Kui soovida seada kahtluse alla Andrus Veerpalu positiivne dopinguproov, on vaja tugevamaid tõendeid, kui suusatiim seni avalikkusele välja on pakkunud. Juttudel, et ebatavalise näidu põhjuseks on tugev treening, ei ole teaduslikku alust, pigem vastupidi. Ei ole aus kütta rahva lootusi väidetega, mida on kerge kummutada.
Pressikonverentsil kõlanud väide, et kasvuhormooni tase organismis võib mitme korra võrra muutuda, on täiesti tõene, kuid paraku ei puutu asjasse. Kasvuhormooni toodab inimese ajuripats, ta teeb seda päeva jooksul hoogudena, mõjureid on teisigi ja sestap kõigub kasvuhormooni tase organismis päeva jooksul päris suurel määral.
Kui kasvuhormooni soovitakse dopinguna kasutada, süstitakse organismi sünteetiliselt toodetud hormooni (mille tulemusel loomulikult samuti selle tase organismis tõuseb). Dopingukasutuse avastamise teeb keeruliseks mitu asjaolu: esmalt loomuliku taseme kõikumine, mis ei luba paika panna kindlaid piire, mis on normaalne ja mis mitte. Teiseks on hormoonil lühike poolestusaeg, mistõttu kaovad dopingu kasutamise jäljed organismist päeva-paari jooksul.
Seepärast on WADA hinnangul kasvuhormooni kuritarvitajate tabamiseks kõige tõhusamad võistlusvälised üllatustestid lootuses tabada hetk, mil on värskelt dopingut manustatud. Ka siis leidub hormooni jälgi uriinis imevähe, nii et praegu pole ühtegi usaldusväärset meetodit dopingu avastamiseks uriiniproovist.
Kasutusel on veretest ning mainitud raskuste tõttu ei mõõda kasvuhormooni dopingutest mitte hormooni taset veres, vaid hormooni eri molekulitüüpide (isovormide) omavahelist suhet. Kui ajuripats toodab hormooni, siis ühe osa sellest moodustab 191 aminohappest koosnev isovorm massiga 22 kilodaltonit (kDa, SI-süsteemi väline ühik dalton on umbkaudu võrdne ühe prootoni või neutroni massiga). Teine levinum isovorm on kergem, koosneb 176 aminohappest ja selle mass on 20 kDa. Ja on näpuotsaga teisi ka.
Sünteetiline hormoon on peaaegu puhas 22-kDa isovorm. Kui seda süstida, siis lakkab kehaomase hormooni toodang ja isovormide proportsioon läheb paigast ära, olles tugevalt 22-kDa isovormi kasuks. Sellise tasakaalutuse avastamist loetakse tõendiks, et inimene on kasutanud kasvuhormooni. Testis kasutatakse isovormide tuvastamiseks neile spetsiifilisi antikehi.
Oluline on asjaolu, et senised uuringud on leidnud nende isovormide omavahelise proportsiooni olevat püsiva. Seda tuvastas nii WADA kasutusel oleva meetodi aluseks olev uurimus (Bidlingmaier et al, «Clinical Chemistry», 2009; 55: 445–453) kui ka uurimus, milles vaadeldi kasvuhormooni tootmist treeningu ajal ja järel (Wallace et al, The Journal of Clinical Endocrinology & Metabolism Vol. 86 No. 1, 200–206).
Nende järgi ei sõltu isovormide vahekord sellest, kui palju hormooni keha parasjagu toodab. Teises, trenni mõju käsitlenud uuringus leiti, et isovormide tootmise proportsioon trenni ajal säilib ja trenni järel mitte-22-kDa vormide osakaal veres isegi pisut kasvab, kuna need kaovad organismis aeglasemalt. Seega peaks dopingutesti aluseks olev suhtarv trenni mõjul isegi vähenema.
Uuringud ei ole leidnud, et mingi loomulik tegur suudaks organismis isovormide tasakaalu mõjutada. USAs Chicagos asuva Northwesterni ülikooli endokrinoloog Gerhard Baumann tõdeb ajakirja Growth Hormone & IGF Research 2009. aasta augustinumbris, et ei ole tuvastatud isovormi-spetsiifilist stiimulit, see tähendab, et ei ole leitud, et millegi peale hakkab keha tootma üht isovormi teisest rohkem.
Seega võib teaduskirjanduse põhjal kergesti ümber lükata väited, et tugev treening lõi tasakaalu sassi nii, et see andis tulemuseks positiivse dopinguproovi. Neist põhimõtetest lähtudes saab tasakaal paigast ära minna ainult siis, kui organismi viia sünteetilist kasvuhormooni.
Samuti kõne all olnud lubatud toidulisandid on sellised, mis tootja väite järgi stimuleerivad hormoonide eritumist. Kuid kuna ka sel puhul on tegu keha enda eritatava hormooniga, siis ei mõjuta see isovormide tasakaalu.
Kui tegu on aga Veerpalu organismi eripäraga, siis peaks kõik mis tahes ajal tehtud testid näitama tulemusena sedasama suhtarvu.
Kasutatava dopingutesti põhimõtted sõnastati juba 1990ndatel ja sestsaadik on üritatud ka testi välja töötada. Esialgseid versioone on katsetatud alates 2004. aasta olümpiamängudest ja kuna esimese 1500 testiga ei tabatud ühtegi patustajat, seati selle tõhusus kahtluse alla. Täiendatud testi võttis WADA kasutusele eelmise aasta juunis.
Testi on kindlasti võimalik kritiseerida, kuid meetod on publitseeritud, see tähendab saanud valdkonna asjatundjate heakskiidu.
Küsimusi tekitab siiski Veerpalu B-proovi teise näidu küllalt suur erinevus ülejäänud näitudest, mis võib saada õigustatud protesti ajendiks. WADA reeglite järgi peab labor iga näiduga kaasa andma ka tulemuse mõõtemääramatuse (measurement uncertainty). Seda arvu oleks huvitav kuulda.
Teaduskirjanduses avaldatud tulemused pole loomulikult kõigutamatud, ammugi ei kirjuta nad meile ette, kas eestlaste suusaiidol on süüdi või mitte. Kuid see on meie hetketeadmiste seis ja nendega vaidlemiseks on tarvis vähemasti sama kangusega tõendeid, mida asjatundjad loodetavasti otsivad.