Edgar Savisaar: deflatsioonioht Eesti majanduses süveneb

Edgar Savisaar
, Keskerakonna esimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Eesti viimaste kuude arengud on tekitanud palju küsimusi meie majanduse võimaliku edasise arengu osas. Maailmamajanduse indikaatorid näitavad deflatsiooni teket nii arenenud Euroopa riikides kui ka siin. Eestis valitsev reformierakondlik koalitsioon võib deflatsioonilisi suundumusi hakata valijatele populistlikult tõlgendama kui oma võitu inflatsiooni üle ja Eesti järjekordset suundumist rikaste riikide hulka.


Tegelikult seisab Eesti majandus deflatsiooni tekke korral vastamisi väga räigete võimalike majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgedega.


Ühe olulise segmendina hinnangute andmisel tuleb tähelepanelikult jälgida väärismetallide hinnakäitumist. Märtsis 2008 ületas kulla hind 1000 USA dollarit untsi kohta. 2008. aasta oktoobri teisel poolel on aga kulla hind untsi ehk ligi 28,5 grammi eest kõikunud püsivalt 700 ja 800 dollari vahemikus. Osa analüütikuid prognoosib kulla hinna langust allapoole 600 dollari piiri ja seda juba lähiajal.


Märgatavat langust näitavad ka teiste väärismetallide hinnad. Kui 2008. aasta märtsis lähenes hõbeda hind 21 USA dollarile untsist, siis oktoobri lõpus oli hõbeda hind üha järjekindlamalt leidnud tee allapoole kümne dollari piiri untsist (24. oktoobril koguni alla üheksa dollari untsist).
Plaatina hind ületas tänavu märtsi alguses mitmel korral 2200 USA dollari piiri untsi kohta. Oktoobri lõpuks aga oli plaatina hind langenud 800 USA dollari tasemele untsist – olles vahel allpool ja vahel pealpool 800 dollari piiri.

Väärismetallide hinnad on praeguse ebastabiilse turu tingimustes väga suurte päevaste kõikumistega, kuid ilmselgelt on hinnalanguse trend selles vallas tunnetatav. Oluline on tähele panna, et hõbeda ja plaatina hinnad on langenud märgatavalt rohkem kui kulla hind. See tuleneb peamiselt sellest, et nii hõbe kui ka plaatina on tähtsad tööstuse toorained ja seega mõju nende hindadele tuleneb suuresti tööstustootmise tasemest. Majanduslanguse tingimustes on aga nõudlus tööstuse toorme järele tuntavalt vähenenud.


Kui plaatina ja hõbeda puhul on metalli monetaarne tähtsus nende turuhindade kujunemisel suhteliselt väike, siis kulla peamiseks hinna kujundajaks on just kulla tähtsus raha asendava metallina ning selle kaitsev roll väärtuse säilitajana. Kuna ka kulla hind on teinud läbi järsu languse, siis viitab see sellele, et majanduslanguse perioodil on raha väheks jäänud ja vahendite tekitamiseks müüakse likviidseid varasid, kaasa arvatud kulda.


Kui on vaja päästa oma ärisid, laene, eluasemeid ja lahendada muid krediidikriisist tulenevaid probleeme, siis müüakse kulda, aktsiaid ning muud kiiresti rahaks tehtavat. Müüvad nii firmad kui ka eraisikud.
Kulda on suuresti müüki pannud ka väärismetalli otseselt või kaudselt ostnud fondid, kes praeguses olukorras on sunnitud tegema väljamakseid fondist raha välja võtta soovivatele investoritele. Kulla hinna langus on hea indikaator näitamaks, et majanduslanguse ootus ja kulla kokkuostmine on lõppenud: praegu on majanduslangus käes ja kulla abil säilitatud raha tuuakse ringlusesse muid probleeme lahendama.

Sarnaselt väärismetallidega on muutunud ka tähtsamate toorainete hinnad. Piisab, kui siinkohal tuua näiteks toornafta hind.


147,27 USA dollariline barreli rekordhind tänavu juulis on praegu kahanenud üle kahe korra, jäädes toppama pealpool 60 dollari piiri. Võib küll väita, et kaubaturgude hiljutiste kõrghindade taga oli eelkõige spekulatiivne kapital ja nüüd on jõutud õigesse seisu, kuid siiski on üks hinnalanguse põhjustaja ka üldine ostujõu langus. Investoritel ja tarbijatel on lihtsalt raha otsa saanud!


