Mõtete lugemine peidab endas lisaks kasule ka mitmeid ohte

Raul Sulbi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Berkeley ülikooli (California) 4T fMRI (funktsionaalse magnetresonantskuva) skanneerimisseade.
Berkeley ülikooli (California) 4T fMRI (funktsionaalse magnetresonantskuva) skanneerimisseade. Foto: Wikipedia.org

Ajukuva tehnoloogiate kasutamisel igapäevaelus võib lisaks erinevatele kasulikele tagajärgedele olla ka mitmeid riske.

Tänu inimese aju uurimisele on võimalikuks osutunud vaimuhaiguste parem ravimine ja kirurgilised protseduurid ajukahjustuste ravimiseks, kuid samuti on inimkonnal parem arusaam sellest, kuidas inimesed mõtlevad ja tunnevad ning võtavad vastu isiklikke otsuseid, räägiti Tartu Ülikooli Eetikakeskuses 1. aprillil toimunud kollokviumil «Mõtete lugemise tehnoloogiad ja nende rakendamisega seotud õiguslikud ning eetilised piirid».

Seoses nende uute teadmistega inimese ajust on huvi aju-skanneerimise seadmete edasiarendamise ja uute praktiliste rakendusvõimaluste leidmise vastu just viimasel ajal maailmas järjest enam kasvanud.

Kollokviumil tegi ettekande Kairi Reiman, kes on sel teemal kaitsnud magistritöö Talis Bachmanni juhendamisel. Talle sekundeeris Katrin Laas-Mikko, kes on kirjutanud oma magistritöö privaatsuse filosoofilisest kontseptsioonist, kollokviumit modereeris dr Roland Karo TÜ usuteaduskonnast, kelle teadustöö üheks põhisuunaks on teaduse ja religiooni dialoog rõhuasetusega religioossete kogemuste ja rituaalkäitumise neurobioloogiale ja -psühholoogiale.

Nagu iga uue areneva valdkonna, on ka ajuprotsesside kuvamise puhul lisaks tehnilis-teaduslikele küsimustele rida eetilisi ja juriidilisi küsimusi. Selles valguses on välja kujunenud ka uus valdkond – neuroeetika, mis uurib neuroteaduste eetilist, juriidilist ja sotsiaalset mõju. 2000. aastal kujunes välja ka uus mõiste – kognitiivne privaatsus, mis on üks osa üldmõistest kognitiivne vabadus ning tähendab lühidalt mõtete ja mõtlemise privaatsust või puutumatust.

Kognitiivse privaatsuse olulisus tuleneb asjaolust, et kaasaegsed aju-protsesside kuvamise seadmed, nagu fMRI, PET, MEG ja moodne arvutipõhine EEG (vaata seadmete kohta lisalugu artikli järel), võimaldavad juba täna kolmandate isikute jaoks objektiivselt registreerida inimese ajus toimuvate otsuste tegemiste protsesse selliselt, et võimalik on modernse valedetektori loomine ning isegi varjatud otsuste lugemine.

«Sellised teaduse arengu tendentsid ohustavad aga inimeste identiteeti, kuna selliselt ajust mõtete ja teadmiste lugemisega tungitakse kõige privaatsemasse sfääri üldse,» hoiatas Kairi Reiman.

Eesti põhiseadus sätestab privaatsusele küllaltki ulatusliku kaitse. Kognitiivse privaatsuse seisukohalt on olulised eelkõige eraelu kaitse ning väljendusvabadus. Eraelu puutumatus on otseselt seotud inimväärikusega ja tagab inimesele õiguse elada oma elu minimaalse sekkumisega, eraelu kaitsealasse kuulub ka inimese identiteedi kaitse, mõtted aga on ilmselt oluline osa inimese vaimsest terviklikkusest.

Väljendusvabadus, mis on tänaseni tähtsust omanud eelkõige n-ö väljaütlemiste kaitsmiseks, oleks aga sisutühi kui samas ei oleks kaitstud ka mitteväljendamine. Väljendamine peab olema isiku vaba tahte avaldus ning kui isik otsustab midagi jätta väljendamata, siis järelikult ta realiseeribki seeläbi passiivselt väljendusvabadust.

Aju-skanneerimise seadmete praktilised rakendusvõimalused on küllaltki ulatuslikud. Välja on pakutud selliseid võimalusi nagu tõe väljaselgitamine kriminaal- ja tsiviilmenetluses, kindlustuspettuste avastamine, terroristide ja varaste tuvastamine ning töötajate töölevõtmisel kandidaadi isikuomaduste kontrollimine.

«Neuroteadustele on täna veel väljakutseks lugeda välja või dekodeerida aju aktiivsusmustritest mõtte täpne sisu või rekonstrueerida pilt isiku visuaalsest kogemusest,» toonitab Reiman oma magistritöös.

Aju-skanneerimisega kaasnevatest võimalikest ohtudest toodi kollokviumil välja näiteks neuromarketing – kauba eelistamise uuring, mis võib viia otsustusvabaduse piiramiseni, mõttevabaduse pärssimine, kuna inimestel võib tekkida soov mingeid mõtteid mitte mõelda, mis omakorda võib mõjutada inimese minapilti, aga ka küsimus, mis saab aju-skanneerimise puhul näiteks muust infost, mida ei uurita, aga mis tuleb välja.

