Soome poliitiku ja kirjamehe Erkki Tuomioja, nagu ka teiste Eesti ajaloost ja suurmeestest kirjutanud soomlaste (Martti Turtola, Seppo Zetterbergi, Juhani Salokanneli) käsitlusi ühendab üks oluline tunnus.
Ühe kroonimata kuninga saatus
11. aprill 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende taotluseks on aidata mõista meie endi aja- ja kultuurilugu keset juhuseid ja paratamatust. Nad ei sõdi meie omamüütidega, kuigi ei varja vastumeelsust kanoniseerimispüüetele. Nende emotsionaalseks eelduseks on empaatia soomlaste lähima vennasrahva käekäigu vastu, kuid nad säilitavad külma pea seoseid otsides ja järeldusi tehes.
Meie ajaloonarratiiv kipub olema varjutatud rahvusromantikast ja teleoloogiast. Tagasi- ja edasivaate lähtepunktiks on Eesti riigi asutamine 24. veebruaril 1918. Soome vastava ajaloosündmuse (6. detsember 1917) kontekstis nimetab Tuomioja seda «lukuaugu perspektiiviks».
Eesti juurtega Tuomioja käsitlus on lähedal mõjutusajaloolisele meetodile. Selles tunnistatakse, et ükski uurija pole ise ajaloo mõjutustest puutumata, mis ei tähenda aga ajalookirjutuse relativeerimist erinevate vaatepunktide vahel, vaid «omaenda ja võõra mineviku» nägemist liikuva horisondina, kui siin ümber öelda üht «mõjutusajaloo» mõiste käibele toonud H.-G. Gadameri mõtet.
Inimlik dokument
Tuomioja ajendas Tõnissoni biograafiat kirjutama Soome 20. sajandi kultuuri ja poliitikat mõjutanud Hella Wuolijoe saatus. Wuolijoki oli Tuomioja vanaema. Hellast (Ella Murrikust) ja tema õest Salmest on Tuomioja juba kirjutanud raamatu (eesti keeles «Õrnroosa», 2006).
Erinevatele ilmavaadetele vaatamata olid Hella Wuolijoki ja Jaan Tõnisson läbi kogu elu head sõbrad. Tuomioja raamat algabki Hella Wuolijoe ja Jaan Tõnissoni vahelise viimase teadaoleva isikliku kontakti (29. mail 1940) meenutamisega.
Ella Murrik kohtus Jaan Tõnissoniga esimest korda 1901. aastal, kui Ella Postimehe toimetusse sisse astus ja Tõnissoniga kohtumist nõutas. 33-aastane Tõnisson oli siis juba rahvusliku liikumise tunnustatud juht, Ella aga 15-aastane koolitüdruk. Tõnissonist sai Ella iidol. Tuomioja vihjab erinevatele allikatele toetudes, et nende omavahelises suhtes ei puudunud «erootiline laetus».
Tuomioja käsitlus Tõnissonist paistab üldse silma Tõnissoni isikupsühholoogiliste ja inimlike joonte esiletoomisega. Tuomioja on püüdnud teda mõista mitte ainult kui eestlaste suurt juhti ja poliitikut, Johann Voldemar Jannseni, Jakob Hurda jt rahvuslike äratajate missiooni jätkajat 20. sajandil, vaid ka Tõnissoni iseloomuomadusi, maailmavaate ja tegevuse inimlikku vormi.
See ei ole niisiis ülemlaul eestlaste ajaloo suurele kangelasele, vaid ka «inimlik dokument» temast. On väga selgelt näha, et Tuomioja püüab vältida tavaks saanud käsitlust: Tõnisson vastanduses Pätsiga. Tuomioja fookuses on Tõnissoni elu ja töö vastastikuses põimituses, millest ei puudu õnnelikud või õnnetud juhused, valearvestused või eksimused, suured võidud ja kaotused. Kõik see jääb aga raamatut sulgedes mõjuma kui üks loogiline tervik.
Tõnissoni pikk vari
Tuomioja Tõnissoni-biograafia väärtuslikkus seisneb selleski, et Eesti ajaloos toimunu suhestatakse Soome ja Venemaa, osalt kogu Euroopa ajalooga, Tõnissoni ja teisi Eesti ideolooge ning rahvajuhte kõrvutatakse Soome suurte poliitikutega. Mõistagi johtub see ka raamatu adressaadist – see on ennekõike kirjutatud Soome lugejaile.
Kui siiski püüda Tõnissonis näha kuvandit, mida ta ise teadlikult või teadmatult võimendas ning millele leidub viiteid ka Tuomioja raamatus, siis võiks see olla «eestlaste kroonimata kuningas».
