisse korralikku tallu. Koerusse. Lambad müüsin in corpore teise kohta. Olen oma karjad müünud edasi tões ja vaimus ja täies koosseisus.

Kas muus osas on ka talupidamine seisma jäänud?

Mul on astelpajuistandus, saak koristatud. Ja olen müünud heina ja silo, rentnik on seda teinud oma karjale. Maad on kontrolli all ja korras. Ressurss on hallatud.

Aga mis on saanud teie maadest Saaremaal?

See on vanavanemate pärandus. Tegemist on Natura alaga, mis jääb Vilsandi looduskaitseala sisse. See on kohalikele meestele osaliselt rendile antud. Võtsin omandireformis selge positsiooni: kui on vanaisa vara, tuleb tagasi võtta, ei mingeid vahetuspabereid ega vautšereid või EVPsid.

See on vist päris magus maatükk?

Kunagi olid need maad seal kõik toredad karjamaad, aga nüüd on enamik kadaka­võsas­tunud. Elda poolsaar, kus mul on sada meetrit merd ka, on tsivilisatsioonist äralõigatud paik ja Saaremaa jahimeeste lemmikkoht. Sealtkandist läksid ka paadid Rootsi. Minu ema ja ema vend, kes oli Punaarmees, nemad kahekesi jäid, ülejäänud läksid kõik Rootsi.

Kui saaksite valida, kus olla ja mida teha, siis mis oleks kõige südamelähedasem?
Võrumaa, kus olen sündinud ja kasvanud, on mulle kaunis tähtis. Aga kui lähen Saaremaale, siis nädalaga imbub mulle sisse Saare keel, Saare intonatsioon. Tunnen endas ka osa sellest identiteedist, kui lähen Atla külla.

Tallinn on seega koht, kus tuleb sunniviisiliselt olla?

Ega eriti huvi ole Tallinna nädalavahetuseks jääda – see on võib-olla mingi märk. Ja ega pole ka huvi Tallinna ümber midagi vaadata. Kõik sohu ehitatud matkarajad on läbi käidud. Tallinn on muidugi korralik linn väga auväärse linnapeaga. Siin on aktiivset töökeskkonda aktiivseteks aastateks.

Millele Tallinnas aega kulutate?

Lapsed käivad koolis ja ega muud ette tulegi. Vahel saab kontserdil käia. Õllekas võib käia nii Võrus kui Tallinnas, seal pole vahet. Olen võtnud endale ka kapitalistliku kohustuse, et hakkan rohkem teatris käima. Muud ei oska öelda, mis siin teisiti oleks. Mis sa siin tänaval ikka teed? Vahepeal hulgun Tallinnas läbi mõne huvitava aguli – olen puitarhitektuuri armastaja.

Kas abikaasa on rohkem rahul Tallinnas või maal?

Abikaasa on pigem Tallinna-keskne. Lapsed on so-so. Poeg õpib Tartus Ülikoolis, aga praegu on sõjaväes, Kuperjanovis, käib seersantide koolis, hakkab nüüd eeldatavasti kabajantsikuid kamandama. Tütar on veel pisikene, jumal teab, mis temast saab.

Kus te ise sõjaväes olite?
Tallinnas. Miilitsapataljonis.

Teil pidi mingi liin olema, et sinna saada.

Oligi. Seal olid pooled lihtsurelikud ja pooled olid munsterdatud. Minu story oli selline, et käisin süstamatkadel koos ühe mehega, kes käis vahetevahel sõjakomissariaadis vahetustööliseks. Tema siis lubas, eriti kui napsune oli, et küll ma teid, poisid, sooja koha peale paika panen.

Kuni pool aastat enne mind läks üks mu sõber, kellele ta oli lubanud Tallinna miilitsapataljoni, kolmeks aastaks Musta mere peale. Siis mõtlesin, et räägi-räägi. Aga ühel hetkel tuligi teade: spetsialnõi motorizovannõi tšast militsii, voiskovoi tšast 5460. Vaatasin, et ohoo, lahe avantüür – mina ja miilits.