Arvestada tuleb, et kognitiivne privaatsus on olemuslikult isiku identiteedi ja väärikusega nii tihedalt seotud, et materiaalne huvi ei saa olla piisavalt kaalukas asjaolu. Privaatsuse riivamisel on selle isiku jaoks ka sügav emotsionaalne mõõde, mida ei tohi unustada isegi siis, kui isik on kuriteos kahtlustatav.

«Seetõttu juhul, kui aju-skanneerimise seadmeid kasutada, võiks seda väljaspool teaduslaborit teha siiski üksnes tõe väljaselgitamise eesmärgil kriminaalmenetluses või julgeolekukontrolli raames ning kindlale korrale ja kontrollile allutatuna,» leidis Reiman oma magistritöös.

«Maailmatasemel on ajukuva valdkonnas näha järjest suuremat elavnemist ning tuleb tõdeda, et teadlased on nende seadmete edasiarendamise suhtes väga ambitsioonikad. Teiselt poolt jällegi hoiatatakse nende seadmete liiga kergekäelise kasutamise eest, kuna nende usaldusväärsus pole veel piisavalt kontrollitud,» rõhutas Reiman.

«Konstruktiivne diskussioon sellel teemal aitaks loodetavasti vältida tulevikus tekkida võivaid probleeme ning kuritarvitusi. Vastavate seadmete tipptasemele arendamine ei ole tänaseks enam mitte põhimõtteline, vaid on üksnes aja ja vajaduse või huvi küsimus,» oli Kairi Reiman veendunud.
 

---------

Ajukuva seadmed ja nende rakendusvõimalused

Funktsionaalne magnetresonantskuvamine (fMRI) on spetsiaalse ajuskanneerimise seadme abil rakendatav tehnoloogiline meetod, mis võimaldab raadiolainete ja tugevate magnetväljade abil jälgida aju tööd reaalajas. Selleks mõõdetakse vere- ja hapnikukontsentratsiooni muutusi, mida seostatakse neuronite aktiivsusega. Kui neuronid on aktiivsed, siis tarbivad nad energiat, mida toodetakse veres sisalduva hapniku ja glükoosi abil. fMRI on võimeline registreerima kogu aju mahus toimuvaid muudatusi kahe sekundi jooksul. Psühholoogiliste protsesside seisukohalt sisuliste ja samas usaldusväärselt eristatavate muutuste kokkukogumine fMRI abil võtab aega sekundeid. Suur hulk moodsa kognitiivse ja afektiivse neuroteaduse töödest aju funktsioonide uurimisel tehaksegi fMRI abil.

On kasutusel ka muid seadmeid, nagu EEG ehk elektroentsefalograaf, mis on vanim inimese aju aktiivsuse uurimise instrument. EEG mõõdab läbi kolju ajust pärinevat bioelektrilist aktiivsust. MEG ehk magnetoentsefalograaf mõõdab bioelektrilist aktiivsust selle poolt tekitatud magnetvälju registreerides. Lisaks kasutatakse positronide emiteerimise tomograafiat ehk PETi. See on seade, mis kasutab vereringesse sisestatud radioaktiivselt märgistatud kemikaale eesmärgiga mõõta verevarustust, hapniku ja glükoosi omastatavust või ravimi kontsentratsiooni aju kudedes. See võimaldab kindlaks teha, milline aju osa mingi tegevuse või seisundi korral aktiviseerub. Kui fMRI ja PET on täpsed ajuruumis, kuid liiga aeglased kiirete lühiajaliste protsesside registreerimiseks, siis EEG on täpne ja kiire ajamõõtmes, kuid ebamäärane ruumis. MEG on täpne nii ajas kui ruumis.

Tänaseks on selge, et fMRI uuringute abil on võimalik registreerida otsuste tegemise aluseks olevaid protsesse inimese ajus. Sealhulgas on tõestatud, et inimese ajus toimuvad vastavad registreeritavad muudatused otsuste tegemise kohta sageli juba enne kui inimene endale otsuse vastuvõtmist teadvustab. Sellisel juhul eelteadvuslik psüühiline protsess eelneb teadvuslikule. Juhul kui selline eelteadvuslik protsess väga kõrge tõenäosusega ennustab täpselt ka järgneva teadvusliku protsessi sisu või suunitluse, avaneb aparatuuri kasutajatel võimalus mitte üksnes tungida isiku kognitiivse privaatsuse sfääri, vaid teha seda viisil, kus kolmandad isikud on selle suhtes privilegeeritud seisundis, omades rohkem ning sealjuures ennetavat teavet isiku psüühikas toimuvast võrreldes selle isiku endaga. Samuti on fMRI abil võimalik kõrge tõenäosusega tuvastada, kas inimene valetab või räägib tõtt.

Artikli koostamisel on kasutatud Kairi Reimani Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas kaitstud magistritööd «Kognitiivne privaatsus» (2009).

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles