Kuidas annavad tuntud inimesed tervislikku eeskuju?

Foto: Pm

Tuleb tõde tunnistada: aastatepikkune vahelduva eduga tehtud kihutustöö tervislike ja sportlike eluviiside süvendamise nimel tikkus jääma loosunglikuks, kuni presidendi abikaasa Evelin Ilves sikutas rulluisud jalga ja haaras Postimehe veergudel sõnavõtuks sule. Ühtäkki sai tervise- ja sporditeemast, mis seni tikkus jääma friikide eralõbuks, üldrahvalik arutlusaine. Priit Pullerits uuris ühiskonnas mõjukatel kohtadel inimestelt, mis positsioonil asuvad nemad lahvatanud väitluses aktiivse elustiili üle ning millisena tunnetavad nad enda rolli selles.

Maret Maripuu, sotsiaalminister

Tervislikud eluviisid on äärmiselt tähtsad, et elada täisväärtuslikku elu. Üritan anda endast parima, et ka siis, kui päevakava on väga tihe, oleks tervis esikohal. Tervislik toit, piisav puhkus, pere keskel olemine on esmased. Püüan võimalikult sagedasti liikuda värskes õhus, teha kepikõndi jne.

Tihti on hõlbus end vabandada, et päevaplaan on nii tihe ja sportida nüüd küll ei jõua. Tegelikult saab kas või oma tavalisi, igapäevaseid toiminguid kujundada tervisesõbralikuks. Näiteks liftiga sõitmise asemel trepist käimine aitab tõsta toonust, lõuna ajal saab valida tervisliku toidu rasvase lihatüki asemel jne.

Tervis algab igaühest endast, ja seetõttu on väga tähtis tõmmata üha rohkem tähelepanu sellele, et inimesed teaksid, kuidas teha tervisesõbralikke valikuid. Teemade arutelu kodus, koolis, avalikkuses aitab muuta tervisesõbraliku käitumise meie igapäevaelu loomulikuks osaks.

Pean väga tähtsaks, et ühiskonnas mõjukad inimesed hooliksid ise oma tervisest ja annaksid nii head eeskuju. Kui niimoodi mitmel tasandil tegutseda, võib inimeste suhtumine muutuda, nii et suitsetamine pole enam popp, lausjoomine on mõttetu terviseraiskamine. Eesti on väike ning iga inimene on kulda väärt. Tervisesõbralikud harjumused aitavad ennetada väga tõsiseid haigusi ning püsida meie rahval kaua ja tervena.

Raivo Suviste, teleprodutsent

Kui saad natuke vanemaks, tunned, et keha küljes ei ole lisakoormat vaja. Teiseks on sport pinge maandamise vahend – lülitad end muust välja, kui jooksed või sõidad rattaga või rulluisutad või mängid tennist. Sel ajal oled teises maailmas ja annad ajule puhkust. Pärast on enesetunne palju parem.

Aga sportimine muutub muidugi narkomaaniaks. Kui ma ei saa töö tõttu õhtul välja minna, teeb see tuju natuke morniks. Kuid midagi pole parata, kahjuks tuleb ka tööd teha.

Olen käinud vaheldumisi jooksmas ja rattaga sõitmas. Olen endiselt natuke ülekaalus, nii et iga päev ma joosta ei taha. Kui jooksen, siis pehme pinnase peal Nõmme metsas. Rattasõit, tundub, et kübeke isegi ravib põlvi.

Päris paljud mu tuttavad on hakanud viimasel ajal pöörama toitumisele suurt tähelepanu – ma ei oska öelda, kas ka sportimisele, kuigi raporteeritakse arvudest, et mingit jooksuvõistlust külastas kõigi aegade suurim hulk inimesi.

Kui jooksen metsas, näen samuti hästi palju inimesi, kes tegelevad sama asjaga või sõidavad rattaga. Puhkepäevadel on neid päris palju: sõidavad autoga metsa äärde, panevad dressid selga või võtavad ratta katuselt.

Muidugi on tähtis, et avaliku elu tegelased annaksid siin eeskuju, sest jäljendamis- ja jälgimisvajadus on kõigis sees. Kui inimene, kellest peetakse väga lugu, tegeleb spordiga ja on hästi heas vormis, siis ta on kindlasti nakatav eeskuju.

Ott Pärna,
Eesti Arengufondi juht

Tervitan Evelin Ilvese mõttekäiku rahvaspordi vajalikkusest kahe käega. Oma treenerist ema eestvõttel viibisin treeninglaagrites vist enne, kui käima hakkasin. Seega on mul spordipisikuga kõik korras.

Aegade jooksul olen teinud eri alasid alates murdmaa- ja mäesuusatamisest, jooksust ja mägirattast, lõpetades mitmevõistluse ja seiklusspordiga. Vist nimetatud pisiku tõttu käivitame parasjagu noori ettevõtlikke inimesi koondavas organisatsioonis JCI väikest rahvaspordiklubi.

