Sügisel lavakooli juhina ametisse astuv Peeter Raudsepp tunnistab, et on jõudnud mõistmisele: käes on aeg, täpsemini vanus, ikkagi 37, kus enam ei saa viriseda ja küsida, miks keegi ei tee. Nüüd tuleb ise tegusid teha. «Seda tuleb endale meelde tuletada, et olukord on nii, et kui ise ei tee, siis keegi teine ka ei tee. Mingis mõttes on see mõnus, sest nüüd on võimalused käes ja neid tuleb ära kasutada.» Teatrist ja teatriharidusest vestles Peeter Raudsepaga Heili Sibrits.
Senine TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ja EMTA lavakunstikooli õppejõud Peeter Raudsepp ütleb, et tal on väga hea meel oma mõlemast õpetajast, nii Kalju Komissarovist kui ka Ingo Normetist. «Et nad on eesti teatris olemas, ja selle üle, mida nad eesti teatrihariduses on korda saatnud ja saadavad ka edaspidi. Aga aeg on nüüd edasi minna, tuleb uus süntees tekitada.»
Kõigepealt, miks lavakool?
Teatrikoolitus on suhteliselt keerukas ala. See on iga õpilase ja õpetaja jaoks väga isiklik, distantsi siin hoida ei saa ja seega peab selle alaga tegelemiseks olema teatud fanatismi.
Olen 11 aastat Viljandi kultuuriakadeemias õpetanud näitlemist ja lavakõnet, arvan, et mul on Tallinna kooli juhatamiseks teatud kogemus. Ja minu enda jaoks on see uus tasand ja väljakutse. Tahaks panna end proovile ka ses osas, kas suudan paljudest õppejõududest koosnevat tervikut juhtida nii, et kogu õpetus oleks tõhusam.
Kui palju lavakool muutusi vajab?
Lavakoolis õpitakse neli aastat ja võib öelda, et see on pikk, nelja-aastane lavastusprotsess. Kui hakkad tragöödiat lavastama, siis võib küll juhtuda, et vahepeal saad aru, et tegu on komöödiaga.
Aga üldiselt ei saa üldhoovus radikaalselt ja revolutsiooniliselt muutuda, toimuda võib ülesannete pidev täpsustumine. Mina näen lavakoolis kasutamata potentsiaali – õppejõud peavad leidma motivatsiooni suuremaks omavaheliseks koostööks, et olla õpilase arengu juures ja mitte teha tühja tööd ning õpilast segadusse ajada. Lisaks anda üldise organiseeritusega õpilastele rohkem eeskuju.
Vihjad oma kooliajale. Lavakooli raamatus oled tunnistanud, et sa ei saanud koolist põhialuseid nii selgeks kui vaja ja õppejõud võtsid oma tööd liiga vabalt, vahel nad ei jõudnudki tundi andma…
Sellest ajast on Eesti ühiskond arenenud, oleme rikkamaks saanud ja see peegeldub ka lavakoolis.
Palju on muutunud. Meil on paremad ruumid, meil on ka õppejõud, kes saavad rohkem aega pühendada õpetamisele. Kuigi ikkagi teeb enamik õppejõude seda tööd teatritöö kõrvalt. Kahjuks ei saa ükski proff lubada teatritööst vaba aastat, et siis vahelduse mõttes või enda arendamiseks pühenduks vaid õpetamisele.
Kas selles osas on muutusi oodata?
Kõik sõltub sellest, kui palju ühiskond seda kooli ja ametit väärtustab. Kas saame õpetajale, hüpoteetilisele õppejõule, kes on teatris ka tasemel, pakkuda lavakooli tulekuks palka ja muid motivaatoreid.
Kuidas praegu lavakooli väärtustatakse, kas konkurss on endiselt ülitihe?
Nii Tallinnas kui Viljandis on tunda, et viimasel ajal tuleb kooli aina rohkem motiveeritud noori inimesi, kes teavad paremini kui meie omal ajal, mida nõuda – loetakse õppekavasid, oodatakse, et koolis toimuv vastaks sellele. Veidike on siin ka mentaliteeti, et andke nüüd mulle seda-seda-seda. Samas on mõnes mõttes eelnev distsiplineeritus ikkagi hea.
