Mõni teema Eesti avalikus mõtteruumis meenutab vigastatud vinüülplaati. Teeb täistiiru ja viskab eelmisele rajale, alustab uuesti ja viskab jälle tagasi.
Raivo Suni: arutelu venekeelse ETV üle on ajale jalgu jäänud
21. aprill 2011, 15:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selline on ka diskussioon venekeelse ETV kanali üle. Keegi võtab teema üles. Toimub arutelu. Üks on poolt, teine vastu. Minnakse laiali. Möödub aastake-kaks, keegi võtab teema üles, arutletakse, minnakse laiali. See on nii käinud peaaegu 20 aastat.
Oleme uuel ringil. Mõne aja eest tõusis rambivalgusesse rahvusringhäälingu arengukava aastateks 2012–2015, mis külmutab venekeelse programmi arenduse 2012. aastani. Selleks ajaks peab olema selgeks vaieldud, kas üldse on mõtet venelastele saateid teha.
Tundub, et senistes vaidlustes on olnud kaks nõrka kohta. Esiteks, kogu argumentatsioon keskendub liialt telekanalile kui niisugusele. Arutluse all on programm – kui mitu tundi peaks tegema venekeelseid saateid, mis kell peaksid need olema eetris, kuidas konkureerida Venemaal toodetud meelelahutusega, kust saada raha jne.
Teiseks, põhjendustest suur osa rõhub ebaproportsionaalselt palju sisejulgeoleku diskursusele. Meenub Marju Lauristini sõnavõtt 2008. aastal riigikogus, kui ta inimarengu aruannet tutvustades peatus põgusalt ka venekeelse telekanali teemal.
«Üks minu asjatundlik kolleeg ütles venekeelse telekanali kohta, et see maksab sama palju kui kaks soomukit,» mainis Lauristin. «Kaks soomukit! Ja kui mõtleme, mis on meie julgeoleku jaoks olulisem – kas kaks soomukit või seesama ühine infoväli, siis see on teile vastata, see küsimus.»
Retoorika julgeolekuriskide maandamisest töötab tegelikult iseendale vastu. Kasutades võrdlusi soomukite ja tankidega, konstrueerime venelasest metslase, kes tuleb kuidagi kodustada. Ja seda peakski tegema venekeelne telekanal.
Aga vaataks, mida vene inimene ise teemast arvab. Mullu sügisel viis ERRi uuringukeskus koostöös sotsiaal- ja turu-uuringute firmaga Saar Poll läbi mõned rühmaintervjuud. Ühes neist osales kümmekond Kohtla-Järve elanikku. Nende hulgas oli nii lihttöölisi, spetsialiste, juhtivatel kohtadel töötavaid ametnikke, üliõpilasi kui ka pensionäre.
Nende jaoks ei olnud probleemiks Eesti venekeelse meedia vähene maht, vaid käsitluslaad ja teadlikkus olemasolevatest võimalustest.
Paljud tajuvad ja kogevad, et «Aktuaalne kaamera», Postimees, Põhjarannik / Severnoje Poberežje pakuvad eesti ja vene auditooriumile erisisulisi uudiseid. See aga loob millestki olulisest ilma jäämise tunde. Vene inimene peab oluliseks seda, et eesti- ja venekeelsetes kanalites jagatav info oleks üks ühele kattuv.
Teiseks, arvestatav hulk inimesi kahtleb Eesti uudiste usaldusväärsuses ja neutraalsuses. Nagu üks inimene lausus: «Eesti uudiseid ei vaata-kuula, sest kõik on seal Ansipi tellimusel, tema kavade järgi. Mind huvitaks rohkem õiglane info, või noh, usaldusväärsus.»
Kolmandaks, venelase jaoks on oluline, et keegi aitaks tal ühiskonda mõtestada läbi tema prillide. Et lisaks eesti arvamusliidritele oleks aruteludesse kaasatud ka vene arvamusliidrid, et lisaks ametnikele kõlaks ka nii-öelda tavalise inimese hääl.
Neljandaks, ERRi teleprogrammides jookseb saateid ja saatesarju, mille vastu vene publikul võiks olla huvi. Paraku ei leita neid üles. Üksik venekeelne saade kaob lihtsalt muu programmi vahele ära.
Ja viiendaks – läbinisti venekeelsetest saadetest vestlusgrupp nii väga puudust ei tundnudki. Küll aga toetati üksmeelselt mõtet varustada kõik olulisemad Eesti elu kajastavad telesaated venekeelsete subtiitritega.
Ümarlauas tõstatunud teemad lubavad oletada, et arutelu venekeelse telekanali üle on ajale jalgu jäänud. Vene inimese jaoks pole venekeelse ETV loomise küsimus nii põletav, kui olemasoleva meediasüsteemi parendamine.
Eesti riigi huvides on kogu venekeelse meediaruumi arendamine, et see suudaks paremini teenida neid, kelle keeleoskus ei luba teha valikuid eestikeelse meedia põhjal.
Selle asemel et koondada kogu tähelepanu televisioonile, oleks rohkem kasu, kui aidataks jalule raskustesse sattunud venekeelne trükiajakirjandus, avataks teine avalik-õiguslik venekeelne raadioprogramm, panustataks venekeelsete ajakirjanike koolitamisse ja toetataks kodanikuühendusi, kes on võtnud südameasjaks kriitilise meediatarbija kasvatamise.