Tuomioja kirjutab, kuidas koolipoisina oli Jaan «kärsitu õpilane» ja maksimalist ning kuidas ta suutis end maksma panna. Eesti Üliõpilaste Seltsist sai pärast Tõnissoni esimeheks valimist 1891. aastal radikaalse rahvusluse mootor.
Tõnissoni pikk vari (Tõnisson oligi pikk ja kõhn mees, meenutades don Quijotet) jäi valitsema tema asutatud või juhitud organisatsioonides ka siis, kui ta ise nendest juba eemaldunud oli. Temas oli teatraalsust. Villem Reiman on teda nimetanud «kõigi eestlaste agitaatoriks», Vene esimeses duumas kutsuti teda «pulbitsevaks tulemäeks».
Tõnissoni «viimistletud ja alalhoidlik riietumisstiil ning viis, kuidas ta avalikkuses esines, äratasid lugupidamist ja lisasid talle aukartust sisendavat autoriteeti», kirjutab Tuomioja, vahendades spekulatsioone selle üle, nagu voolanuks Tõnissonis saksa aadliverd.
Kuigi Tõnisson ise luges end vaadetelt sotsiaalliberaaliks, paistis ta mõnegi silmis hoopis aristokraadina. Tõnissoni äkilist ja järeleandmatut iseloomu täiendas lausa fanaatiline kohusetundlikkus. Postimehe toimetajana nõudis ta oma töökaaslastelt samasugust tempot nagu iseendaltki.
Pärast 1906. aastat, kui ta oli endast 22 aastat noorema Hilda Lõhmuse näol oma armastuse leidnud ja temaga ka 1910. aastal abiellunud, hakkasid Tõnissoni elus ja ühiskondlikus positsioonis toimuma muutused. Põhiline oligi see, et sellest alates ei olnud Tõnisson enam «rahvusliku liikumise kroonimata kuningas», nagu kirjutab Tuomioja, vaid üks poliitiline liider teiste hulgas.
Oma kuningliku oreooli säilitas Tõnisson opositsionäärinagi. Tema 70. sünnipäeva 1938. aastal tähistati Tartus kui suurt rahvuslikku tähtpäeva. Valitsuse hirm opositsioonijuhi sünnipäeva demonstratiivse tähistamise ees oli nii suur, et Tõnissonile pühendatud ajakirja Akadeemia erinumber konfiskeeriti.
Kuninga langemine
Tuomioja eriline panus tõnissoniaanasse ilmneb neil lehekülgedel, kus ta kirjeldab Tõnissoni püüdlusi päästa Eesti Vabariik 1939. aastal läheneva sõja küüsist. Tõnisson kasutas ta ära vana sõprust Hella Wuolijoega, paludes vahendada Nõukogude juhtkonnale Eesti valmisolekut läbirääkimisteks Saksa ohu tõkestamisel.
Tuomioja väitel olevat Tõnisson kindlasti mõistnud, et «Wuolijoe suhted Nõukogude Liidu esindajatega 1930. aasta teisel poolel kujutasid endast rohkemat kui diplomaatilist läbikäimist».
Tõnissoni püüdlused ei kandnud vilja. Kuningas murdus, kui paar nädalat pärast baaside lepingut suri ta poeg Ilmar Tõnisson, keda ta naine Amanda oli tulistanud. Tõnisson oli näinud poeg Ilmaris oma töö jätkajat ja tulevast Eesti juhti.
Pärast baaside lepingu sõlmimist ei püüdnud Tõnisson kordagi päriselt maalt lahkuda, ehkki talle selleks võimalusi pakuti. 1940. aasta kevadel olevat Päts Eesti Pariisi saadiku Karl Robert Pusta kaudu teinud Tõnissonile ettepaneku juhtida Eesti välisdelegatsiooni asukohaga Stockholmis. Tõnisson tõrjunud selle mõtte sõnadega: «Olen vana mees ega soovi, et mu rahvas hakkaks mõtlema, nagu oleksin ta hädaohu ees maha jätnud.»
Tuomiojale tundub, et juunipöördejärgses Nõukogude Eestis oli Tõnisson «valinud väärika vaikelu». Tõnissonil lasti rahus elada 12. detsembrini. Siis tuli NKVD talle järele. Ta oli selleks valmis, pannes selga oma parimad riided.
Tõnissoni ülekuulamiste viimane küsimus kõlas käsuna nimetada enda aatekaaslased. «Keeldun oma aatekaaslasi nimetamast,» oli Tõnissoni vastus. Tõnisson hukati suure tõenäosusega 1941. aasta juuli alguses. See oli 20. sajandi eestlaste «neljakuningapäev».
Raamat
Erkki Tuomioja
«Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus»
Soome keelest tõlkinud Kadri Jaanits ja Katrin Kurmiste
Varrak, 2010, 333 lk