Aga mis väärtustamisse puutub, siis üldiselt asjad ikkagi paranevad. Muusika- ja teatriakadeemia põhihoone õuele ehitatakse uut kompleksi, kus tekib lavakooli tarvis saale. Sellele vaatamata on meil veel ruume vaja. Kui tähtis on etendavatele kunstidele soe tühi vaikne tuba, see on asi, mida isegi muud kultuuri- ja teadusinimesed ei mõista. Ei ole nii, et mõte sünnib ükskõik mis kohas, tikutopsis ikkagi tantsu ei tantsi. Ja just nende asjade nimel tuleb veel pingutada, rääkida, rääkida ja rääkida.
Teatrikool pole muust teatrist lahus, seega peegelduvad kõik teatriprobleemid ka koolis. Tänapäeva noorte jaoks on väga palju eeskujuks seriaaliorgaanika. Nad arvavad, et kui on saavutanud teleseriaalile vajaliku loomulikkuse, siis ongi kõik okei. Seesugune mõtlemine on juba alateadlik.
Kas noored näitlejad tahavad saada seriaali, sest see annab kuulsuse ja raha?
Kui neilt sosinal küsida, siis nad vastavad «jah».
See on selline kahe teraga mõõk. Kõikide kommertsprojektidega saab näitleja nime, veidike kuulsust, aga aasta pärast tuleb sinu asemele veel noorem ja ilusam. Perspektiivitundega mõtlev näitleja peab seadma endale teistsuguseid väljakutseid.
Kui noor inimene saab seriaali ja temast juba räägitakse, siis võib tekkida mulje, et ma olengi nüüd valmis. See on ohtlik, lausa kõige hullem asi teatris, sest siis on klišeedeni väga lühike maa, hakatakse pakkuma seda, mida sa juba oskad. Näitlemine on protsess ja näitleja peab kogu aeg olema teel, muutuses.
Meil on palju näitlejaid, kes teevadki lavastusest lavastusse ühte ja sama rolli.
See on paratamatus, mis kaasneb tootmise põhimõttel tehtava teatriga. Võime küll varmalt teatris kasutada Stanislavski sõnavara, rääkida asjadest, aga argipäev on see, et saal tuleb täis saada.
Lisaks on teatud hulk publikut, kes ootab, et näitleja mängiks alati ühtemoodi, et sisendaks oma ühesuguse rollilahendusega teatavat turvatunnet.
See on üldisema kultuuri küsimus, et inimesed saalis nõudlikumaks muutuksid. Meil täidab teater väga palju teraapilist funktsiooni: ma tulen saali ja laske mul nüüd unustada kõik need mõtted, ärge mind vaevake.…
Otsitakse meelelahutust.
Jah, aga natuke meeleheitlikku meelelahutust. Vajadus argimuredest ja ühiskondlikust edusurvest lahti saada on ikka natuke liiga suur.
Soome teatris on ka kommertsi, aga seal on dialoogi palju rohkem. Näiteks provokatiivsetel etendustel pole saalis ainult noored, seal on vanemaid, kes ei ohi, et mis nad meie klassikaga on teinud.
Meil hakkab teatris olukord ses osas paranema, suurte kõrval on väikseid truppe, võtame näiteks Cabaret Rhizome’i. Von Krahli ja NO99 teatrikeelega oleme võib-olla kohati liigagi harjunud. Teatripreemiate jagamisel võidutses Tartu Uus Teater.
Ma ei taha teatripreemiate väärtust kahandada, aga mingis mõttes on see tunnustus ainus toetus, mida teatriüldsus saab neile pakkuda. Ega Tartu Uue Teatri argipäev sellest preemiast paremaks muutu, kui mitte arvestada suurenenud publikuhuvi.
See on pikem teatri- ja kultuuripoliitika probleem. Kuna kulka jagab stipendiumi kvartalist kvartalisse, käib ka teatritegemine kvartalite kaupa. Meil võiks olla kolmeaastane nn grandisüsteem – kui oled end tõestanud, näiteks nagu Tartu Uus Teater, siis antakse sulle kolmeks aastaks normaalne palgaraha, nagu on Vanemuisel.