Rahahädas vaevleb isegi Rahvusvaheline Valuutafond (IMF). Suurbritannia peaminister Gordon Brown on alustanud tegevust selles suunas, et saada Pärsia lahe naftariikidelt IMFile lisaks sadu miljardeid dollareid, mille abil saaks toetada majandusliku kollapsi äärel seisvaid riike.


Ülaltoodule peab lisama ka, et globaalse majandus- ja krediidikriisi tõttu on üha raskem raha kätte saada, millest tulenevalt kinnisvarahinnad langevad endiselt ja pangad annavad üha vastumeelsemalt laene välja. Ostujõu vähenemise tagajärjel on ettevõtjatel üha raskem tõsta toodete hindu, selle asemel peavad neid ellujäämiseks hoopis langetama.


Tekib inflatsiooni vastandprotsess – deflatsioon, mille käigus raha väärtus suureneb, hinnad alanevad, suureneb töötus ja pidurdub majanduse areng. Raskesse olukorda satuvad laenuvõtjad, kellel tuleb pankadele teha reaalhindades üha suuremaid tagasimakseid. Arengud näitavad, et deflatsioonioht on märkimisvääne nii maailmamajanduses kui ka Eestis. Sellele on tähelepanu juhtinud nii Rahvusvaheliste Arvelduste Pank (BIS) kui ka paljud analüütikud.


Deflatsiooniliste mõjude süvenemine tähendaks Eesti kontekstis sisenõudluse edasist vähenemist, ettevõtete käivete langusi ja sellest tulenevat hindade alanemist, kinnisvarahindade edasist langemist, tööpuuduse kasvu, ettevõtete makseviivitusi ja pankrotte, kuritegevuse suurenemist, riigi sotsiaalsete kuluvajaduste suurenemist, majanduskasvu edasist langust ning palju muud negatiivset.


Deflatsiooniga vastandumisel ja selle vastu võitlemisel peab riik käituma äärmise vastutustunde ja tarkusega. Kui deflatsiooni kohale jõudes on peaministrina endiselt ametis Andrus Ansip, siis – tema senist valitsemispraktikat analüüsides – leiab ta suure tõenäosusega deflatsiooni olevat väga positiivse. Ansip võiks deflatsioonis näha olulist võitu inflatsiooni üle ja temale omaselt jätta märkamata negatiivse poole.

Kahjuks on aga Eesti majanduslik olukord liiga tõsine selleks, et me saaksime leppida edasise allakäiguga ja lubada meid eksitada Andrus Ansipi reformierakondlikust lausdemagoogiast. Me vajame lahendusi, mitte edasist kihutamist kuristiku poole.


Mis kasu on inimestel natuke madalamatest hindadest, kui raha ei jätku enam mitte millegi ostmiseks? Mis kasu on inimestel 20 protsenti odavamast bensiinihinnast, kui liisingufirma on autod maksevõlgnevuste tõttu käest ära korjanud? Mis kasu on pisut vähenenud kommunaalkuludest, kui pank laenu katteks eluaseme ära võtab?


Aru tuleb saada sellest, et deflatsiooniline hinnalangus ei ole mitte samm edukama tuleviku poole, vaid selle tagajärg, et enamikul inimestel on kadumas igasugune ostujõud. Riigi roll ei ole seda protsessi kõrvalt vaadata, vaid astuda majanduspoliitilisi samme deflatsiooni vältimiseks.


Üheks heaks võimaluseks deflatsiooniliste negatiivsete mõjudega võidelda on näiteks majanduse elavdamise meetmed lisaraha süstimise abil ettevõtlusesse. Lisaraha süstivad oma majandustesse viimastel aegadel väga paljud riigid: see võiks olla ka Eesti tee.


Kindlasti ei peaks aga Eesti passiivselt kõrvalt vaadates uutel ohtudel realiseeruda laskma. Andrus Ansipi juhtimise all jõuame aga lausliberalismi ja eksitame eesti rahvast ühest õnnetusest teise.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles