Venemaa võimud kasutavad praegust rahandus-kriisi omandi ümberjagamiseks, arvab kuulus Vene majandusteadlane ning endine president Putini majandusnõunik Andrei Illarionov, kes esines Tallinnas Von Krahli Akadeemia sarjas «Kas on elu pärast kapitalismi?». Küsis Igor Taro.
Kuidas hindaksite praegu Venemaal toimuvat? Olete öelnud, et majanduslangust pole, kuid sõna «kriis» kasutatakse kohalikus meedias järjest laialdasemalt…
Venemaal on rahanduskriis. On olemas börsikriis ning korporatiivse laenu kriis selliste kompaniide puhul nagu Rosneft, Gazprom, Alfa-Bank ja Russal, kes on laenanud oma aktsiate tagatisel hiigelsummasid.
Mis puudutab majanduskriisi – tootmise langust –, siis seda pole praegu täheldada ning sel aastal ei leia see kindlasti aset. Majanduskasv on endiselt seitsme protsendi ümber ning järelejäänud kaks kuud ei suuda seda näitajat kuigi palju mõjutada.
Kui adekvaatsed on teie hinnangul võimude sammud miljardite sissepumpamisel aktsiaturgude toetuseks?
Vene võimud just teatasid, et muudavad oma poliitikat – hakkavad nüüdsest kokku hoidma. Muidugi, alguses kulutati sadu miljardeid oligarhide toetuseks ja nüüd hoitakse sotsiaalvaldkonna arvel kokku.
Kes olekski muud oodanud?
Muudmoodi kui negatiivselt sellesse suhtuda ei saa. Vahest mitte vaid seetõttu, et raha läks oligarhide ja rikaste toetuseks, vaid sellepärast, et tegu on inimeste kinnimaksmisega, kes on teinud halbu ärilisi otsuseid. Sisuliselt tähendab see, et ebarentaableid äriprojekte toetatakse efektiivsete maksumaksjate taskust pärit rahaga. See pole mitte lihtsalt ebaefektiivne, vaid suisa ohtlik tee, mida võiks võrrelda kasiinomängija investeerimisega.
Tahate sellega öelda, et need tegevused on seotud peamiselt sooviga päästa iseenda nahka?
Need on seotud asjaoluga, et riigis on moodustunud omapärane kast, mille esindajate käes on peale avalikkuse raha ka poliitiline, sõjaline, administratiivne, kohtu- ja muu võim. Praegusel juhul omastatakse üldrahvalikku, see tähendab riiklikku omandit erahuvides. Vene keeles nimetatakse seda riigi-erapartnerluseks – REP –, mis tähendab kasumi erastamist ning kahjumi natsionaliseerimist.
Mitmed vene publitsistid on avaldanud arvamust, et omanedeid jagatakse ümber stabiliseerimisfondi rahast. Olete selle seisukohaga päri?
See on lihtsalt mõnede käikude seletus, mida on välja öelnud paljud inimesed, kaasa arvatud mina. Stabiliseerimisfondi raha on võetud välja selgitusega, et see läheb pankade toetuseks. Mõned pangad said tõepoolest toetust, nagu Alfa või Russal. Kuid see 200 miljardit on ilmselge liialdus – majandus ei vaja sellist raha. Russal sai nendest 4,5 miljardit ja Alfa kaks. Siit küsimus: kus on ülejäänud? Neid hiigelsummasid kasutati algusest peale selleks, et jagada ümber majandusressurssi ning suurendada «Küüliku sõprade» monopoli ulatust.
Teisisõnu on käiku lastud protseduur, mida on korduvalt tarvitatud poliitiliste kriiside puhul. Nord-Osti järel oli kaotatud sõltumatu telejaam NTV, Beslani järel kuberneride otsevalimised. Igat kriisi kasutati poliitmaastiku puhastamiseks.
Tänavust kriisi kasutatakse majanduskeskkonna puhastamiseks. Selleks et saavutada suurem kontroll majanduse üle.
Millist rolli võis Vene aktsiaturu languses mängida suvine Gruusia sõda?
