Poks – kui kasutad oma jõudu selleks, et kurja teha, oled tegelikult nõrk! See mõttetera jäi noortelavastusest meelde mõlkuma. «Poks» on huumorivõtmes esitatud tõsine lugu kahe kolmeteistaastase poisi elust. Vajadus end kallaletungijate eest kaitsta ajendab poisse poksitrenni minema, et saada tugevaks, kiireks ja osavaks.
Jõu omandamine ei ole aga ainus eesmärk. Treenimise taga peitub valusalt riivatud eneseuhkus – soov omakohtu teel tagasi teha kuri, mida kallaletungijad pargis jalutanud vanaemale ning teda saatnud kahele sõbrale tegid. Lugu, mille Ott Aardam on näitemänguks kirjutanud-lavastanud, võinuks sama hästi olla meie kolmeteistaastase venna, poja, sõbra või naabripoisi lugu.
Nooruki maailmapilt
Aardam on väga hästi tabanud tänapäeva nooruki maailmapilti ning selle baasil nii sisult kui vormilt ühtse lavatüki loonud. Etendus paistis keskkooliealisele publikule meeldivat ning leidis sel viisil eeldatavasti ka vaatajaskonna hinges ja mõtetes koha ning andis sõnumi edasi.
«Poks» oli justkui osake noorte elust ja olemisest, käsitledes aktuaalset temaatikat koos mõistetava sõnavara ja vahenditega. Vabasse argiteksti olid sisse põimitud slängiväljendid, dekoratsioonidena kasutati tänavalaternaid, kott-toole ja videoekraani.
Samal ajal ei paistnud välja ülemäärane pingutus või sihilik püüe «popp ja noortepärane» olla. Otse vastupidi, «Poksi» võlu oli just nimelt teismeliste enesetaju loomulikus tõlgenduses.
Lugu oli kergesti jälgitav, kohati isegi liialt etteaimatav, tegelased lihtsad, ehk lausa stereotüüpsed. Üdini altruistlik «ninnunännutav» vanaema, kes tantsuringis käib ja kududa armastab, elutark poksitreener, kes poisikluttidele mõtteteri jagab ning nii vaimu kui füüsist arendama suunab, heatahtlik nooruk, kes haavatud eneseuhkuse lappimiseks seab eesmärgiks kaklustehnika omandamise, rahulik, pisut õrnahingeline sõber ja probleemsest vene perekonnast trennikaaslane.
Kui harilikult on sissejuurdunud tüübid kunsti puuduseks, siis nüüd oli stereotüüpsuse ja sügava mõtte kooslus võluv. Mustvalged tegelaskujud hakkasid mõjuma, said elavaiks tänu näitlejate vahetule laval olemisele – oskusele tegelaskujusse sisse elada ja see olla, mitte seda mängida. Pisut puudu jäi karakterite arengust. Tegevus ei avaldanud tegelaste mõtetele-reageeringutele olulist mõju ega jõudnud väärtuste-tõdede avastamiseni. Tegelastel puudus arengusiht ja -tulemus.
Etenduse struktuur oli väga sihtgrupisõbralik. Kiiresti vahelduvad lavapildid, mitu ajaliselt paralleelselt kulgevat tegevusliini lähendasid «Poksi» filmile, mis on noortele teatrietendusest märksa omasem žanr. Harjunud linateoste kiire kaadritemänguga, oli kerge sisse elada suhteliselt lühikestesse stseenidesse, mis ei nõudnud pikaajalist keskendumist ühele tegevusele või tekstile.
Räpp ja huumor
Intensiivse elektronmuusika taustal sai poiste toast poodiumite ümbertõstmise ning kott-toolide, võimlemisvahendite või voodi liigutamisega haiglatuba, kooli võimla või pime park.
Arvutimängud, räppimine, poksitreening, üleliia hoolitsev vanaema ja karakteerne kehalise kasvatuse õpetaja, suhtlemine sõprade ja trennikaaslastega – pealtnäha lihtne maailmapilt, mis tegelikkuses eneses sügavamaid tundeid, keerulisi suhteid ja läbielamisi kandis.
Lavastuses esitati läbi huumoriprisma meeleolukalt probleeme, mis tegelikult meie igapäevaelus samuti olemas on – raha ja materiaalsete väärtuste tähtsus noorte identiteedi kujunemisel, jõu vajalikkus ja tähendus ning selle rakendamine õigel eesmärgil, õiglus ja omakohus ning keerulised perekondlikud suhted.
Need on küsimused, millele Aardam noort inimest mõtlema ajendas ning vanemaid vaatajaid pealtnäha muretu ja ehk kergemeelselt lustaka teismeea juures märkama suunas.
UUS LAVASTUS
Ott Aardam
«Poks»
Lavastaja: Ott Aardam
Lavaline võitlus: Indrek Sammul
Osades: Andres Oja, Martin Mill, Juss Haasma, Luule Komissarov
Esietendus 18. oktoobril Ugalas