Arhitektuuritudeng Marten Kaevats kirjutab, et kunstiakadeemia uue hoone konkursi võidutööst on pärast säästukääridega lõikumist saanud suvaline klaaskuubik, millelt on eemaldatud kõik moodne.
Marten Kaevats: Kunstiakadeemia uue hoone kastreerimine
4. mai 2011, 08:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Kunstiakadeemia uue maja arhitektuurikonkursile laekus 96 rahvusvahelist võistlustööd. Kohalikus mõttes suure auhinnafondiga konkursi võitis Taani arhitektuuribüroo SEA+EFFEKT töö Art Plaza. Võtmesõnaks oli selle töö juures lihtsus – üleliigse arhitektuurse edevuse asemel näeme siin loogilisi ja selgeid lahendusi.
Projekt nägi ette avalikku väljakut, hoonet pidi spiraalina läbima suur avatud aatrium ning välja oli pakutud avatud käsitlust võimaldav ruumiprogramm. Konkursi žürii liige, Austria arhitekt Roger Riewe rääkis võidutööst nii: «Kujutan ette, et sellest majast saab üks Eesti märgilisi hooneid. Selle arhitektuur on konkreetne ja lihtne, ent läbitöötatult elegantne.»
See oli aasta 2008.
Aastal 2010 lükati EKA vana Tartu mnt 1 asuv maja maha, kooli osakonnad löödi mööda linna laiali. Tänaseks on tööd projekti kallal edasi läinud ja koolis levivad uue maja muudetud joonised.
Täitsa korralikud joonised – juhul kui tegemist oleks mõne suhteliselt standardse kontorihoonega. Algset säravat võidutööd me siit aga enam ei leia – suurepärased ideed, mis projektile lendu ja hoogu andsid, on tükk tüki haaval ära nuditud ja majast, millest oleks võinud saada Tallinna esindushoone, tõotab välja tulla täiesti suvaline klaaskuubik.
Kolmest olulisest ideest, mis just sellele projektile võidu tõid, on praeguste jooniste peal alles vaid üks – majaesine avalik väljak. Kõrvale on visatud nii spiraalne aatrium kui ka avar «stuudiopõhine» ruumide lahendus.
Miks selline algse idee räige kastreerimine on üldse toimunud? Näiliselt on ruutmeetrite arvu suurendamine aatriumi arvel majanduslikult ratsionaalne otsus. Väiksema raha eest rohkem ruutmeetreid. Majanduslanguse ajal igati loogiline mõte. Või siiski mitte?
Peaminister Andrus Ansip ja president Toomas Hendrik Ilves ei väsi rääkimast sellest, et Eesti majanduse tulevikukasv sõltub innovatsioonist ehk meie võimest uuendusi ellu viia. Uuenduste kaudu peaks meie tegevus efektiivsemaks muutuma.
Mis uuendus on aga see, kui lõhume maha ühe 60ndatel-70ndatel ehitatud hoone ja rajame selle asemele sisuliselt samasuguse, võtmata arvesse vahepeal toimunud olulisi arenguid organisatoorses ja pedagoogilises mõtlemises? Miks korraldame kalli konkursi, kiidame heaks lahenduse, mis võimaldaks tulevasi arhitekte, disainereid, kunstnikke paremini õpetada, aga siis eemaldame sellelt kõik moodsad elemendid?
Lihtne majandusloogika ütleb, et iga euro, mis sellisel moel on kulutatud, ei ole efektiivne. Siis oleks tõepoolest efektiivsem olnud vana hoone renoveerida või juba alustatud uuendused lõpule viia. Efektiivsus, mida kohitsetud projekt taga ajab, on näiline, see on pseudoefektiivsus, mis võib paberil korraks hea välja näha, kuid ei ole mingil juhul näide heaperemehelikust, tulevikku vaatavast ruumipoliitikast.
Uutelt joonistelt kadunud spiraalne aatrium polnud arhitekti edev enesemanifestatsioon, vaid hoonet tervikuks siduv funktsionaalne element, mis muudab maja kasutajale mugavaks ja sõbralikuks ning millest tekiks kvaliteedihüpe nii pedagoogilises mõttes kui ka tegelik efektiivsus õppetöö korraldamisel.
Et sellest täpsemalt aru saada, tuleb esmalt vaadata, milles seisneb kõrghoone iseärasus. See seisneb selles, et inimesed sõidavad siin enamjaolt liftiga ja neil puudub ruum, mida ühiselt kasutada. Uue EKA hoone kontekstis tähendaks see, et tudengid kapselduksid oma osakondadesse ja kasutamata jääks väga strateegiline ressurss, mis on loominguliste erialade edukuses võtmetähtsusega – eri osakondade ja tudengite omavaheline koostöö, millest sünnivad uued ideed ja lahendused.
Seega tahaks lükata ümber väite, et asi on uue maja ilus või kunstnike kapriisides. Asi on selles, kas maja üldse täidab uues säästuversioonis oma funktsiooni või ei.
Algne projekt nägi ette avaraid õpperuume. Kõik tudengid teeksid oma individuaalset tööd ühes suures ruumis koos ning saaksid vajadusel eralduda väiksematesse ruumidesse. Selline õppetöö soodustab koostööd ja ideede vaba liikumist. Sellised õpperuumid on kasutusele pea kõigis tänapäeva edumeelsemates kunstikoolides üle maailma. Sama plaani pakkusid Taani arhitektid välja ka EKA-le ning EKA jättis millegipärast oma võimaluse kasutamata.
Siinkohal lendabki kivi ka EKA osakondade kapsaaeda. Ilmselt on vastuseis välisele uuendusele muu hulgas kantud hirmust sellega kaasneva sisulise uuenduse ees. Sellise uue hoone ehitamisel tuleks ju EKA institutsionaalselt ümber korraldada. See eeldab kõikide osakondade ühist mõistmist, et me peame minema üle teistsugusele õppeviisile, mille esimesed sammud astuti küll juba vanas majas, kuid mida uus hoone aitaks lõpule viia. Tuleb aru saada, et kui meil on tegu loomingulisi erialasid õpetava kooliga, kus baasväärtusteks on koosöö, avatus ja uuendusmeelsus, siis peab ruum seda toetama ja väljendama.
Ma ei räägi praegu ainult kunstist, mis on omaette teema, räägin haridusuuenduste praktilisest ja majanduslikust poolest. Eesti innovatsiooni tulevikust rääkides rõhutatakse loovust ja interdistsiplinaarsust. Uus kvaliteet peaks sündima seeläbi, et kokku saavad erineva mõtteviisiga inimesed, kes rikastavad üksteist, ning sellises loomingulise koostöös saavad sündida uued Eesti ettevõtted, kunstnike kooslused, oma ala spetsialistid, kes loovad hooneid, disaini ja lahendusi, mis võivad meid panna maailmakaardile. Need on ilusad sõnad, aga kui teod pärinevad jätkuvalt vanast kuubikmõtlemise ajast, siis jääme neist sõnadest unistamagi.
Meil on Eestis liiga palju näiteid selle kohta, kuidas oleme vastutustundetult alahinnanud ruumi võimet luua ja mõjutada meie arusaamist maailmast. Praegu veel on võimalik koostöös riigi institutsioonidega muuta midagi enamat kui ühte hoonet – võimalik on muuta tervet mõtteviisi ja uutele põlvkondadele antavat haridust.