Ma olin vist esimene, kes hakkas sellest rääkima. Isegi paljud sõltumatud analüütikud seostasid toimunut ainuüksi USA fonditurgudel toimuvaga. Tõepoolest, 18. juulini käis Venemaa aktsiaturu langus käsikäes maailma turgudega. Kuid seejärel muutus olukord kardinaalselt.
Kõige suurem langus oli seotud kompaniil TNK-BP tekkinud probleemiga ja võimude soovimatusega lubada välismaalasest firmajuhil oma kohal jätkata, seejärel tulid Putini kommentaarid Metšeli aadressil arsti saatmise võimalusest – need sündmused viisid aktsiaturu languse täiesti uuele tasandile. Siis järgnes Gruusia sõda, separatistlike piirkondade ühepoolne tunnustamine, Medvedevi sõnad, et ta ei karda uut külma sõda, laiaulatuslikud sõjalised õppused, pommitajate maandumine Venezuelas, uudised Kariibi mere õppustest, uutest tuumarakettidest ja nii edasi. Iga liigutusega kaasnesid järjest võimsamad langused.
Teisisõnu – mingil määral saab aktsiaturu langust tõepoolest selgitada väliste mõjudega, aga ainult paarikümne protsendi ulatuses. Kõik muu on riigivõimude kunstlik panus nende agressiivse käitumise näol.
Mis oli teie arvates Venemaa sissetungi põhjuseks Gruusiasse?
Soov muuta poliitilist režiimi, poliitilise demokraatia süsteemi. Kellelegi pole saladus, et Gruusia poliitiline süsteem pole eeskujulik demokraatia Freedom House’i kriteeriumide järgi, nagu näiteks Eesti oma. Kuid võrreldes Venemaa süsteemiga on Gruusia suhteliselt vaba maa. Seal on olemas mingi opositsioon, parlament tegutseb, on olemas poliitilised parteid. Üks põhjustest oli soov asendada Gruusia süsteem sellisega, mis on praeguseks juurdunud Venemaal.
Aga kes mängis neil kuumadel augustikuu päevadel juhtrolli Putini-Medvedevi tandemis?
Kaldun arvama, et eri otsused sündisid eri inimeste peades. Kui 9. augustil saabus Putin Vladikavkazi, siis juhtis vägesid kohapeal tema. Kui Medvedev teatas 12. augustil sõjategevuse lõpetamisest, siis oli see otsus suurima tõenäosusega tema enda oma.
Millised võiksid olla Venemaa tunnustatud separatistlike Abhaasia ja Lõuna-Osseetia majanduslikud perspektiivid?
Vene võimud neelavad nad lihtsalt alla. Teine võimalus on, et seal algab rahvaülestõus, milletaoline käib lakkamatult Inguššias juba pikemat aega.
Milline on nende piirkondade mõju Venemaa majandusele?
Mitte mingisugune. Lõuna-Osseetia saab rahalist toetust, mis on 200 protsenti tema SKTst. Selliseid toetusi ei saa isegi Prantsuse kolooniad. See on pretsedenditu rahavoog. Ja seda veel enne kümne miljardi rubla suuruse abipaketi väljakuulutamist Tshinvali taastamiseks. Iga-aastane toetus on olnud 1,4 miljardit, nii et lubatud lisa on seitse korda rohkem. Seal pole midagi ehitada nii suure raha eest. Sinna võib muidugi Hongkongi või New Yorgi püsti ajada sellise rahaga.
Summa on nimetatud täpselt nii suur, et pisike osa sellest läheb tõepoolest kannatanutele eterniidi ja liiva muretsemiseks, aga põhiosa ei lahku Rubljovka eliitrajooni piiridest.
Kui Abhaasia inimesed on veel harjunud mingit tööd tegema, siis Lõuna-Osseetia rahvas on täiesti rikutud. Viimased viis aastad on kõik täiskasvanud mehed eranditult teeninud relvajõudude koosseisus. Neile makstakse umbes 8000 rubla kuus, mis on ligi 300 dollarit. Meeletu raha, arvestades igasuguse majandustegevuse puudumist piirkonnas. Seal lihtsalt pole inimesi, kes oskaksid teha midagi muud kui teenida armees, KGBs, piirivalvevägedes või rahuvalvajate pataljonis.