Kuidas ennast sportima motiveerida? Julgen soovitada kahte retsepti. Üks, mis kindlasti töötab, on suur eesmärk. Kui ma viis aastat tagasi Vasaloppetiks valmistusin, siis tõmbasin ikka päris hilisõhtul teleka ees istumise asemel suusale pidamise alla ja tegin Trummis paarkümmend kilomeetrit. Päris saiavormiga 90 kilomeetrile vastu ei lähe.

Teine motivaator on kamraadid. Üksteise motiveerimine on päris hea rohi laiskuse vastu. Mis minu puhul veel töötab, on see, et mida suuremaks läheb vaimu- ja tööpinge, seda rohkem otsib keha füüsilist tegevust. Kui mingi aeg mitte midagi teha, hakkab üks ja teine koht valutama.

Lõpetuseks. Ühe tüüpilise spordivastase vabanduse – aega pole – ravimiseks soovitan jälgida riigijuhte. Minu teada mängis Mart Laar peaministriks olles lõuna ajal Tondil squash’i. Andrus Ansip on aasta jooksul üle 1500 rullikilomeetri maha sõitnud. Pluss muud harrastused. Kui need mehed leiavad aega, peaks leidma igaüks. Võiks leida igaüks.

Edgar Savisaar,
Tallinna linnapea

Pean ühiskonnas mõjukatel kohtadel olevate inimeste rolli tervislike eluviiside propageerimisel ja eeskujuks olemist vägagi tähtsaks. Selles suhtes mulle meeldis eilses Õhtulehes Kalle Klandorfi öeldud mõte, kui hädaldati presidendiproua esinduskulude kallal, et ta raiskab raha spordiüritustel osalemisele. Klandorf ütles: «Tühiste asjade pärast pole mõtet iriseda, kui ilus esileedi annab ka spordis eeskuju.»

Usun, et arvamusliidrid on oma sportimisega heaks eeskujuks kõigile ja selles küsimuses ei maksaks pilli lõhki ajada. Kindlasti on ka meie peaministri suusa- ja rulluisulembus andnud rahvale head eeskuju. Kas seda peab harrastama aga tööpäeva keskel ja nii tipptasemel, on muidugi iga juhi enda südametunnistuse asi.

Ise püüan jõudumööda nädalavahetustel koduümbruses koos koertega jalutamas käia ja ka välisreisidel olles käin jalgsi päris palju. Kahjuks argipäeviti jääb sportimiseks vähe aega.

Kuulun linnaametnike spordiklubisse Lival Sport ja just praegu on meil päevakorras kepikõnnisektsiooni asutamine, mille üheks eestvedajaks olen. Samuti moodustasime sel kevadel Tallinna Tervisekoalitsiooni, mille esimees olen. Selle eesmärk on tagada Tallinna rahvastiku tervise arengukava rakendamine.

Pean tunnistama, et viis aastat tagasi, kui infarktist toibusin, käisin küll iga päev viis kilomeetrit ja pidasin ka järjepidevalt dieeti. Vahepeal on režiim kahjuks unarusse jäänud, aga jõudumööda püüan seda taastada. Igal juhul mõjub sportimine hästi. Tervislik jalutuskäik metsas annab hea toonuse. Soovitan kõigile.

Ivari Padar, rahandusminister

Filosoofiline taust on selline: klassikalisel eesti mehel on toitumisharjumused pärit 20. sajandi esimesest poolest, aga liikumisharjumused 20. sajandi teisest poolest.

Need kaks asja ei lähe kokku. Toitumisharjumuse poolest paned ikka aasta jooksul mõne seapõrsa põske, aga vaat liikumisharjumuse poolest puid enam lõhkuma ei pea.

Selge on see, et kui midagi läheb tasakaalust ära, siis annab see ka tervises tunda. Siis on vaja oma toitumisharjumused viia tasakaalu – aga midagi klassikalist ega rahvuslikku ära kaotada ei tohi – ja liikumisharjumused samuti balanssi. Ehk igasugune tervisesport on väga teretulnud ja selle propageerimine on õige.

Olen käinud nii jõusaalis, rattaga sõitmas kui keppidega kõndimas, mille üle mõni ironiseerib, et näe, vanainimene on suusad koju unustanud. Kunagi Jüri Tammega, kahekordse olümpiapronksiga, rääkisime – tema on ka minusugune pooleteise tsentneri mees –, et meiesugused mürakad peavadki keppidega kõndima, nii ei lõhu põlvi.

Aga ma ei ole kindlasti väga eeskuju andev aktivist. Olen viimasel paaril nädalal hakanud asjaga tõsisemalt tegelema. Efekt on tunda, igati parandab toonust. Toitumise reguleerimine ja füüsiline pingutus käivad hästi käsikäes – kui nendega korralikult tegelda, siis kilosid tuleb maha ludinal.

Kui oled avaliku elu tegelane, siis üldjuhul eeldatakse, ükskõik kas sinu pealt võetakse mõõtu või ei võeta, et kui tahad olla avalikkuse ees nähtav, siis positiivselt.

Kuid ma ei ole teinud midagi sellepärast, et avalikkuselt pai saada, vaid puhtalt omaenda isiklikust huvist lähtunud. Paratamatult kandub selle tähendus avalikkuse ette edasi.