Milline roll peaks olema teatrikoolil näitlejate ettevalmistamisel, et tulla toime vabakutselisusega kaasneva ebamäärase tuleviku või siis oma trupi loomisega kaasneva riskiga? Viimasest lennust eelistasid pea kõik lõpetajad kindlat tööd repertuaariteatris. Kuidas seda muuta?
Seda ei saa otseselt õpetada. Saab arendada inimeste üldist mõtteviisi. Rohkem oleks vaja koolide koostööd, et lavaka ja kunstiakadeemiaga, Tallinna Ülikooli ja Viljandi kultuuriakadeemia tudengite vaheline suhtlus oleks aktiivsem ning teatritegemiseks vajalikud pundikesed sünniksid juba koolis.
Ideaalne oleks situatsioon, kus lavaka lõpetanutele ja selles koostöös sündinud truppidele suudaks kool pakkuda kahel järgmisel aastal mingitel soodsatel tingimustel oma uut valmivat saali ja natuke tegeleks võib-olla nende promomisega à la lavakunstikool esitab. Kui selliseid tugistruktuure saaks välja arendada, siis oleks noortel julgem oma valikuid teha.
Praegune valik on suhteliselt lootusetu – pead saama teatrisse tööle või vabakutselisuse kõrval tegema midagi muud. Ma ei arva, et igaüks, kes arvab, et oskab teatrit teha, peaks saama põmdi! kõik võimalused. On vaja end tõestada. Aga kui sa oled mingil määral tõestanud, siis peaks olema võimalik konkureerida mingisugusele turvalisele rahasummale.
Võib-olla on meil liiga palju teatrit, näitlejaid? Seda ei julgeta avalikult välja öelda, aga eravestlustes on küll nenditud, et meil on liiga palju nn lavastuste tootmist, igal nädalal on pea kaks esietendust.
Probleem on selles, et repertuaariteatrisüsteem on üle kuumenud. Meil leiduks rakendust kõigile näitlejatele, kui repertuaariteatri kõrval oleks veidi tugevam projektiteatri tegemise võimalus.
Teine asi, millest peaks riigikogu rääkima, on see, et miks meil pole metseenlust, miks seda seadusega ei soosita.
Teater tähendab Eestis eelkõige ikka maja, mitte truppi ja näitlejat seal lava peal. Seetõttu võibki tekkida tunne, et õhku pole. Ma loodan, et nii ülevalt kui alt käima lükatud protsessid toimuvad edasi ja muutused on tulekul. Väärtushinnangud muutuvadki aegamisi.
Oleksin selle poolt, et suures teatris tegutseks 70 protsendi ulatuses põhitrupp ja 30 protsendi ulatuses saaksid ruume kasutada nn vabatrupid.
Ega repertuaariteatril ole ka häda midagi, vaid selle kõrvale on vaja muud ka. Ja praegu on üks mootor natuke üle kuumenenud.
Oled lõpetanud lavakoolis lavastaja eriala. Eestis on palju häid näitlejad, kuid heade lavastajate põud. Kas sul on plaanis pöörata rohkem tähelepanu lavastajaõppele?
Lavastajate õpetuses on meil loomulikult rohkelt ära teha. Õppeprogrammi täpsustumiseks on ees ootamas mitmeid ajurünnakuid.
Lavastaja amet on keeruline, sest sa pead olema heade juhivõimetega ja loov inimene ning just lavastaja peab väga närvilises ja kriitilises õhkkonnas suutma säilitada organisatoorset ja loovat meelt. Neid omadusi on keeruline õpetada ja seda ametit valgete kinnastega ei pea.
Võib-olla tuleb lavastajaks pikemalt õppida või peab õppijal eelnevalt olema teine kõrgharidus. See amet nõuab natuke pikemat ettevalmistamist.
Kui ma alustasin ja päris teatritegemisega ise kokku puutusin, siis lõi ikka hingamise kinni.
Näitlejatel on tendents noori lavastajaid n-ö ära süüa. Vana näitleja oskab, aga ei usalda. Usaldus tuleb välja teenida.