Millist rolli võib mängida naftahinna langus Venemaal valitsevas olukorras?
70 dollari hinnataseme juures naftabarreli eest mitte mingisugust. Eestis on näiteks varasem majanduskasv olnud kaheksa-üheksa protsenti, majanduskriisi tingimustes langeb see ilmselt nulli. Ja pole midagi hullu. Teie riik elab, kuigi läbi raskuste. Võib-olla on see protestantliku distsipliini asi, aga võtame siis näiteks Ukraina. Seal on töösse suhtumine täpselt samasugune nagu Venemaal, kui mitte hullem.
Lisaks ühiskonna lõhenemine. Ja mida me näeme? Viimase üheksa aasta jooksul on nende majanduskasv olnud suurem kui Venemaal. See tähendab, et institutsioonide töö tagamine vähemalt Ukraina tasemel annaks Venemaale isegi mitte sama suure majanduskasvu, vaid võimsama.
Siduda vabaduse taset otseselt nafta hinnaga eksportiva riigi puhul pole kindlasti korrektne.
Mis võiks sel juhul mõjutada arvestatava poliitilise opositsiooni teket?
Ühelt poolt on see olukord Paremjõudude Liidu ja uue parempoolse erakonna loomisega…
Suulises kõnes tuleb öelda: niinimetatud erakonna. Kirjalikus on see «partei», jutumärkides.
Vastukaaluks Kremli loodavatele kunstparteidele olete olnud üks Rahvusassamblee initsiaatoritest. Muide, kuidas sel organisatsioonil läheb?
Täitsa kenasti, assambleetame hästi. Kui luua struktuurid õigele alusele, siis nad töötavad iseenesest. Seal on mitmesugused komiteed, alates riikliku halduse alasest ning lõpetades südametunnistuse vabaduse komiteega, kus käib ainulaadne tegevus – Vene kirikuga toimuvast olete ilmselt üht-teist kuulnud.
Hiljuti olid meil avalikud istungid Gruusia sõja teemal. Ausalt öeldes natuke isegi pelgasime, kuhu see kõik viib. Riiklik propaganda on sel teemal väga tugev ja räpane. Kõik esinesid väga heade ettekannetega, peale härra Limonovi. Seal on esindatud kogu poliitiline spekter – alates rahvuskommunistidest, lõpetades endiste putšistidega.
Ja see assamblee võttis vastu Venemaa võimude tegevust tauniva avalduse, mis on täiesti unikaalne nähtus. Ükski teine organ pole Venemaal sellist otsust vastu võtnud.
Kas sellest võib siis saada platvorm mingiks vastupanuliikumiseks?
Kindlasti mitte. See on vaid parlamendi asendus. Sellest ajast, kui riigiduuma spiiker Boriss Grõzlov teatas, et parlament pole diskussioonide pidamise koht, tekkiski vajadus sellise koha järele. Kuna massiteabevahendid on alla surutud, tuli selleks luua niisugune organisatsioon. See ei saa kindlasti kasvada üle ei erakonnaks ega poliitiliseks liikumiseks.
Kuivõrd näeksite end vabamas riigis tegutsemas poliitikuna?
Kui riik saab vabaks, siis ma ei pea poliitikaga tegelema. Selleks leidub terve hulk inimesi. Mittevabas riigis ei saa paraku poliitikaga tegeleda.
Kui Eestis oli 20 aasta eest loosung «Sööme kartulikoori, aga saame vabaks», siis Venemaal: «Sööme kõigepealt kõhud täis ja siis vaatame, mis vabadusest saab.» Teil siin oli täielik konsensus NSV Liidust lahkulöömise osas, kui mõned venekeelse vähemuse esindajad välja arvata. Selleks olid isegi loodud majandusskeemid ja hilisem eesmärk liituda ELi ja NATOga oli suuresti ajendatud eraldumise soovist. Kokkuvõttes saite teel sinna ka kõhud täis.
