Juba pikemat aega on löödud ajakirjanduses kella uue teleseriaali üle, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 90. sünnipäevale. Ka nimi «Tuulepealne maa» tõotas midagi üldistavat ja kahtlemata meie noorsugu harivat, sest hoolimata koolis õpitust on paljudel noortel meie riigi ajaloost üsnagi pealiskaudne ja ähmane ettekujutus.
Nüüd saame igal nädalal portsu sellest filmist, ja pärast teise seeria vaatamist on mul tõsine tahtmine hüüda: pidage, härrased! Eesti Vabadussõda on liiga püha sündmus, et sellest vodevilli teha! Mul on tõsiselt kahju näitlejatest, kes on nõrga stsenaariumi ja ülinõrga režii pärast kistud üsnagi ebausutavatesse situatsioonidesse, kuid häbi on eriti sellepärast, et loodetud ajaloolise tõe asemel näeme oma pildikastis viletsalt ja naiivselt, aga mis kõige halvem, ebausutavalt kokkutraageldatud seiklusfilmi.
Lausa lapsikult mõjuvad stseenid «soomus»-rongis. Kõigepealt aga rong ise, mööda rohtunud rabaraudteed veeretatav raudteemuuseumist laenatud kitsarööpmeline moodustis: tobedalt valgeks värvitud rattad, piinliku hoolega restaureeritud kaubavagun… Ei suitsu ega auru, ei veduri puhkimist (need oleksid ju lihtsalt liidetavad olnud!), rääkimata liivakottidega soomustatud platvormvagunitest ja suurtükist nende vahel.
Ajaloohuviline ei saa sellest filmist mingit ülevaadet, kes kellega ja mispärast sõdis, kus lahinguid peeti. Jääb mulje, et enamasti istusid sõttaläinud koolipoisid vagunis naridel, riietatud piinlikult valgetesse särkidesse (!!!) ja helpisid sakslaste moosi. Aga siis, kui tuleb lahingustseen, ei hoita punast värvi kokku, et asi ikka piisavalt hirmus tunduks.
Ja mundrid – Eesti Vabadussõda oli rahvasõda, kuhu mindi kodukasuka ja jahipüssigagi; kõik poisid on aga kaunites mundrites, justkui metsa jalutama läinud kadetid. Ja stseen miiniga: iga sõjamees teab, et niisugune, filmis paraku juba nüüdisaegne tankimiin raudteerööpa all ei toimi, sest rööbastee ei paindu sedavõrd läbi, et sütikut vabastada!
Režiistsenaariumi koostamisel poleks olnud ju raske põimida vahele mõned tõelised hetkfotod Vabadussõjast ja soomusrongidest, loobuda sellest pappmulaaži mulje jätvast rongist üldse (oli ju ette teada, et seda usutavalt esitada ei õnnestu!) ja vagunistseenid viia kuskile küüni või talli, kus sõjamehed, ka õppursõdurid, tegelikult ööbida võisid. Sest milleks see rong, kui sellest ei lasta ainsatki kahuripauku?
Just efektiivne kahurituli ja sellele järgnev jalaväedessant oli soomusrongide peamine trump, mis vaenlase segadusse viis.
Halb üllatus leidus lõputiitrites, kus filmi konsultantidena (?) esinesid nii Lauri Vahtre kui terve rida sõjaajaloolisi asutusi. Ilmselt selleks, et filmitegijad saaksid süüd niisuguste korüfeedega jagada.
Piinlik on, et meie riigi väärikat aastapäeva sellise pseudolavastusega tähistatakse. Kuramuse piinlik.