Soomes peeti tõelisi protestivalimisi, kus Põlissoomlased olid tõepoolest ainsad võitjad. Erakond sai 19 protsenti häältest ja 39 kohta 200-liikmelises Eduskunnas. Enne seda oli Põlissoomlastel vaid viis parlamendisaadikut.
Martti Puukko: poliitiline tsunami Soomes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas on see võimalik, et naiskirikuõpetajate, abortide ja homoabielude vastu oleva ning Euroopa Liitu eriti kriitiliselt suhtuva Timo Soini juhitav erakond suutis peaaegu kaheksakordistada oma kohtade arvu parlamendis?
Suurel määral lähtub erakonna edu Soini viisist kõnelda. Soini räägib avalikult seda keelt, mida inimesed räägivad omavahel. Ta kasutab meeleldi «kus on Euroopa Liit, seal on probleemid»-tüüpi loosunglikke lauseid. Mingil põhjusel pole konservatiivseid väärtusi esindav Soini oma arvamuste pärast saanud ajakirjanduses kaugeltki samasuguse pahameele osaliseks nagu näiteks kristlike demokraatide juht Päivi Räsänen. Soini fenomen on sündinud paljuski meedia kaasmõjul. Tema tegemisi ja ütlemisi on jälgitud väga tähelepanelikult.
Soome valimised olid protestivalimised, mille tulemust mõjutas seegi, et paljudel soomlastel sai mõõt täis valimiskampaaniate rahastamise ebaselgusest ja sellega seotud nähtamatust korruptsioonist ehk niinimetatud hüva-veli-hea-sõsar-süsteemist, kus tähtsaid ametikohti jagatakse erakondliku kuuluvuse järgi. Paljud usuvad, et Põlissoomlased esindavad mingil moel puhtamat poliitilist kultuuri.
Midagi ütleb Soome poliitilise kultuuri kohta seegi, et hiljuti tehtud arvamusküsitluse järgi ei osanud koguni kolmandik soomlastest öelda, kas sotsiaaldemokraadid olid ametist lahkuvas valitsuses või mitte. See ei räägi niivõrd Soome kodanike teadmatusest, kuivõrd sellest, kui raske on Soomes olnud eristada näiteks parempoolse Kokoomuse või sotsiaaldemokraatide majanduspoliitikat. Keegi on tabavalt öelnud, et sotsiaaldemokraatide endine esimees ja kunagine peaminister Paavo Lipponen oleks Kokoomuses võinud oma majanduspoliitiliste vaadete järgi olla kõige parempoolsemate poliitikute hulgas.
Kokoomus tõusis nendel valimistel esimest korda Soome suurimaks parteiks, saades 20,4 protsenti häältest ja 44 kohta parlamendis. Eelmiste valimistega võrreldes kaotas erakond 1,9 protsenti ja kuus kohta. Sotsiaaldemokraadid said 19,1 protsenti häältest ja 42 kohta parlamendis. Erakond kaotas 2,3 protsenti ja kolm parlamendikohta võrreldes eelmiste valimistega. Suurima kaotuse sai siiski peaminister Mari Kiviniemi juhitud Keskusta, mis sai 15,8 protsenti häältest ja 35 kohta parlamendis ehk kaotas 16 parlamendikohta. Mari Kiviniemi ongi juba teatanud, et erakond jääb opositsiooni.
Uue valitsuse kokkupanemine siirdub suurima erakonna esimehe ehk Kokoomuse juhi Jyrki Kataineni kätte. Läbirääkimised saavad olema vägagi rasked, sest Katainen esindab selgelt ELi suhtes soosivaid vaateid. Sotsiaaldemokraatide juht, 35-aastane Jutta Urpilainen aga kiitis valimiskampaania ajal Timo Soinile takka, näiteks Portugali tugipaketi küsimustes. Tema mantra oli, et «pangad ja investorid tuleb vastutama panna».
On huvipakkuv, et Urpilainen, kes on tundunud väga iseseisvusetu oma suhetes sotsiaaldemokraatide vana kaardiväega, nagu president Tarja Halonen või endine peaminister Paavo Lipponen, peideti erakonna valimiskampaania ajal justkui kulisside varju. Põhjus on selles, et isegi sotsiaaldemokraadid ise ei uskunud, et neil tasuks esitleda Urpilainenit kui võimalikku peaministrit.
Mis Soome valimistulemustele järgneb? On võimalik, et Soomes moodustatakse valitsus, kus on Kokoomus, Põlissoomlased ja sotsiaaldemokraadid. Kuidas selline asi võimalik on? See on täiesti võimalik riigis, kus kommunistid ja niinimetatud kodanlased on mahtunud samasse valitsusse.
Oletusena võib veel lisada, et nii Urpilaineni kui Soini Euroopa Liidu suhtes kriitiline retoorika hakkab lähiajal vähenema.
Hoopis teine asi on see, kuidas suudab Soini oma üpris kirju seltskonna «distsipliini ja isanda käsu» all hoida. Kindlasti on oodata mitmesuguseid «järeltõukeid» ametisseastuva parlamendi töös.