Aga kellest saanuks Venemaa lahku lüüa? Iseendast?
Kui te otsustasite Putini nõuniku kohalt lahkuda, siis mis oli selleks viimaseks piisaks karikas?
Neid piiskasid oli terve kannu jagu. Kalla ja vala välja. Kui ma lahkusin, oli selleks kolm peamist põhjust. Riik polnud enam vaba. See juhtus muidugi varem, aga algul seletati seda ajutiste raskustega. Teiseks – institutsionaalsed muudatused.
Kui asusin Kremlisse tööle, tegutses seal veel Jeltsini meeskond. Kuigi selle viie aastaga jäi lõviosa inimestest samaks, vahetusid kõik võtmeisikud, mis tõi kaasa radikaalsed muutused. Mina pole sellisele kokkuleppele alla kirjutanud. Minu leping Mefistofelesega oli teine.
Kolmas põhjust oli gaasisõja alustamine Ukrainaga. Toona olid õnneks vaid gaasisõjad.
Kui astute oma tööandja vastu riigisisestes küsimuses, siis seda võib lugeda lihtsalt arvamuste lahknevuseks, aga kui see sünnib teise riigi suhtes, siis süüdistatakse sind kohe rahvuslike huvide reetmises. Seetõttu tuleb jääda kaasosaliseks või vastasel juhul pole võimalik presidendi nõuniku kohal jätkata.
Kas Gruusia sündmuste puhul juhindusid inimesed ühesugustest motiividest? Isegi paljud Putini suured vastased pole Venemaa sissetungi hukka mõistnud. Kaasa arvatud vanglast sõna võtnud võimude kriitik Hodorkovski…
Trellide vahelt saabuvaid kommentaare ei saa puhta kullana võtta, kuna me ei tea, millistes tingimustes ja mis kaalutlustel need on esitatud.
Mis puudutab ülejäänuid, siis rahvuslik hullus imperialistliku poliitika osas pole eile leiutatud. Üks Vene poliitik kutsus hiljutisel konverentsil Riias Saakašvilit üles oma ametiposti jätma. Vene poliitiku asi on vaagida oma presidendi sobivust ametikohale. Gruusia riigipea sobivus on Gruusia poliitikute asi.
Tuletame ka ajaloost meelde: kui mitu sakslast protestis Sudeedimaa ühendamise vastu?
Kui tulla teie Kremli töö juurde tagasi, siis kuidas see õigupoolest toimus? Putin võttis telefonitoru kätte ning küsis teilt nõu jooksvates majandusküsimustes?
Mul oli temaga kokkulepe kolme tingimuse osas: ma kohtun kõigiga, kellega soovin, mul pole piiranguid reisimise osas ning kui ma tahan rääkida oma tööandjaga, siis ta kohtub minuga otsekohe. Pean Putinile au andma, et ta viie ja poole aasta jooksul neid tingimusi täitis. Kuuendal aastal tekkisid tagasilöögid. Meie isikliku kokkuleppe osas. Seetõttu pidin ütlema: sorri, ma astun tagasi.
Mis ajast ei võetud teie nõu Kremlis enam kuulda?
Seda nähtust nimetataks KTKks ehk kasuliku tegevuse koefitsiendiks. See on töösse võetavate ettepanekute arv tehtud ettepanekute koguarvust. Kui töötasin veel Tšernomõrdini juures, siis sain suhelda teiste maade majandusnõunikega: USA, Briti, Prantsusmaa… Olin veel väga noor ja need kogenud kolleegid ütlesid, et kui KTK on vähemalt neli protsenti või rohkem, siis on su töö piisavalt efektiivne. See tähendas, et neli ettepanekut sajast läheb töösse.
Kui hakkasin töötama koos Putiniga, oli esimeste päevade KTK umbes 90 protsenti. Talle tuleb au anda, see oli tema isiklik soov asjadele pihta saada ning mõista, kuidas on tarvis toimida. Kuna ta hoidis neil küsimustel silma peal ning süvenes olukorda, ja ta pole sugugi rumal inimene ja on lisaks väga töövõimeline, siis oli efekt alguses tõepoolest lausa uskumatult võimas. Aasta oli siis 2000.