Olete saanud ka poliitiku ameti kõrvalt matkadel käia?

Paaril korral aastas. Aga tahaks kindlasti rohkem. Eesti on üllatav koht, siin on hästi palju vaatamata paiku – käid ja avastad. Kas või kõik need sood ja rabad. Mu kunagine eelkäija Siim Kallas sõitis ju omal ajal Eesti piirialad jalgrattaga läbi.

Millal viimati korraliku puhkuse saite võtta?

Märtsi teisel poolel Egiptuses. Aga kuidas seda puhkust võtta? Majandusnäitajate reaalsus oli siis juba näha. Puhkus oli ja ei olnud ka, mõte keerles hirmsal kombel tööasjade ümber. Sealt sai tagasi tuldud ja vai maha pandud, et nüüd tuleb negatiivne eelarve teha ja kõik. Edasi tuli hakata tulistama.
Kuidas pere sellega rahule jäi? Vaevalt ühelegi naisele niisugune elu meeldib.
Eks ole selge, et see pereelule oma pitseri paneb, aga mis sa teed, nii see on.

Kuhu on viinud kõige pikemad matkad?

Uuralid, Koola poolsaar, Kaukaasia. Mul on kahju, et Vene ajal jäi käimata Kaug-Idas ja Kamtšatkal. Üritan kunagi seda parandada. Mul on pisike plaan käia kunagi Uuralite taga eesti külades, eks näis.

Olen käinud ka Samarkandis, Usbeki ja Tadžiki piiril, ja Termezis, mis on Afganistani piiril, kus Afganistani sõja ajal võttis Vene piirivalve mu kinni kui potentsiaalse desertööri ja sabotööri. Mul oli seljas tšaban, kohaliku lambakasvataja riietus, tübeteika peas ja seljakott seljas. Hakati üle kuulama.

Esitati igasuguseid kelmikaid küsimusi. Et ahaa, iz Estonii – gde naho­ditsja gorod Tapa? Üks ülekuulaja oli seal teeninud. Seletasin neile ära, kus on gorod Tapa, ja nad jäid uskuma. Lasid lahti, aga öö oli käes – kuhu magama minna? Sättisime sõbraga end algul suure puuvillahunniku serva alla, siis kioski katusele, aga külm hakkas. Lõpuks saime mingisse usbeki kööki.

Mida karmi juhtus?

Ühe korra olen purgaasse (lumetorm – toim) sattunud, nii et tõesti surm käis silme eest läbi. Lihtsalt ei tea, kus oled. See oli Koola poolsaarel. Läksime kurule üles ja tippu lähenedes hakkas hirmsal kombel väntama. Suusad olid seljakoti küljes ja mul kukkus tagasi minnes suusk ära, hakkas ees ära jooksma. Sain suusa kuidagi kinni. Oleks õudne jama olnud, kui suusk oleks ära läinud. Saime külmahaavu, nahk tuli näo pealt maha.

Mis see oli, mis matkama tõmbas?

See hakkas pihta nii, et Võru tööstuskoolis, kus sain tubli keskhariduse, tegin amatöörfilme. Üks koolivend kutsus, et tule Koola poolsaarele kaameraga kaasa. Läksingi. Mul on kusagil karpides isegi mõned matkafilmid olemas.

Pean hakkama arhiiviga tõsiselt tegelema, sest mul on küllalt naljakat materjali Nõukogude Eestist 1980. aastate alguses, igasuguseid seiklusi. Olen uurinud, kuidas neid vanu filme mõne moodsama asja peale ümber võtta. Talvel tuleks see ette võtta.

Millele üksikuid vabu tunde kulutate?

