Eesti ja Vene piirileping võiks ikkagi ellu ärgata
Juhtkiri: teeme ära
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks on ikka sõlmimata piirileping Eesti ja Venemaa vahel, jääb naiivselt õlgu kehitades küsida pärast Vene asepeaministri Sergei Ivanovi intervjuud BBC-le.
«Me ei ole agressiivsed. Me oleme tunnustanud kõikide endiste Nõukogude liiduvabariikide territoriaalset terviklikkust. See oli nii 1991. aastal. Muidugi pole Venemaal territoriaalseid nõudmisi endiste liiduvabariikide suhtes,» ütles ta.
Eesti Vabariik on oma juhtivpoliitikute kaudu korduvalt öelnud, et tal pole Venemaale territoriaalseid nõudmisi ja et Tartu rahu järgseid piire ei nõuta. Isegi piirileping on sõlmitud. Kui kaks naaberriiki nii ütlevad, siis miks ikkagi ei suuda nad piirilepingut sõlmida?
Kusjuures, see on tegelikult ju sõlmitud. Ainult et Venemaa on oma allkirja sel lepingul peatanud. Ikka mineviku pärast – riigikogu viide Nõukogude okupatsioonile ajas Kremlil kopsu üle maksa.
Ent praegu, kui Venemaa üritab lääne silmis kõigiti mahendada Gruusia sõja pärast tekkinud agressiivset kuvandit, olekski hea aeg näidata, et Ivanovi jutt territoriaalse terviklikkuse austamisest ja sõja välistamisest riikidevahelistes suhetes (sellest kõneles Evianis ka Vene president Dmitri Medvedev) päädibki konkreetselt piirilepinguga Eesti ja Venemaa vahel.
Muidu jäävad sõnad vaid sõnadeks. USA teadlane Noam Chomsky naeruvääristas samuti laupäevases nädalalõpulisas AK nn Vene ohtu, pidades tõenäolisemaks, et Eestit tabab asteroid, kui et Venemaa meid ründab. Lisatagu veel Vene peaministri Vladimir Putini avaldus, et Venemaa ei kavatse Krimmi jõuga ära võtta. Enam-vähem sedasama ütles ka Ivanov.
Läänes on kindlasti palju neid, kes soovivad Ivanovi sõnu uskuda. Euroopa Ülemkogu ei alustanud küll uuesti partnerluskõnelusi Venemaaga, kuid karmi kinnipidamist vaherahulepingu punktidest me samuti ei näinud. Vene väed ei ole ju tõmbunud Gruusia sõja eelsetele positsioonidele. Samas ajab Moskvat suhete parandamise otsinguile ilmselt ikkagi suhteline isolatsioon ja ka naftahinna langus maailmaturul. Ei ole õnnestunud leida toetust ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvusele.
Kuid mitte esmajoones lääs, vaid Venemaa vahetud naabrid võiksid veenduda, et Ivanovil on oma sõnadega tõsi taga. Kui Venemaa naabrid, sealhulgas Eesti, on vähem murelikud, avab see Venemaale suhetes läänega täiesti uue võimaluste ukse. Mitte üle naabrite peade. Seega tuleks piirileping Eestiga ikkagi riigiduumas ratifitseerida ja allkiri sellel taastada, mitte edasi mossitada.