Hakkasin kohe üle kere sügelema, kui Fukushima tuumaõnnetusest kuulsin, ütleb 1986. aastal Tšernobõli tuumakatastroofi piirkonda tööle saadetud Margus Märk. Samas selle vastu ta ei oleks, kui ka Eestisse kunagi tuumajaam ehitataks.
Tšernobõli veteran: hakkasin üle kere sügelema, kui Fukushimast kuulsin
26. aprill 2011, 14:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ega siin pääsu pole. Õnnetused on mujal ära olnud – ehk osatakse õppida teiste vigade pealt ja las ehitavad,» ütles Märk täna Tallinnas Vene kultuurikeskuse kõrval pargis toimunud Tšernobõli avarii likvideerijate kogunemisel, kuhu oli kokku tulnud mõnikümmend inimest.
Märk oli vaid 21-aastane, kui talle öösel järele tuldi, kästi autosse istuda ning kordusõppustele minna. Kordusõppused osutusid pooleteisekuuseks eluohtlikuks tööks Tšernobõli katastroofipiirkonnas. «Pöörasin mullakamaraid ringi, et saastet vähendada, aga hommikuks oli saaste tagasi. Tühi töö oli,» rehmab Märk käega. Oma praeguse tervise üle ta siiski väga ei kurda: «Tervisel pole häda midagi, pärast seda õnnetust olen veel kolm poega saanud, kes on nüüd suured ja tugevad.»
Jüri Jõemaa oli 1986. aastal 26-aastane, sõjaväest oli viis aastat möödas ning külanõukogu esimees saatis kutse kordusõppustele minna. Juba samal päeval asuti pikale rongisõidule Tšernobõli poole. «Tšernobõlis pöörasime maad tagurpidi ja pesime majakatustelt ja seintelt pulbriveega kiiritust maha,» meenutab Jõemaa. «Mõttetu töö,» võtab ta asja kokku.
Eestisse tuumajaama ehitamisele on Jõemaa kindlalt vastu. «Keegi kunagi ei anna mingit garantiid. Kuskil keegi võib eksida, ka masinad võivad eksida. Reaktsioon hakkab peale ja seda ei ole enam võimalik peatada.»
Riigi tuge tahaks
Vanaproua Kaie, kelle poeg Aksel 1991. aastal vaid 38-aastasena kõrge kiiritusdoosi tagajärjel suri, on kuraasikam: «Tuumajaam Eestisse? Milleks seda veel vaja? Et siis jälle katastroof tuleks?» Ent siis küsib väikese mõttepausi pärast: «Mis sa ise arvad?»
«Neid asju pole vaja, parem aidaku poisse, kes siin veel elavad,» leiab proua siiski. Ise on ta nördinud eelkõige seetõttu, et riigilt ei ole temale kui Tšernobõli katastroofi ohvri emale mingit tuge oodata. «Riik ei aita mitte penni eest ka, isegi matuseraha ei antud.»
Harjumaa Tšernobõli Ühenduse esimees Jüri Reinmann sekundeerib, et pool Eestis elavatest Tšernobõli ohvritest on nn hallipassimehed ja neil ei ole üldse mingit toetust loota. «Neid ei peeta ju inimesekski,» märgib ta pettunult.
Tänane kogunemine sai teoks ühingu liikmete huvi tõttu, kes pöördusid Reinmanni poole je tegid ettepaneku kohtumiseks. «Pakkusin meestele välja, et miks mitte ei võiks olla üks koht, kus koguneda. Saame rääkida vanadest mälestustest ja mälestada neid, keda meie hulgas enam ei ole.» Edaspidi on meestel plaanis Tšernobõli ohvritele ka mälestuskivi paigaldada samasse parki, kus ka tänane kogunemine toimus.
Täna möödus 25 aastat Tšernobõli tuumajaama 4. reaktori plahvatusest. Eestist saadeti Tšernobõli tuumaelektrijaama avarii tagajärgede likvideerimistöödele 4833 meest, peamiselt vanuses 20-39 aastat. Enamik neist saadeti Tšernobõli «sõjaväeliste kordusõppuste» sildi all.