Loen raamatuid ja tegelen oma maa-asjadega. Praegu on pooleli Paul Ariste mälestused. Väga huvitav asi. Enne seda sai läbi Aivar Kulli Oskar Lutsu monograafia. Luts mulle väga meeldib. Vahele jäi lihtsat asja ka, Teise maailmasõja temaatikat. Loen sõjaajalugu. Olen vist ainuke eestlane, kes on läbi lugenud peaaegu kogu venelaste sõjaajaloo «Ja pomnju» sarja. Olen kangesti tige, et uusi lugusid peale ei tule. Seal loed lihtsa mehe lihtsaid jutte, kuidas zampolit oli siga ja medaleid ei andnud, jne.

Kui kauaks Tallinna riigitöö peale jääte?

Ma väga ei usu, et mind keskpikas perspektiivis poliitika väga köidaks. Kes teab, äkki lähen kooliõpetajaks. Poliitika on küllalt väsitav. Lihtsalt moraalselt väsid ära sellest silmakirjalikkusest, mis poliitikas on. Olen ühe aasta elus õpetaja olnud, mulle täitsa meeldis. Praegu annan iga kuu kusagil maakonnas õpilastele koolitunni, viimati andsin Viljandis isegi kaks tundi.

Õpetajapalgaga ei jõua ju talu ülal pidada?

Sellepärast tulebki talupidamisse väga loominguliselt suhtuda. Talu ei tohi muutuda teemaks, mida pead lastetoetuste kõrvalt pidama. See on päris tõsine küsimus Eestis: pahandatakse, miks järeltulevad põlved ei võta talu üle. Kui lapsed näevad ainult häda ja viletsust ja seda, kuidas liisingust liisinguni vastu pidada, on selge, et sealt ei tulegi midagi. Sa ei tohi muutuda talu pärisorjaks.

Tallinnas elate ikka üürikorteris, mis tähendab, et ankrut maasse lüüa ei kavatse?
Ei ole löödud jah. Aga ei saa välistada, et löön. Eks vaatame… Võru on ikkagi rohkem teema. Mulle Kagu-Eesti arhailisus kangesti meeldib.

CV Ivari Padar

Sündinud 12.märtsil 1965
Haridus:
1984 Võru tööstustehnikum
1995 Tartu Ülikool, ajalugu
Töökäik:
2003–2007 riigikogu liige
2002–2003 ASi Tallink Duty Free nõunik
1999–2002 põllumajandusminister
1997–1999 ASi HT Hulgi peadirektor
1995–1997 rahandusministeeriumi kantsleri abi
1994–1995 Võrumaa Talupidajate Liidu tegevesimees
1993–1994 Võru abilinnapea
Muu: Eesti Barbecue Assotsiatsiooni asutajaliige
Eesti Ratsaspordi Liidu aupresident
Eesti Maaülikooli kuratooriumi liige
Hobid: Põllumajandus ja lugemine
Abielus, 2 last

 Teised Ivarist

Hannes Hanso

Ivari Padari nõunik

Padar on hea mees. Ei tunne vist kedagi, kellel oleks üle Eesti nii paljudes eri ringkondades ja eri piirkondades tuttavaid inimesi. Talle jäävad meelde nii nimed kui ka kohad, kus on kohtutud, ja teemad, millest räägitud. Inimesed, kes tunnevad teda juba pikemat aega, räägivad, et ministritöö pole tema olemist muutnud.

Padarile ei meeldi suur formaalitsemine ja ametlikkus. Padarit võib igaüks sinatada. Hommikused koosolekud – ka väga pingelistel aegadel – algavad tihti naljaviskamisega. Neid saab nii võru, eesti kui vene keeles. Aeg-ajalt lööb välja tema näitlejaanne inimeste matkimises – kuna praegune valitsus peab veel mõnda aega koos töötama, siis jätaksin konkreetsed näited toomata.

Tal on imetabane oskus keerulistel hetkedel asju ja teemasid väga selgelt näha ning seejärel lähenemistaktika paika panna. Rahandusteemasid jagab ta hästi, aga eriti muljetavaldav on tema Eesti ajaloo tundmine.