Soomes on 50 protsenti naislavastajaid, meil vaid mõned. Ma arvan, et Soome teatripilt on selle tõttu palju elutervem ja rikkam. Loodan, et meilgi hakkab asi tasapisi tasakaalustuma, väga palju naisi õpib lavastamist. Aga see vajab mõlema, nii lavastajate kui teatrite harjumist.
Kas lavastajaõppe pikemaks muutmine või eelneva kõrghariduse nõudmine on sinu programmiline plaan?
Praegu veel pole, ka ses osas seisavad ees arutlused.
Võimalik, et lavastaja õppeprogramm peab muutuma veel süsteemsemaks. Praeguses õppekavas on mõningad momendid, mida ma ka omal nahal tundsin, küsitavad. Noorele lavastajale antakse liiga vara liiga suur tükk kätte, ja kui see kogemata veel õnnestub, siis on oht teha valesid järeldusi.
Sest õnnestumise taga ei pruugi olla oskused, vaid mitmed faktorid, nagu näiteks entusiasm, vaimustumine jne. Lavastajana on sul vaja oskusi, mida tuleb lihtsalt treenida, et oleksid võimeline kehvast olukorrast midagi välja kasvatama.
Siin on oluline küsimus ka ruumis, kus teha proove ja oma töid publiku ette tuua. Kui noor lavastaja läheb teatrisse, siis teater tahab kohe tulemust, lavastus pannakse repertuaari. Noorel lavastajal peaks olema rohkem võimalusi äpardumiseks ja õppimiseks.
Kas plaanid kutsuda lavakooli õpetajaid ka väljastpoolt Eestit?
Niipalju kui rahakott lubab. Vaatan selle pilguga ringi. Pakkujaid on palju, aga vahet tuleb teha, kellega ennast siduda.
Mida Viljandi koolist Tallinna tuua?
Viljandis on kohati elu sunnil mitu osakonda – multimeedia, tants, teater jne – koos ja nad teevad ühiseid projekte. See koostöö toimib ja seda peaks Tallinnas ka tegema.
Kas Viljandi kooliga on nüüd sinu poolt lõpp?
Eks ma jään nendega suhtlema koostööde raames.
Seni pole Viljandi kool ja lavakas suurt koostööd teinud.
Ei ole jah, pole ühendavat ideed olnud. Indrek Sammul Ugalas on avatud ühisprojektidele, Margus Kasterpalu teatritalu valmib ja kohendub suvisteks projektideks. Kui koostöödest asja saaks, siis oleks väga hea meel.
Alustad lavakooli juhina septembris, sinu juhtimisel ja juhendamisel võetakse esimene lend vastu 2012. aasta kevadel. Seega saame sinu õpetuse vilju näha kuue-seitsme aasta pärast. Milline see tulemus peaks olema?
Ma loodan, et siis on rohkem võimalusi väiksemate koosluste moodustamiseks. Et teatrikooli lõpetajad näeksid eneseteostusvõimalust rohkem teatris, mitte ainult seriaalides. Et eesti keel oleks ikkagi tasemel ja mänguline. Rohkem ei oskagi unistada.
Huvitav, sa mainisid eesti keelt. Kas noorte keelekasutus on kehv?
Eks lavakool pea ära tegema keskkooli tegemata töö. Keel on näitlejale põhiline mänguvahend. Mida teadlikum oled, seda avaram on sinu mänguruum. Niikaua kui on eestlasi, niikaua on ja jääb meie teater eestikeelseks.
Olen saanud teatrijuhtidelt kriitikat, et noortel on teatris suurel laval teksti edastamisega raskusi.
Kas on olemas eesti teatriidee, mida tuleks hoida ja edasi arendada?
Väikses ühiskonnas on näitleja natuke rohkem kui lihtsalt kunstnik, ta on ka rahvuslike väärtuste kandaja. Teater tekkis ju rahvusliku iseteadvuse najal inimeste vabast tahtest ja vabast ajast. Ja see traditsioon teatud mõttes kohustab.
Publikule meeldivad korralikud tükid Eesti teemadel. Tahetakse, et näitlejad nagu mingis mõttes vaataja eest mõtestaks eestlaseks olemist ja Eestimaal elamist. Nii annabki näitleja publikule võimaluse emotsionaalselt ja intiimselt kaasa elada protsessidele ja selle põhjalt mingisuguseid hinnanguid anda. Eks inimestel ole rahvuslikku enesekindlust vaja. Neil on meeletu hirm eestlastena läbi kukkuda.
