Meditsiinidoktor Raul Talvik kirjutab, et abortide rahastamise muutmiseks pole halvimat aega kui praegune, sest rahastamise kadumine võib ühiskonna tervist halvendada.
Raul Talvik: Pandora laegas avanemas?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õiguskantsler Indrek Teder on asunud uurima, kas abort on lubatav ja kas selle eest tasumisel haigekassa rahast on tegemist põhiseaduse riivega. Huvitav. Tegelikult on siin ju kaks eraldiseisvat küsimust: esimene, kas abort on põhiseaduslikult lubatav, ja teine, mida tohib ja mida ei tohi rahastada haigekassa rahast. Paraku pole need just samatasemelised küsimused ega ole ka omavahel eriti seotud. Üldse on kolm võimalikku otsust, mida võiks vaadelda eraldi.
Kui põhiseadust tähttäheliselt järgida ja tunnistada, et uus elu on sündinud ning see on inimene, siis tuleb abort Eestis keelata ja haigekassa poolt rahastamise probleem langeb sellega automaatselt ära. Arvata, et abort on põhiseadusevastane, kuid oma raha eest võib neid teha küll, on absurdne.
Mida keelamine kaasa tooks, on ammu teada – põrandaalused odavad abordid koos noorte naiste suremuse kasvuga, või/ja abordid Valka linnahaiglas oma raha eest.
Lisaks teeniks Eesti jälle ülemaailmse kuulsuse punkte, sest juba 1978. aastal langes põhiline abordikeeluga riik Euroopas – Itaalia. Tõsi, siin ja seal on veel piiramise jäänukeid (Andorra). Peale kõige muu on Eesti ratifitseerinud rahvusvahelise leppe, mis sätestab meetmed naiste diskrimineerimise vastu. Diskrimineerimise alla kuulub ka vaba abordiõiguse puudumine (jõustus Eestis 20. novembril 1991).
Pakutav võimalus on paraku Pandora laegas, mille avamine toob kaasa muidki meditsiinilisi ja sotsiaalseid järeldusi. Lisaks varem arstide nimetatule muutub arstiteaduse struktuur (kaob transplantoloogia, muutub surmakontseptsioon, kaob meditsiiniline abort), mis toovad kaasa tõsise kulude tõusu arstiabile ja koormuse ühiskonnale.
Sest kui abort on põhiseadusevastane, siis on seda ka meditsiinilistel näidustustel tehtav abort. Siin ei aita ka kohus – Eestis on surmanuhtlus keelatud.
Ilmselt saab olukorda põhjendada inimese etapiviisilise arenguga. Abordivastaste arvates sünnib elu munaraku ja spermatosoidi ühinemisest. Seni on küll uue elu tekkimise õigust omistatud vaid Jumalale ja Olga Lepešinskajale (Stalini-aegne bioloog), aga miks ka mitte naise munajuhale (seal toimub viljastumine, kuigi emakas kõlaks efektsemalt). Seega siis kahest mitteelusat rakust tekib elu? Paraku on võimalik tõestada, et mõlemad rakud olid juba enne elusad, kuna neil on elule omased tunnused: (ühe)rakuline koostis, homeostaasi säilitamine, liikumine, ainevahetus ümbritseva keskkonnaga jt.
Selleks et aborte lubada, on vaja tunnistada looduse, inimese ja ühiskonna arenguseaduste ja ühiskonna huvide olemasolu ses küsimuses. Konkreetselt: kvaliteedi-kvantiteedi seose seadust, mille rakenduseks on inimese etapiviisilise arengu tunnistamine. Praeguses kontekstis siis embrüo ja loote erisuste tunnistamine.
Erisuse piir on loomulikult kokkuleppeline ja paikneb, eri arvamustel,
8 –12 rasedusnädala juures. Sinna on viidud ka võimaliku abordi piir. Kokkuleppeline piir on ainus võimalus pidevalt areneva protsessi puhul staadiume eristada. Ühiskonna jaoks pole selles midagi imelikku: kooliminek, valimisõigus, juhiloa saamine jne on kõik eaga seotud.
Joon tõmmatakse alati vaid siis, kui selleks on olemas ühiskondlik vajadus. Ühiskonna seadmine kõrgemale põhiseadusest tuleneb lihtsast loogikast: inimkooslused on alati enda kaitseks organiseerunud ja loonud endale reegleid, nimetatagu neid organisatsioone suguharudeks või riikideks ja reegleid tavadeks või seadusteks. Paraku, ka põhiseadus kuulub viimaste hulka.
Et rasedus pole haigus ja tema kõrvaldamine pole ravi, polevat haigekassal abordiga midagi asja. Analoogiliselt võiks küsida, miks peab ravima haigusi ja seisundeid, mida inimene on ise endale tekitanud? Näiteks alkoholism, aids, HIV, narkomaania, traumad joobes juhtimisel tehtud avariidest jne. Samas tuleks siis muuta hambaravi rahastamise põhimõtteid, sest kaaries on kindlasti haigus ja selle kõrvaldamine on kindlasti ravi.
Mis aga üldse puutub põhiseadusesse haigekassa-poolne finantseerimine? Ega puutugi. Proovige leida põhiseadusest sätet, miks hambaravi täiskasvanuil on põhiliselt omavastutusel. Samuti pole põhiseadusest leitav põhjus, miks veerand tervishoiule eraldatud rahast läheb töövõimetushüvitisteks, mis on tegelikult sotsiaalsüsteemi osa.
Haigekassa hinnakiri on tekkinud ajalooliste, finantsiliste, demograafiliste ja tervisenäitajate ning sotsiaalpoliitika prioriteetide (ühiskonna vajaduste) alusel konkreetses riigis ja on ka riigiti erinev. Ülaltoodud põhjuste hulgast tuleks siis ka otsida haigekassa hinnakirja ülevaatamise mootorit.
Lisaks sunnib praegune aeg meid mõtlema kriisidele ja selle mõjudele seoses meie teemaga. Muidugi pole mõtet pidada kriisiks 1996. –1997. aastaid. Tegelikult on Eestis olnud vaid üks kriis, mis algas 1990. aastal ja saavutas tipu 1993.–1994. aastal.
Tänase teemaga seostatuna vähenes tollal järsult sündimus ja suurenes abortide arv. Sündimuse vähenemisest pole Eesti siiani üle saanud. Abortide poolest on praegune seis parim, mis kunagi olnud.
Kui tõesti planeeritakse muuta abortide rahastamist, siis halvemat aega selleks on raske ette kujutada. Seega, kui ühiskondlik vajadus toetab aborte ja rahastamise lõpetamine võib elanikkonna tervist halvendada, siis tuleb jätkata nagu seni.
Huvitaval ajal elame, härrased.