Siis hakkas koefitsiendikõver langema, kuni saavutas oma absoluutse nulltaseme. Viimane ettepanek oli vastu võetud 2004. aasta detsembris ning 2005. aastal ei läinud töösse enam ühtki.
Mis mõttega sellist tööd jätkata? Kas ametiauto või suvila nimel? Või riigiraha jagamiseks? Aga selleks olid seal teised tegelinskid juba olemas.
Üks teemasid, mis Euroopat vägagi puudutab, on energiapoliitika. Milleks on Venemaal vaja Nord Streami?
Mitte milleks, vaid kellele. Muude võrdsete tingimuste puhul Euroopa jaoks tuleks tihedam torujuhtmete võrgustik ainult kasuks. Mida tihedam võrk, seda ohutum on asi tarbija jaoks.
Esiteks teenib see muidugi nende kodanike huve, kes tahavad mööda minna Ukrainast. Lisaks on see kohutava majandusliku ja poliitilise korruptsiooni allikaks, mida võiks nimetada Euroopa schroederistumiseks.
Milleks on neil seda kõike vaja? Nad arvavad, et saavad poliitilise mõjuinstrumendi. Lasteaed. Seda on naljakas kommenteerida.
Tahavad uputada kümme miljardit dollarit – tehku seda. Selge see, et tegu on kohutava löögiga Vene riigieelarve pihta ja mingitki energiarelva nad sellest ei saa.
Sest teine küsimus on: kas on üldse piisavalt gaasi selle toru täitmiseks?
Arvate, et toru ehitatakse valmis?
Hetkel lihtsalt lähtun võimalusest, et ehitatakse. Tegelikult ma ju ei tea seda. Aga mis edasi? Kuidas seda asja juhtida? Kuidas on võimalik joosta Euroopas ringi, hoides gaasinuga kõril?
Ütleme, et Gazpromi osatähtsus Euroopas langeb. Siis hakatakse ostma gaasi Alžeeriast, Tuneesiast, Iraanist. Tuleb vedelgaas Nigeeriast. Mis vahet seal on. Vastupidi – vedelgaas on isegi parem, sa ei pea olema toruga ühendatud.
Hoidku jumal, kui keegi avastab veel mõne aseaine fossiilsetele kütustele. Siis on see küsimus ju alatiseks päevakorrast maas.
Kui mõnisada aastat tagasi leiti Suurbritannias kivisütt, siis arvati, et britid tõusevad ülemvõimuks. Aga siis avastati seda ka Saksamaal ja kõikjal mujal. Unikaalne monopoliseisund haihtus. Kellel seda kivisütt nüüd enam vaja on?
Gaasiga võib juhtuda täpselt sama.
Nii et sõda arktiliste gaasivarude pärast jääb ära?
Selles suhtes – relax, võtke vabalt. Kuna globaalne soojenemine jääb ära (dr Illarionov ei usu globaalse soojenemise teooriasse ning on suur Kyoto protokolli vastane – I.T.), siis peagi on seal jälle kõik jääs. Sooja tsükli tipus käidi seal all ära, korraldati see komöödia lipu uputamisega Jäämere põhja. See ongi kõik.
Seal all võib ju midagi leiduda, kuid Štokmanni väljad on endiselt kasutamata, kuigi seal on juba kogu eelluure ja arvestused tehtud. Raha selleks lihtsalt pole.
Arktika on puhas bluff – keegi üritab järjekordselt raha välja meelitada. See pole aktuaalne probleem. Venemaa jaoks asuvad aktuaalsed probleemid praegu lõunas – Taga-Kaukaasia piirkonnas.
• Alates 2006. a oktoobrist Cato instituudi vanemteadur
• Majandusanalüüsi instituudi direktor
• 2000–2005 president Putini majandusnõunik
• 1993–1994 analüüsi- ja planeerimise grupi juht peaminister Viktor Tšernomõrdini juures