Me ei ole olnud ajaloos väga võidukas rahvas, me ei saa oma mütoloogiat üles ehitada väga suurtele võitudele ja kuningriikidele, see pingestab inimesi ja paneb kõikuma ala- ja üleväärsuskompleksi vahel. Näitleja kohustus on tõmblemise vähendamiseks leida orgaaniline enesekindlus ja optimistlik ellusuhtumine.
Milline lavastus on seda ülesannet täitnud?
Ma pole mitme asjaga selle lavastuse juures nõus, aga näiteks «Vargamäe varjus» Albu vallas. Üks segavalt ärritav kogemus on ka – Oksaneni «Puhastus» Vanemuises – ja seda nii lavastuse kui teksti poolest. Ma isegi saan sellest populaarsuse fenomenist aru, inimestel on mälestustesse sisse saamiseks väga vähe vaja. Aga ikkagi, see natuke seebiooperlik süžee, ja selle valguses, mida samal teemal on kunagi lavastatud, kas või «Pilvede värvidest» saati, on see...
Võib-olla publik vajabki sellist lihtsust.
Üks asi on lihtne, teine lihtsustav. «Puhastus» kaldub lihtsustamise poole.
Milline on hea teater?
Hea teater on see, millele sa pärast pikalt järele mõtled. See, mis ei jäta sind mitmeks päevaks rahule. Võimalik, et see pole terve lavastus, vaid mõni koht, kuhu sa loomuldasa üha tagasi pöördud. Lavastus, kus on mingi saladus sees. Hea teater paneb vaataja enda sees midagi uut avastama, see ei pea olema midagi suurt, võib-olla vaid väike ahaa-elamus, et pagan, nii ongi… Võib-olla su keha tunneb selle ära, et nüüd midagi avanes. See on nagu heas luuletuses, kus mõni hea kujund avab su elus uue mõõtme.
Milline lavastus viimati sellist elamust pakkus?
VAT-teatri Auri Jürna «Kihvad». Kuigi see on väga traagiline lugu, meeldib mulle mõttes sellesse maailma tagasi pöörduda. Seal on sellist elujaatavat jõudu, mis on leidnud väärtusliku kunstilise väljenduse.
«Kihvades» oli seda vaimu, kus sa järsku pauh! tajud maailma avanemist, sest noored inimesed on just kätte saanud õige koha endas ja siis nad ei hoia tagasi. Seda profiteatris ei näe. Just see noorte energia ja jõud innustab ka õppejõuna.
Peeter Raudsepp
Sündinud 20. märtsil 1974. Ta on lõpetanud lavakunstikooli 17. lennu (juhendaja Kalju Komissarov) 1996. aastal, lavakooli magistriõppe teatrimagistrina 2000. aastal ja õpib samas doktorantuuris. Ta on töötanud 2000. aastast TÜ Viljandi kultuuriakadeemias näitlejameisterlikkuse ja lavakõne lektorina ja osalenud kolme lennu juhendamisel, samuti EMTA lavakunstikooli 24. lennu juhendamisel.
Peeter Raudsepp on ka vabakutseline lavastaja ja näitleja, tema viimaste lavastuste hulka kuuluvad Reko Lundani «Tavalised inimesed» VAT-teatris (2009), Harold Pinteri «Eikellegimaa» Rakvere teatris (2010) ja Peter Shafferi «Gorgo kingitus» Vanemuises. (2010).
Peeter Raudsepp on tõlkinud Yoshi Oida «Nähtamatu näitleja», Mihhail Tšehhovi teose «Näitlemistehnikast», Jerzy Grotowski «Näitlejatreeningu» ning Jean Benedetti «Stanislavski ja näitleja». Praegu on käsil Konstantin Stanislavski «Näitleja töö endaga» ja «Näitleja töö rolliga».
Peeter Raudsepp on Eesti Lavastajate Liidu juhatuse esimees, Eesti Teatriliidu juhatuse liige.