Ja siis me saame teada, et Andrus on äkki andnud positiivse dopinguproovi... ja siis lendab kõik vastu taevast. Ma usun ka Andrus Veerpalu. Ta oli, on ja jääb võitjaks, aga see ei ole absoluutselt oluline hetkel.
Mis on oluline, on see, et kui kaks miljonit eurot topitakse telekanalisse, mida ei ole mitte kellelegi vaja, mille programm ja saated on loodud inimeste poolt, kellel on redise loominguline võimekus. Miljonid, mida võiks kasutada selleks, et parandada lasteaedade olmetingimusi, parandada teid või luua paremad õpitingimused neile, kellel ei ole selleks võimalusi. Kui tuleb välja, et riik on pensionäridelt aastaid kümneid miljoneid tulumaksu kasseerinud, siis kostab mingi impotentne vaikne korin. Aga kui suusataja nutma hakkab, on kõigil oksad laiali. Siis moodustatakse inimkette, lärmatakse nii kuis hing jaksab ja kopsud kannavad. Kui meie rahvuskangelasele tehakse liiga, siis me lärmame.
Aga miks me siis ei lärma, kui meile liiga tehakse? Kus meie munad siis on?
Parimal juhul on mingi punt aktiviste, seal hulgas mina, kes on näoraamatus vajutanud «meeldib» lehele «Maha TTV» ja kes ootavad mingit luba asutuselt, kelle vastu nad protesteerivad. Luba selleks, et teha selgeks oma seisukoht, luba selleks, et teha oma suu lahti ja rääkida südamest seda, millesse sa usud.
Miks me nuuskame salli seal, kus on vaja tõsta häält ja lärmame seal, kus seda ei ole vaja? Miks? Mida meil karta on? Meie valisime need tegelased, meie oleme nende tööandjad, meid on rohkem, meie häälel on kõla ja jõudu.
Oleks tagumine aeg seda kõla ja jõudu rakendama õppida, sest meil ei ole karta midagi. Veel vähem on meil kaotada. Meil on antud hetkel ainult võita – võita seda, et meie huve esindataks ennekõike mitte vaid selles mahus, et uuesti pukki saada . Me kaotame siis, kui me vaikime, sest vaikimine on nõusolek. Ja see nõusolek, kallid sõbrad, läheb meile maksma.
poliitik + teadmine, et rahvas lepib kõigega = ükskõiksus/vastutustundetus
poliitik + teadmine, et rahval on reaalne võim = hirm/vastutustunne
